Eesti ajakirjandus hekseldas tselluloositehase küsimusi ka 20. sajandi hakul
Tselluloositehasest oli Eesti ajakirjanduses palju juttu ka möödunud sajandi alguses: aastatel 1900-1915 tegutses Pärnus Waldhofi tselluloosivabrik ja kuigi keskkonnanõuded olid praegustest märksa leebemad, ilmus meedias hulk pilapilte, kus vee- ja õhusaastet pahaks pandi.
MItme tuhande töötajaga Waldhof, mida rahvas lihtsalt Valtoviks kutsus, tegutses Pärnus vaid 15 aastat. Linnapildis on sellest järel ainult meistrite elamud Riia maantee ääres, aga ka tööliste maju Mere ja Metsa tänavas, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Pärnu bibliofiilil Olaf Esnal on Waldhofi kohta palju materjali, ka on ta ise sellest raamatu kirjutanud. Vastuolud tekkisid peatselt tehase rajamise järel, sest linnale tuli raha ja inimesed said tööd, aga ohtu sattusid kuurort ja elukeskkond. Esnal on terve rida vabriku tegutsemise ajal ajakirjades Sarjaja, Sädemed ja Kilk ilmunud karikatuure Karl August Hindreylt ja Gorilt.
"Ta andis linnarahvale sissetulekut, aga samal ajal saastas jõge ja merd. Ja vaesed kalurid selle Jahta seltsi asutasid selle pärast, et võidelda Waldhofi vastu. See on nagu ikka. Kõik asjad siin maailmas on kahe otsaga. Ühest küljest oli hea, teisest küljest halb," rääkis Esna.
Karikaturistid naeruvääristasid oma piltidel Pärnu linnaisasid, kes reostust sallisid, sest linnapea Oscar Alexander Brackmann sai samuti Waldhofist palka. Kalad ujusid Pärnu jõe suurepärases vees enamasti kõhud ülespidi.
Aga tutvustati ka looduse imet, Waldhofi nime kandvat polüüpi, kes linna ümber piirab ja selle ära sööb, ilma et linlased seda üldse tähele paneksid. Suur vastuolu oli teadagi kuurordi ja tehase vahel, sest selge oli, et mõlemat ei saa.
"Saksamaal Mannheimis asuv Waldhofi tehas avastas ju, et siin on nii vett kui ka metsa ja isegi raudtee, millega metsa kohale vedada. Et linna investeeringuid saada, võeti see Waldhof hea meelga vastu. Kes sellel ajal nii väga loodushoiu ja kogu selle saastamise peale mõtles. See ei olnud ju sugugi teema number üks," tõdes Esna.
Toimetaja: Karin Koppel