Viimase kuu jooksul on tõenäoliselt Anvar Samost andnud rohkem intervjuusid, kui oma eluaja jooksul kokku?

Väga võimalik, et nii on jah.

Kindlasti paar tükki tulevad veel. Esmaspäeval oleks sul täitunud täpselt kümme aastat rahvusringhäälingus töötamist ja sellega koos toimub siis äraminek. Oli see juhus, planeeritud, kombineeritud?

No nagu elus ikka, et natuke on planeerimist ja siis on teatud komponent juhust, et ilmselt nii on kõige ausam öelda . Eks see sõltus Postimehe praeguse peatoimetaja töölepingu lõppemise tähtajast.

Et oleks võinud isegi varem juhtuda?

Oleks võinud ka varem juhtuda, aga noh, asjad juhtusid siis, kui nad juhtusid. Aga kümme aastat - selles mõttes vastan sisuliselt ka - on ikka tegelikult väga pikk aeg ja ma arvan, et siin Eesti Rahvusringhäälingu uudistetoimetuses on asjad praegu täpselt nii heas korras, et ma saan täiesti pea püsti ja rahuliku südamega ära minna.

See kümme aastat ja ülesehitamine on üks asi see. Sa lähed nüüd peatoimetaja rolli. Kui palju siis need kaks ametit omavahel sinu jaoks on erinevad, sest siin sa olid uudistejuht, mis on tegelikult ju ka peatoimetaja roll?

Jah, ega nad väga erinevad ilmselt oma olemuses ei ole. Tegemist on ikkagi ühe meediaorganisatsiooni juhtimisega. Selles mõttes, ajakirjanduse kese on alati uudised, Eestis ka, ja ma arvan, et selles osas nagu ei saa ka Postimehes see kuidagi väga teistmoodi olema.

Aga see on põhjus, miks me täna räägime. Kui palju sa täna suhestud Sondaga?

No üldse mitte tegelikult enam. Eks ma mäletan seda kohta, aga rohkem mälestuste kaudu.

Sa oled sealt pärit. Sul on jäänud pensionini tosin jagu aastaid, on puhtisiklik informatsioon. Kas sa selle peale veel ei mõtle, et 12 aasta pärast on pensioniiga?

Mul on ikkagi tegelikult halb uudis kõigile, kes peaksid siin kuulama ja minust nooremad olema ja ka sama vanadele inimestele. Iseenesest 55, mis mul siin suvel täitub, ei ole kindlasti Eestis mingisugune eriliselt kõrge iga. Väga paljud 55-aastased, ma kujutan ette, jõuavad veel vähemalt 30 aastat tööd teha tänases maailmas.

Ilmselt on ka see kõige targem ja mõistlikum valik - hoida ennast sellises vormis, et need 30 aastat veel jõuaks tööd teha. Sellepärast, et pensionile minek - ma ei ole kunagi tegelikult väga hästi aru saanud, et inimesed, kes ootavad pensionit, mida nad siis tegelikult täpselt ootavad. Et saaks kuskile pikali heita ja vaikselt hakata siis omakorda surma ootama? See ei ole ju väga mõistlik.

Mina tunnen ennast praegu, 55-aastaselt, ausalt paremini, kui ma tundsin ennast 35-aastaselt. Ma arvan, et eks ka siin on palju juhust ja õnne. Aga see sõltub ka eelkõige inimese enda tahtmisest. Veel kord, ma arvan, et pensionile minekut tänases Eestis ja Euroopas, arvestades kõike seda, mis meil siin on vahepeal viimase 40-50 aastaga toimunud, ei maksa kellelgi väga positiivsete tunnetega oodata. Välja arvatud juhul, kui te olete mingisuguse väga erilise töölepingu omal ajal sõlminud ja saate mingisugust täiesti teistsugust pensionit kui seda, mida enamus inimesi võiks ju saada.

Vastavalt sellele, mis on ette nähtud. Meie töö muidugi võimaldab optimistlikum olla, aga kui ma vaatan neid inimesi, kes meie akna all ehitusel töötavad, siis tõenäoliselt seal on pisut teistsugune olukord.

Tänaseks ma arvan ka, et inimesed, kes teevad kas siis puhtfüüsilist või siis füüsiliste elementidega tööd, nende töötingimused on võrreldamatult paremad, kui nad olid näiteks 30 aastat tagasi. Ja tervishoid on palju parem. Toitumine on palju parem, lõpuks on inimestel võimalik ka mingil hetkel hakata ümber õppima.

Ega selles mõttes ehitustööline ei erine väga palju sportlasest. Samamoodi füüsiline tegevus, palju liikumist. Võivad tekkida mingid vigastused või kutsehaigused. Mingis vanuses on tõesti mõistlik mõelda, et kas on mingisuguseid teisi võimalusi veel elatist teenida ja ennast teostada.

Lähme isiklikumaks tagasi. Kella seitsmeks tööle käimine, mis sellega on? Erivajadus?

Ma ei tea, kas ma peaks üldse rääkima sellest. Sellega on üks väga imelik lugu tegelikult või noh, tore lugu tegelikult, et minu ajakirjaniku kogemus on tänaseks päris pikk.

34 aastat, vahepeal sa käisid kaks aastat ära.

35 aastat, ma käisin vahepeal mitu korda ära, aga põhimõtteliselt seda võiks alustada ikka 1988. aastast. Ma lähen Postimehesse kolmandat korda ja esimene kord oli üks erakordselt tore periood.

Postimees oli veel Tartus ilmuv ajaleht ja neil oli Tallinna toimetus Tatari tänaval kahes toas. Üle koridori omakorda, ma arvan neljas toas, paiknes Eesti Ekspress, kus töötasid kõik tollased staarid - eesotsas Hans Luige ja Marica Lillemetsaga, aga veel palju teisi. Postimehe tubades oli siis selline uskumatu tippseltskond, nagu Enno Tammer, Kalle Muuli, Tiina Kruus ja Valeri Maksimov. Mina kuidagi prantsatasin sinna ühel aprillihommikul.

Minu esimeseks tööülesandeks oli enda töölaud kokku panna. Seal all, see oli vist teine või kolmas korrus, oli postkast, kuhu toodi umbes kella kolmveerand seitsme ajal Postimehele kõik värsked ajalehed. Värskete ajalehtede lugemine oli toona oluliselt olulisem kui praegu, aga neid toodi igat lehte üks eksemplar. Kui ma kell 8 tööle ilmusin, siis Enno Tammer istus oma laua taga, kõik värsked ajalehed olid postkastist laua peale pandud, kohvikruus oli seal ajalehtede hunniku otsas ja mina neile lehtedele ligi ei pääsenud.

Järgmine päev ma tulin pool kaheksa tööle, läksin postkasti juurde, võtsin lehed, istusin rahulikult oma laua taha, vaatasin, kuidas kolmveerand kaheksa saabus Enno Tammer, kes põrnitses mind väga kurja näoga. Järgmine päev, kui ma jõudsin pool kaheksa, olid postkastist lehed läinud ja siis ma tulin kell 7.

Tammer ütles järgmisel päeval: "Kuule, davai, teeme niimoodi, et kell 6 ei hakka tööle tulema, jagame need lehed omavahel hommikul ilusasti ära." Aga mulle see harjumus vara tööle tulla jäi sealt ja see on väga kasulik sellepärast, et hommikune tööaeg, jälle sõltub inimesest ilmselt, on väga viljakas.

Kolleegid muretsevad, kes on taustajõud hommikul "Terevisiooni" uudistelugejale, kui Samostit enam majas ei ole, aga elame-näeme, kes on ja mis kell ta hakkab siis tööle laekuma.

Küsides veel sinu iseloomu ja põhimõtete kohta: mina iseloomustaksin sind läbi selle pildi, mis tehti 2021. aastal detsembris Kadriorus, kus pildi allkiri oli: "Eesti Rahvusringhäälingu uudistejuht keeldus kandmast pildistamise ajal maski."

See oli presidendilossi fuajees, kus rivistati erinevate väljaannete peatoimetajad koos presidendiga foto jaoks üles. Enne fotot ja pärast fotot olid kõik inimesed maskideta ja siis pildistamise ajaks oli palve või soovitus maskid ette panna. Mina arvasin, et ma siis ei tule pildi peale. Mille peale arvati, et ma võiksin ikkagi tulla. Siis ma tulin pildi peale ilma maskita. Pärast seda toimus lõuna, kus kõik needsamad inimesed sõid lõunat ilma maskideta, kaks tundi elavalt vesteldes.

Ma arvan, et koroona ajal väga paljud inimesed kaotasid mingisuguse majaka või orientiiri ja tegid asju, mida nad tõenäoliselt täna kahetsevad. Mina kindlasti oma seda valikut ei kahetse.

Ei peakski, seda enam, et see riidest maskide ja ka meditsiiniliste maskide kandmine oli kõik transparentne ohufooni hoidmine.

See oli suurepärane periood, jällegi kõlab halvasti, selles mõttes, et näitas, kellel on kriitilist mõtlemist, kes peab seda kriitilist mõtlemist oluliseks ja kes on valmis kujuteldava turvalisuse nimel oma vabaduse kohe ära andma. Neid inimesi oli väga palju, mitte ainult Eestis. Eesti oli muide mingis mõttes isegi päris okei näide.

Me ei olnud nii drakoonilised nagu Hiina ja me ei olnud ka nii vabad nagu Rootsi.

Hiina kõrval oli meil siin terve rida demokraatlikke ja õigusriigi põhimõtetega toimivaid riike, ka meie enda vahetus läheduses, kes toimisid hullemini kui Hiina. Austraalia, küll teisel pool maakera, Uus-Meremaa, mingitel hetkedel ka Hispaania, Suurbritannia, Saksamaa, mõned Ameerika Ühendriikide osariigid.

Ikkagi väga-väga veidraid asju tehti vabas maailmas ja vabas ühiskonnas. Kahjuks ei ole sellest õpitud. Ainsad, kes on sellest õppinud, on erinevad poliitikud, ametnikud ja aktivistid, kes on saanud aru, et kui kõva häälega karjuda, siis on võimalik inimestelt vabadus väga lihtsalt ära võtta. Ja kui hirmutada, siis on see veel lihtsam.

Sinu iseloomust ja põhimõtetest edasi minnes: mis sul siis autode ja kiiruse ületamisega on? Siin ja seal kolleegid ütlevad, et nii kui tuleb juttu kiiruskaameratest või millestki sellisest, siis läheb Anvar Samost leili.

Mul ei ole kiiruse ületamisega küll midagi. Ma rahulikult võin politseil lasta oma registrit vaadata ja sealt ei ole midagi leida. Aga mulle ei meeldi tõesti inimeste jälgimine. Mulle meeldib Lääne ühiskonnale omane olnud vabadus inimesel otsustada isiklikult oma asjade üle.

Mulle ei meeldi inimeste liigitamine gruppidesse, ükskõik millise tunnuse alusel. Iga inimene on ainulaadne ja teeb lõpuks ise oma otsused ja valikud. Selge, et mingid reeglid peavad ühiskonnas ju kehtima, aga neid reegleid võiks olla võimalikult vähe, nad võiksid olla võimalikult loomulikud. Ei ole mõtet reegleid teha sellepärast, et kuskil on mingi reeglite tegemise asutus, kes istub tööta. Ei ole mõtet sellele asutusele sellepärast lihtsalt tööd anda. Eestis on seda väga palju jällegi, võib-olla mitte nii hullusti nagu mõnes kohas.

Aga üldiselt, Euroopas on ikka väga palju piiranguid, keelde, käske, reegleid, mis segavad inimeste elu väga oluliselt.

Kas kiiruspiirangud segavad sinu elu?

Kiiruspiirangud ei sega mind. Mind segab see, kui keegi mind tahab kaameraga pildistada. Kas sa mäletad, mismoodi see keskmise kiirusekaamerate ja ka nende numbrikaamerate asi käis? Oli mitmeid inimesi, nii poliitikuid kui ka riigikogu liikmeid, advokaate kui ka täiesti tavalisi inimesi, kes küsisid, et andke meile siis see pilt, et ma saaksin näha, kus mind on pildistatud, millal mind on pildistatud, miks mind on pildistatud.

Politsei- ja piirivalveamet käis riigikogu õiguskomisjonis, kus rääkis, et seal piltidel ei ole inimesed äratuntavad, ei ole äratuntavad inimeste kaasreisijad autos. Siis, kui riigikogu liige Varro Vooglaid küsis selle välja, siis talle öeldi, et seda pilti ei ole. Siis saadeti talle mingi pilt, kus oli kõik ära udutatud. Lõpuks ei saanudki ta seda pilti, kuna vahepeal jõustus mingisugune administratiivne tähtaeg, mida siis tõenäoliselt esimest korda ajaloos üldse järgiti, pilt kustutati.

Tõsiasi on see: kõik need pildid, kõik need inimesed, keda pildistati, on sellel pildil äratuntavad. Ma tõesti ei taha seda absoluutselt. Mind ei ole vaja kaks korda päevas või neli korda päevas pildistada ja ka minuga kaasas olevaid inimesi ei ole vaja pildistada. Ei ole vaja neid pilte kuskile salvestada, ei ole vaja muuta otsitavaks. Ühegi inimese turvalisus sellest, et seda ei tehta, ei muutu halvemaks, seda juttu ma ei taha üldse kuulda.

Veel hullem on kõik see tehnoloogiline determineeritus, mis on viimasel ajal ametnikele ja osadele poliitikutele väga armsaks muutunud, kus selle pärast, et meil on mingi tehniline vahend, arvatakse, et seda tehnilist vahendit peab tingimata kasutama.

Eile just kuulasin, kuidas mingisugune ametnik rääkis ennastunustavalt, kuidas siis, kui tehti Eestis mingit karistusseadustikku või mis iganes muud seadust, siis elektroonilist suhtlust ei olnud. Aga nüüd on ja järelikult tuleb see seadusesse sisse kirjutada. On väga hea, et see seadus kehtib, see on universaalne seadus. Inimeste sõnumisaladus on püha, põhiseaduses kirjas. Ei ole vaja ronida inimeste isiklikesse asjadesse, nende privaatsusesse. Ei ametnikel, riigil, ega ükskõik millisel grupil. Varsti me ei saa aru, kas me elame Eestis või Hiinas või Euroopa Liidus või mis selle koha nimi on.

Kokkuvõttes selle kaamerate ja kiiruse jutu mõte on see, et iga märk sellest, et ühiskond või riik või mingi grupp üritab sinu privaatsust ja vabadusi vähendada, tuleb eos läbi vaadata. Ma arvan, et enamasti tuleb see ka tagasi lükata, sellepärast, et see tulebki sammukeste kaupa, tillukeste sentimeetriste sammukeste kaupa ja on tulnud juba, väga palju on tulnud.

Me saame tagantjärele teada, et mingid asjad on tehtud. Keegi pole küsinud, keegi pole avaldanud, keegi pole kaasanud. Riigikogu pole otsust vastu võtnud, rahva mandaati pole saadud, ometi ta tuleb.

Keegi käib ja surfab meie pangaandmetes?

Absoluutselt, kujutage ette, me ei teadnud ju aastaid, et põhimõtteliselt suvalise päringuga võis maksu- ja tolliameti või rahapesu andmebüroo ametnik minna ja vaadata kellegi pangaandmeid, kes polnud kunagi ühegi kuriteoga hakkama saanud. Ega nüüd see asi küll väga teistmoodi enam ei ole. Pluss see suurepärane superandmelao idee, mille põhiline põhjendus oli see, et Euroopa Liidust oli 3,6 miljonit saadud - järelikult tuleb raha ära kulutada. Järelikult tuleb põhimõtteliselt pangasaladus täielikult Eestis likvideerida. Ma ei ole nõus sellega.

Kas sa vererõhku mõõdad?

Mõõdan küll, sest mul on sellega olnud muresid ja tegelikult mul ei ole praegu neid.

