Urmas Vadi | Pühadevahe! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Jaan Tootsen

Sõna pühadevahe seostub ikka mõne jõulisema vanaproua hüüatusega. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb samuti, et see sõna esindab ehmatust, imestust, üllatust: "Oi sa pühadevahe, maja põleb!" "Sa pühadevahe, kui sa nüüd alla kukud!" Aga see sõna tähistab ka kahe püha vahelist aega. Ehk siis täpselt seda praegust aega, kui jõulud on ära olnud ja uus aasta veel tulemata.

Siin me siis oleme, pühadevahes. 

Paljud räägivad, kui väga nad seda aega ootavad, et saaks olla koos oma pere, sugulaste ja sõpradega. Selle aja nimel pingutatakse kõvasti, lausa ületatakse ennast. Mõni paneb jõuludeks ära isegi põrandaliistud, et selleks ajaks oleks ikka kõik tehtud. Nii nagu lapsed ootavad jõuluvana, tekib paljudel kõrgendatud, ehk isegi põhjendatud ootus, et midagi juhtuks, muutuks maailm, südamesse ja hinge saabuks viimaks ometi rahu ja rõõm.

Ja siis tulebki jõuluvana, jagab pakid laiali. Nende sisu on paljuski pettumus. Saab selgeks, et maailm ei muutu. Ka seda rahu ja rõõmu pole nagu kusagil ja kõik läheb endistviisi kossa-kossa edasi. 

Mina isiklikult olen seda tajunud nii jõuludega seoses, aga ka mõnikord teatris lavastust tehes. Sulle tundub, et see, mida sa teed, on nii oluline, oled ise ka ikka kõvasti panustanud ning kui see lavastus valmis saab ja inimesed seda näevad, siis juhtub midagi, sa saad nii-öelda kingituse. Aga isegi kui tuuakse kingitusi, kuuled häid sõnu, siis tunne on ikka selline, et seda on vähe ja see pole üldse see, mida sa oled oodanud ja lootnud. Tekib emotsionaalne madalseis, mida nimetatakse saavutusjärgseks stressiks.

Teadjamad ütlevad, et selline muutuseootus on vale, et saavutuse asemel tuleks nautida ja rõõmu tunda protsessist kui sellisest. Aga vaevalt need teadjamadki seda alati suudavad.

Meie hulgas tunnevad nii mõnedki seda pühadevahestressi. Mida siis teevad inimesed, kui nad on neile omasest elukorraldusest ja rütmist välja kistud, kui peab veel ühe käe sõrmede jagu päevi vastu pidama, et saaks naasta oma töö ja tegemiste juurde? Kindlasti süüakse ja juuakse liiga palju, vigastatakse ennast ja teisi ilutulestikuga. Igasugused halvad kombed ja harjumused tõstavad pead. Selles valguses tundub filmis nähtud roheline peletis Grinch, kes tahab jõulud ära varastada ja ära jätta, väga humaanne tegelane: tegelikult tahab ta inimesi kaitsta kõige liiga palju vaba ajaga seotud halva eest.

Nii et tundub, et see ehmunud-hirmunud hüüatus "pühadevahe!" ongi tekkinud sellest pikkade pühade ajast, kui tehti ja nähti igasugu hirmsaid asju.

Aga et mitte mõjuda ise ühe hirmutava Grinchina, siis lõpetuseks üks vähe lihtsakoeline ja naiivne mõte kõigile neile kala- ja merehuvilistele, kes ei oska selles pühadevahes kuidagi olla.

Kord külastasin ühte Eesti väikesaart. Kohalik elanik rääkis mulle samuti sellest pühadevahe ajast ning tõdes, et siis saareinimesed tõesti joovad palju. Aga see polevat niisama, vaid see on leppimise aeg: käiakse üksteise juures külas, jah, juuakse tõesti, aga selle juures on oluline see, et kõik tülid lahendatakse ära. Ning seda väga praktilisel põhjusel. Kevadel peab jälle merele minema, aga sa ei saa minna merele inimesega, kellega sa oled tülis nii, et ei julge talle isegi selga keerata. 

Head vana aasta lõppu! •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: