Sel nädalal võib Tallinna Linnateatri korraldatava teatrifestivali Talveöö Unenägu raames näha Läti maailmakuulsa lavastaja Alvis Hermanise lavastusi. Margus Konnula tõlkes ilmus ühtlasi ka lavastaja päevik, kuhu oli talletatud muljeid ja mõtteid paari aasta tagusest ajast. Julgen seda taskukohast raamatut suisa jõulukingiks soovitada, sest tegemist on harvaesinevalt ladusa, paatosevaba, Euroopa ajavaimu ja teatrielu aforistlikult kokku võtva lugemisega. 

Alvis Hermanis on Euroopa mõistes ebastandardne teatraal. Mees, kelle Pariisis Bastille' ooperis avalikkuse ette toodud lavastust tsenseeriti, sest see oli Prantsuse publiku jaoks liiga julge ja vabameelne. Samas avaldab ta oma raamatus Euroopa tippteatrite kulissidetaguse elu kõrval lahtise tekstiga ka rahvuskonservatiivseid vaateid, mis on talle pahandusi kaela toonud nii Saksamaal, kus ta keeldus koostööst kuulsa Thalia teatriga (kes oli otsustanud teatrimajas pagulastele peavarju pakkuda) kui ka Venemaal, kuhu teda Ukrainat kaitsvate sõnavõttude pärast ei lubata. 

Seitsme lapse isana (kellest kolme ema on muide eestlanna) on Hermanis elav näide sellest, et kaasaegset teatrikeelt ja demokraatlikku loomemeetodit viljelev lavastaja võib olla mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes tõsine konservatiiv. Eestis on nooremad põlvkonnad sarnaselt Lääne-Euroopale avangardi ja kaasaegsust nii kunsti- kui ka teatrimaastikul kippunud siduma vasakpoolse, globalistliku või liberaalse ilmavaatega. Hermanis on tõend sellise seose meelevaldsusest.

Eestist võin taolise näitena tuua Theatrumi, mille tuumik kannab selgelt konservatiivset maailmavaadet, aga lavastused on nii mõnigi kord üsna vabameelsed ja kaasaegsed oma leebes suvalisuses. Mäletan ka, kuidas üks Eesti kaasaegse kunsti korüfee Vabadussõja võidusamba püstitamisel autoreid heatahtlikult nõustas – austusest selle vastu, mida püstitav sammas tähistab.

Kui mõni aeg tagasi ühe intellektuaali juures peetud korteripeol muusikule tõdesin, et olen valimistel hääletanud rahvuslust hindava erakonna poolt, põrkasin vastu mõistmatuse müüri. "Siin korteris on kõik sotside valijad," ütles vestluskaaslane veidi häiriva enesestmõistetavusega. Häiriva, sest paari eelnenud vestluse põhjal teadsin kindlalt, et nii see polnud.

Et kultuuriinimesed, ka intellektuaalid, pole tingimata vasakpoolsed, liberaalid, globalistid (ja et see on jumalast okei, kui nad seda pole), peaks laulvat revolutsiooni veel mäletavale põlvkonnale olema vist enesestmõistetav. Sama põlvkond peaks hästi mäletama ka seda, et konservatiiv ei pruugi tingimata olla rahvuslane.

Ometi kipume mingeid loomepraktikaid, kunstilisi hoiakuid kindla maailmavaatega seostama. Selliste väidetega tuleb olla ettevaatlik, sest kui nad ei põhine otsesel uuringul, pole nad midagi enamat eelarvamusest.

Eelarvamuste levitamist tuleks aga vältida nii sel, kes vabameelsemat, kaasaegsemat kunsti huupi liberaalsuse kilbile kiskuma kipub, kui ka sel, kes deliirselt kiitleb, kuidas tema väidetavalt rahvuskonservatiivse erakonna poliitiline surve päädis avangardteatri sulgemisega. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.