Sa läksid nii käima, ma hakkan juba tundma hirmu.

Aga see on väga oluline asi. Ma ei saa aru, miks inimesed tihti võtavad seda nii kergelt. Vabadust ei võeta ära minult ja paugupealt, vaid vabadust võetakse ära kõigilt ja järkjärguliselt. Enne, kui te aru saate, siis ühel hetkel tuleb riik, istub teie köögilaua taha maha õhtusöögi ajal ja võtab teie lapsel lusika käest ära. Otseses mõttes ütleb, et te söödate talle vale toitu.

Raadiosaadet oled sa teinud pühapäeviti väikeste vahedega 1995. aastast?

1994. aastast, aga ma ise ka päris täpselt ei tea, millal see esimene saade oli.

See iga pühapäev väljas käimine?

Täiesti normaalne.

Ma ei ole sinu abikaasa käest küsinud, kui normaalne see on?

Eks ta saab ka minust puhata siis.

Oled sa kodus sama intensiivne?

Ma olen kodus väga väheintensiivne. Ma arvan, et seda peab muidugi teiste inimeste käest küsima, ennast inimesed eriti hästi ei suuda hinnata, aga mul ei ole pühapäeviti saadet tegemas käia mingit probleemi.

Nagu hiljuti väga õigesti ütles Paavo Nõgene: neid inimesi, kes pühapäeval tööl käivad, on väga palju. Keegi juhib trammi, keegi teeb ehitusel tööd, keegi kallab kuskil baaris joogi välja, keegi koristab, keegi töötab kuskil Eestile eksporttulu toovas tööstusettevõttes.

See ei kurna siis selle 35 ja enamgi aasta jooksul, mis sa oled olnud ajakirjandusega seotud olnud?

Ei kurna.

Ajakirjaniku töö on selline töö, et kui sa ärkvel oled, siis sa oled tööl.

Ajakirjaniku jaoks iga päev kõik algab uuesti. Toimetuse ja ajakirjaniku jaoks iga hommik on start nullist ja kui sellest aru ei saada, siis ei osata ka ajakirjandust teha. Kõik on uus, kõik on mingis mõttes väga rutiinne, aga samas on kõik täiesti uus. Ükski päev ei ole teisega sarnane. Inimestel on mälu, asjadel on ajalugu, seda kõike tuleb teada. Aga põhimõtteliselt iga päev algab uuest kohast täiesti algusest peale ja sellepärast ei ole ka võimalik öelda, et oleks väga kurnav või väga igav, sest midagi sellist, nagu täna juhtus, pole ju kunagi varem juhtunud.

Ei ole kõikides nendes punktides võib-olla lõpuni nõus, aga põhimõtteliselt küll, sest osad pealkirjadki hakkavad teatud kogemuse jooksul tunduma, et need on juba olnud.

Paljud asjad ongi olnud, aga nad pole olnud päris täpselt samal viisil ja mingid sündmused ongi korduvad - kevad, suvi, sügis, talv.

Ma pidasin rohkem silmas seda, et niikaua, kui me ärkvel oleme, näeme, kuuleme, loeme midagi, siis me oleme kogu aeg tööl.

Põhimõtteliselt sõltub erialast. Tõesti, trammijuht lõpetab oma vahetuse, tõmbab töösärgi seljast ära ja läheb koju: ta ei pea enam trammi peale mõtlema. Ma arvan, et paljud ajakirjanikud või tipptoimetajad ei saa niimoodi tegutseda. On ka veel terve rida ameteid, kus ei saa niimoodi tegutseda, oled kogu aeg olla tööga hõivatud. Aga ma ei tea, minule ei ole see küll kuidagi halvasti, vähemasti tervisele, mõjunud.

Arsti käest ei ole küsinud?

Ma olen arsti juures käinud. Nagu ütles hiljuti üks suurriigi president: mul on kõik perfektne.

Kuid ometigi oled sa ameteid vahetanud. Mõned sai juba ära mainitud, aga kui need kõik järjestusse panna, siis me saaksime sinna veel Hommikulehe, BNS-i, Äripäeva ja nii edasi.

Kui vaadata, kuidas sa kuskilt oled ära tulnud: 2011, BNS-ist lahkumine: ütlesid, et ametist lahkumise põhjuseks on juhtimisalased eriarvamused. 2013, Postimehest lahkumine: seal oli juttu sellest, et nõukogul ja Samostil on väga erinev nägemus organisatsiooni arendamisest. Nüüd siis 2026: võime öelda, et poolte kokkuleppel: pooled olid nõus, pooled ei olnud. Sina olid nõus, teised ei olnud, sellega, et sa ära lähed. Poolte kokkuleppel.

Kõik tööd lõpevad mingil hetkel ära. On olnud kindlasti erinevaid töid ja erinevaid ametist lahkumisi ja nad ongi vist kõik erinevad.

Kui BNS-i meenutada, siis seal tõesti oli niimoodi, et minul juhatuse esimehena ja ka ajakirjanikuna oli suur skepsis selles suhtes, kuidas Alma Media BNS-i tahtis juhtida. Täna saavad kõik otsustada, kellel siis õigus oli.

Postimehe puhul ma arvan, et Mart Kadastikul olid poliitilises plaanis täiesti teistsugused ootused peatoimetajale, kui mina arvasin, et peatoimetaja peaks seda ametit pidama. Mina läksin sealt ära täiesti ausa inimesena, kõik oli hästi.

Margus Linnamäel ei ole poliitilisi ootusi?

Ei, selliseid, mida võiks võrreldavasse konteksti panna, ma küll ei tea.

2014. aasta veebruaris ütlesid: "Eesti poliitika vajab uusi ideid ja need saavad tulla vaid koos uute inimestega. Kõigil, kellel on võimalus ja vabadus kaaluda tulla poliitikasse, peaksid seda tegema oma kohalolekuga. Minuga koos olevad inimesed ütlevad, et poliitikas pole olla häbiasi, vaid teevad Eesti elu paremaks, kui sellega ise tegeleme."

Kõik on ju siiamaani tõene, Eesti poliitikas on väga vähe häid inimesi.

Aga miks sa ära tulid?

Sellepärast, et valijad ei tahtnud teisiti ja ma olen väga tänulik selle eest.

Sa ise tagantjärele ütled siis, et see valimistulemus, mille sa said riigikogu valimistel Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas, oli tagasiside valijatelt sulle kui poliitikule, et mine ära?

Ega ma ei olnudki mingi eriline poliitik. Valimistel saadakse kas selline tulemus, millega minnakse neid valijaid esindama, või siis saadakse tulemus, millega neid esindada ei ole võimalik - ongi kaks võimalust.

Aga see on tõsiasi, et poliitikas võiks olla alati rohkem inimesi, kellel on mingisugune siht, on mingisugune põhimõte, on mingid eesmärgid, millele siis valijad saavad taha tulla. Kui poliitikas ollakse nii-öelda puhtturunduslikult ja lihtsalt selleks, et kuskil tööl olla, siis ma arvan, et sellega ei ole päris hästi.

See poliitikas proovimine ei lõppenud siis nii, nagu sa ise arvasid?

Ei, ma ei teadnud, kuidas see lõpeb. Loomulikult, ega keegi ei lähe selleks valimistele, et mitte osutada valituks. Aga ma ütlen veelkord, et väga tore on, et ma olen saanud pärast seda rohkem kümme aastat ajakirjanduses tagasi olla.

Aga sa pead ju ka möönma, et tänu sellele kõrvalkäigule või eemale minekule ja just nimelt ühe erakonna liikmena tänaseni heidetakse ette, et Samost on selline ja naasugune ja tal on tõenäoliselt Reinsalu kogu aeg taskus või kõrvas või?

See on tegelikult jamps ju, aga mis ma nüüd tegema pean? Mul ei ole mõtet kellegagi vaielda sel teemal.

Usku ei saa inimestelt võtta.

Inimesed peaksid ju vaatama põhimõtteliselt tegusid ja siis tegude põhjal järeldusi tegema. Ma arvan, et keegi ei saa tõsiselt midagi sellist väita.

Väita saavad, tõendada ei ole suutnud. Ma tean, "tagasisidet" on ka
minuni tulnud.

Eks inimesed kahtlustavad teisi ikka valdavalt nendes raamides,
mis endale kuidagi jõukohased tunduvad.

35 aastat oled sa ajakirjanduses olnud. Kas sildistamine ongi üks kommunikatsioonivahendeid vastastest üle olla?

Ma ei tea. Kommunikatsioon on väga keeruline ja väga dünaamiline ja
väga raskesti kirjeldatav tegevus. Eks põhimõtteliselt juhtimine on ka omamoodi suur kommunikatsioon. Enamus inimesi, kes kedagi juhivad, peavad ju kogu aeg mingite tulemusteni või mingite eesmärkideni jõudma teiste inimeste tegevuse läbi ja neid inimesi tuleb motiveerida, kaasa haarata selleks, et need tegevused tehtud saaksid.

Raha on üks kõige viletsamaid motivaatoreid tegelikult. Kindlasti, kui ta on puudu, siis on ta asendamatu. Aga kui ta päriselt puudu ei ole, siis kõik muud asjad tulevad ikkagi läbi suhtluse, inimestega rääkimise ja inimestele mingisuguse väärtussüsteemi kirjeldamise.

Aga sildistamine kui selline on siis kaasaegne või on see olnud kogu aeg?

Ma ei ole ausalt öeldes selle peale mõelnud. Eks ta on mingis mõttes on kogu aeg olemas olnud.

2011 olid sa väga suur vaenlane Keskerakonnale. Täna sinust püütakse ettekujutust luua, kui professor Moriarty Reformierakonna poolt.

Ma olin ikka pikemat aega Keskerakonna suur vaenlane, see kestis kindlasti rohkem kui 2011.

Ausalt öeldes, tõestis seda on võib-olla inimestel raske uskuda, aga see, mida näiteks minu kohta Kesknädal kirjutas kuskil 20 aastat tagasi, on ikkagi hoopis kangem kraam kui see, mida praegu ükskõik kelle kohta poliitikud ajakirjanikest ütlevad.

Ajakirjanikke saab jagada mitmeks. Kui vaatame kas või neid kolleege, kes meiega koos töötasid ajakirjanduses 20 aastat tagasi, siis paljud on lahkunud. Miks nad lahkuvad?

Erinevatel põhjustel. Kindlasti väga oluline, ja loll oleks ka mitte seda möönda, on ju see, et kui aastal umbes 1992, 1993, 1994, 1995 või 1996 ajakirjanike palgatase oli võrreldav poliitikute omaga, olid nad siis riigikogus või valitsuses. Vähemasti paljude oma oli. Tänaseks on sellest jäänud ainult paremal juhul mingisugune müüt.

Kui ikkagi ajakirjanike palgatase on kõvasti allpool näiteks erinevate riigiasutuste suhtekorraldajate palgataset, siis lõpuks iga inimene peab ju mõtlema, kas tal tasub mingisuguse ideaali nimel ennast kuidagi vaesena tunda või oleks mõistlikum tunda ennast mõnusalt ja teha midagi kellast kellani ja ilma eriliselt põlemata. Neid valikuid on paljud teinud ja ma ei ole kindlasti see, kes läheb neid kuidagi hukka mõistma.

Teiseks, Eestis on ajakirjandusega põhimõtteliselt ikkagi paljud asjad palju paremini kui näiteks Lätis või ka Soomes, muide. Ja see palgaasi kehtib ka Soome kohta. Meile meeldib alati ennast lähinaabritega võrrelda. Selles osas nagu midagi väga hullusti ei ole.

Aga ajakirjanduses on ikkagi sellist sära ja teravust ja eestvedamist ja agenda seadmist on puudu. Lohisetakse kuskil poliitikute ja eriti kõikvõimalike suhtekorraldajate ja PR-tegelaste sabas. See on väga halb ja see tegelikult ei motiveeri inimesi. Mis point on teha mingit tööd, kus sa ise ei ole oma sihiseadja.

Ajakirjanikud ei ole ainult mingisugused kajastajad, ajakirjanik peab rääkima kaasa ühiskondlikus diskussioonis, peab suutma mingisugust agendat seada ühiskonnas ja vajadusel ka poliitikutele seda dikteerida. See ongi see, mida ju tegelikult ajakirjanikelt ideaalis oodatakse, et oleks nii-öelda järelevalve või kontroll võimu üle.

See on üldse omaette pull teema, aga ajakirjanikud peaksid ikka kogu aeg vaatama, et kus siis see võim on. Päris nii ei ole, et võim on ühiskonnas riigikogu liikmete või valitsuse liikmete või isegi ametnike käes. Eriti just viimase 10, 20 aasta jooksul on võim oluliselt liikunud tänu ühiskonna muutumisele. Väga palju võimu on ka kõikvõimalike aktivistide, survegruppide, lobistide, loomulikult ettevõtjate ja ettevõtete käes. Ajakirjanik peab suutma seda võimu liikumist ka kuidagi nagu tuvastada ja defineerida. Põhimõtteliselt lisaks sellele, et igal hommikul ajakirjaniku või toimetuse päev algab uuesti ja tuleb defineerida, et mis siis on täna need uudised, mis inimestele peaksid olulised olema, tuleb ka defineerida, kus on võim, millele võiks kriitilise pilguga otsa vaadata.

Tihti on võim seal, kust ei osata küsida või ei taheta vastata.

Nii üht kui ka teist.

Aga mis Anvar Samostit on siis kinni hoidnud? Sa oled ju selle üle 30 aasta jooksul saanud korduvalt pakkumisi sektorist välja minna. Võib-olla oleks palju rahulikum töö olnud ja, kes teab, oleks ka sissetulek suurem olnud. Neid pakkumisi sa oled saanud, ära eita.

Ma kindlasti olen saanud, aga ma pole kunagi väga tõsiselt ajakirjanduse mahajätmisele mõelda tahtnud. Ju mulle siis sobib see.

Kas sa oled konservatiiv või?

Selles mõttes kindlasti, aga ajakirjaniku ametiga kaasneb ka väga palju vabadusi ja võimalusi, mida tavalisele inimesele ei pakuta. See on ikkagi üks erakordselt köitev ja huvitav amet. Siin ei ole mitte ainult see, et sa oled kuskil töövälisel ajal tööl, vaid siin saab teha asju, mida teised inimesed reeglina teha ei saa, ning pääseda kohtadesse ja situatsioonidesse, kuhu tavalised inimesed ei satu. See kõlab sellise turundusliku plämana, aga tegelikult see on faktiliselt niimoodi. Sõltub ajakirjanikust endast väga olulisel määral, aga ma arvan, et mulle sobib.

Milton Friedmani raamat "Kapitalism ja vabadus" on sul läbi loetud?

Lugesin seda väga ammu mitu korda, jah.

Kas soovitad ka täna kellelgi lugeda seda, mida Milton Friedman seal kirjeldab ja on kirja pannud?

Ma arvan, et turumajanduse ja kapitalismiga on üldse selline loll lugu, et meil on viimasel ajal üles kasvanud terve rida põlvkondi, kes ei saa aru, kui halb on turumajanduse ja kapitalismi puudumine. Ka mõned vanemad inimesed on suutnud selle kogemuse kuidagi väga sujuvalt ära kaotada, nii et see on uuesti omandatav ainult isikliku valusa kogemuse läbi.

Ma ei taha kellelegi seda valusat kogemust, kuidas oli elada mittevabas ühiskonnas, kus plaanikomitee määras, mis värvi püksid sa said endale hommikul jalga panna. Ja see ei ole nali, see oligi päriselt niimoodi. Plaanikomitees otsustati päriselt, mis värvi pükse võiksid mehed 1985. aastal kanda. Tõesti ei tahaks, et ise ega teised inimesed peaksid seda uuesti läbi elama, aga kui teisiti ei saa...

Vahel tundub nii ka Euroopa Liitu vaadates, aga seal valdaval osal inimestest pole seda plaanikomitee kogemust üldse olnud, ja siis ma vaatan neid Eesti poliitikuid ja ametnikke, kes lähevad ja kirjutavad Eesti nimel alla plaanikomitee tüüpi piirangutele, keeldudele, käskudele, korraldustele ja plaanimajandusele. Ma ei saa üldse aru. Kirjutavad alla ka Läti ja teiste riikide nimel, kus tegelikult peaksid kõik need plaanimajanduse õudused ju mingisuguse päriliku teabena meeles olema, aga ei ole.

See Milton Friedmani raamat "Kapitalism ja vabadus" minu riiulis on vahendatud Liberalismi Akadeemia poolt, kes andis sulle 2011. aastal aasta liberaali tiitli.

Tagantjärele võiks öelda, et sain asja eest. Mis on saanud Liberalismi Akadeemiast ja mis on saanud seda sidusorganisatsioonina käivitanud Reformierakonna liberaalsusest, see jääb igaühe enda otsustada.

Nii et Milton Friedmani raamat tuleks saata kõikidele tänastele Reformierakonna juhatuse ja fraktsiooni liikmetele?

Kõige hullem on see, et nad on omandanud huvitava oskuse. Näiteks loed Kristen Michali viimase aja sõnavõtte ja kõnesid ning vaatad, et inimene räägib justkui õigete sõnadega isikuvabadustest, turumajandusest ja, tsiteerides Siim Kallast, kodanike riigist. Aga kui läheb otsustamiseks, siis tuleb puhas Bruno Saul. Ma olen täitsa kindel, et ei Kristen Michal ega ka Bruno Saul kumbki ei usu seda, mida nad räägivad, aga situatsioonid on erinevad.

Üks nendest ei saa enam midagi uskuda.

Bruno Sauli mälestusteraamatut tahaks küll väga soovitada. Ma ei tea, kas seda tänapäeval kuskilt veel saada on, aga see on väga põnev lugemine ka täna.

Mis sul on raamatutega?

Mul on neid kodus natukene ja ma loen neid. Lugemine on väga oluline, eriti ajakirjaniku jaoks on see asendamatu.

Sa loed minu teada vähemalt kolmes keeles?

Äkki isegi neljas.

Eesti, inglise, vene, soome.

Jah, soome keeles ma loen oluliselt paremini, kui ma räägin. Ma arvan, et loen vabalt täitsa keskmise soomlase tasemel.

Ja raamatuid on sul kui palju?

Ma ei tea.

Anna kuulajatele ja mulle soe soovitus. Bruno Saul oli juba üks.

Bruno Saul on päris hea soovitus jah, aga seda on ilmselt raske kätte saada. Mis ma siin veel soovitan... Jumal küll, see on nii keeruline küsimus.

Küsime saate lõpupoole uuesti, võib-olla siis tuleb sul parem mõte. Aga isikuvabadused ja selle eest seismine – see ongi siis sinu kõige suurem motivaator ja mootor?

Päris niimoodi ei ole, inimesed on keerulisemad, kui pealispindselt paista võib.

Ma tahan teada, mis sind, Anvar, käivitab, et sa lähed põlema, kui räägitakse...

Ma lähen veel paljude muude asjadega põlema, aga lihtsalt need asjad ei paku võib-olla avalikkusele sama palju huvi.

Keegi ei vastandu seal sulle.

Ega ka isikuvabaduste teemal keegi väga vastanduda ei taha. Sõnades tahavad ju kõik väga vabaduse poolt olla, aga kui sa hakkad tegusid vaatama, siis tekivad mured.

Sama on ka turumajandusega.

Sama on ka turumajandusega. Kõik on turumajanduse poolt, aga siis tuleb seesama minister, kes on rääkinud turumajandusest, ja ütleb, et me anname kaheksale ettevõttele 160 miljonit eurot toetust selleks, et nad ettevõtlusega tegeleksid. Ise ta ei saa aru, et see on täiesti absurdne.

Või et me lahendame kõik probleemid mingite lahendustega, aga tingimusel, et maksumaksja maksab selle kinni?

Maksumaksja ei peaks tegelikult neid asju kinni maksma. Enamikku asju, mis meil täna maksumaksja rahaga kinni makstakse, peaks väga tõsiselt kaaluma, sest see on ikkagi võõraste inimeste raha, millega realiseeritakse mingisuguse väga kitsa seltskonna pigem ebaotstarbekaid mõtteid.

Kas sul on õigus öelda neid lauseid lihtsalt sellepärast, et sa oled Anvar Samost, või sul on õigus esitada küsimusi, miks te nii teete? Sa esitad neid tihti ka oma saates, mis läheb sel pühapäeval sinu osalusel selle nime alt viimast korda eetrisse, vähemalt siin kanalis. Vait sa ju ei jää. Lähed sinna uude meediamajja ja ilmud mingil hetkel jälle kõlava häälega välja.

Ei saa välistada, et juba ülejärgmisel pühapäeval.

Sulle heidetakse ju ette, et milline õigus sul on. Mis mandaat sul on öelda, kuidas peab tegema?

Mandaadi küsimus on väga huvitav ja oluline, sest ajakirjanikel või õigemini meediaväljaannete toimetustel on mandaat, mida uuendatakse iga päev. Riigikogu liikmete või rahvasaadikute mandaati uuendatakse vastavalt sellele kogule kord nelja aasta tagant või mingi teise välbaga. Aga ajakirjanike või toimetuste mandaati uuendatakse põhimõtteliselt reaalajas. Kõik ajakirjandusväljaanded mõõdavad oma lugejate, kuulajate ja vaatajate huvi. Tänaseks tehakse seda sisuliselt reaalajas.

Loomulikult on see oluline. Rahvusringhäälingu puhul on see seos kaudsem, sest oleme seaduse järgi kohustatud ennast mõõtma. Oleme kohustatud mõõtma ka enda usaldusväärsust, mis on väga kõrge – 72 protsenti, kui ma ei eksi. See on parlamendist kõrgem, mis on ka mõistetav, sest ajakirjaniku töö on pideva mõõtmise all ning me saame teha korrektiive erinevalt poliitikutest, kes tihti kas ei saa või ei taha neid teha.

Ka rahvusringhäälingu puhul on see väga oluline: seadus ütleb, et me peame katma ära suurema osa Eesti kuulajatest, vaatajatest ja lugejatest, ja me teeme seda. Erameedia puhul on see veel lihtsam: kui sul ei ole auditooriumi ette näidata, siis tellimusi, reklaami ega muid tulusid lihtsalt ei ole. Nii lihtne see tegelikult ongi ja see ongi see mandaat, millega ajakirjanikud või toimetused tegutsevad. Ajakirjanik on inimene, kes läheb lugejaid, vaatajaid või kuulajaid esindades kohta, kuhu tavainimene ise minna ei saa. Ta esitab nende nimel küsimusi, uurib või vaatab. Ja see mandaat ulatub Eesti puhul tihti sadadesse tuhandetesse.

Sa räägid "meie rahvusringhääling, meie rahvusringhääling". Huvitav, palju sul läheb aega, et sellest "meie rahvusringhäälingust" saaks "meie siin Postimees Grupis või MM Grupis"?

Hästi tegutsevas organisatsioonis on lojaalsus kindlasti omaette väärtus. See meie-tunne peabki tekkima läbi tulemuse ja töö, muudmoodi ei ole seda võimalik tekitada.

See meie-tunne on sul ERR-is olemas olnud?

On kindlasti.

Oled sa tänu meie-tundele jätnud mõned asjad väljaspool maja ütlemata ja öelnud hoopis majas sees, et kuulge, lõpetage see või teine asi ära?

Kindlasti on neid asju.

Miks sa seda avalikult ei ütle? Kas sa ei saa meie-tunnet rikkuda?

Ma olen seda tüüpi inimene, kes ei lähe tegelema asjadega, mida pole minu võimuses muuta. Kui ma aga näen, et mul on võimalik mingeid asju muuta, siis ma lähen ja muudan; küsimus on lihtsalt selles, kuidas on seda kõige otstarbekam teha. Kas mingisuguse avaliku soigumisega on võimalik asju muuta? Tõenäoliselt pigem mitte. Kellelegi otse ütlemise teel on see ehk tõenäolisem.

Ajakirjandusel laiemalt võttes pole ei Eestis, Euroopas ega Ameerika Ühendriikides kõige paremad ajad, sest meedia võtab oma ja ajakirjandus on meedia osa, mitte vastupidi. Raha ei tule sinna kõige rohkem, aga võitlus tähelepanu pärast käib nii ajakirjanike, suunamudijate kui ka meelelahutajate vahel. Kanalite ja võimaluste arv on selle 35 aastaga, mis sina oled ajakirjanduses olnud, ma ei oska öelda, mitmekordistunud.

Sellega on tegelikult nii ja naa. Kui me räägime nii-öelda pärandajakirjandusest, siis sellega on riigiti, ühiskonnati ja keeleruumiti erinev. Eestit ei maksa siin võib-olla väga vaadata, sest Eesti on väga eriline juhtum.

Mille poolest Eesti erineb?

Eestis on esiteks väga tugev lugemiskultuur, Soomes on tegelikult ka. Teiseks on Eesti ühiskonna läbipaistvus – kas tänu heale õnnele või eestlaste rahvuslikule iseloomule – kujunenud palju paremaks kui mitmes teises riigis. Meil varastatakse objektiivselt vähem kui paljudes kohtades, mida me tihtipeale endale eeskujuks peame.

Muudes asjades oleme ka kuidagi sirgemad ja ausamad ning usaldus ajakirjanike vastu on Eestis alati väga suur olnud. Võib-olla mingisuguse järellainetusena peaks meenutama laulvat revolutsiooni, kus ajakirjandusel oli väga oluline roll, kuni selleni välja, et paljud üheksakümnendate aastate alguse poliitikud, kes suuri muutusi tegid, olid ka ise ajakirjanikud.

Mujal maailmas on asjad võib-olla ühtpidi keerulisemad, teistpidi lihtsamad. Mulle paistab, et on tekkinud väga palju uusi väljaandeid või ajakirjanduslikke formaate, mida paljud inimesed ei peagi ajakirjanduseks, isegi kui nad neid tarbivad. Nad on väikesed, paindlikud ja tegutsevad teistviisi.

Ma arvan näiteks – ma ei tea, kuidas siin nüüd võimalikult paljusid inimesi šokeerida –, et Joe Rogan on ju ajakirjanik. Kahtlemata on ta ajakirjanik, sinna ei ole midagi parata. Ajakirjanikku reeglina ju ei defineerita. Eestis õnneks ajakirjandusseadus puudub ja atesteerimiskomisjoni ei ole. Veel ei ole, ma loodan, et kunagi ei tule ka. Kui Eestis oleks ajakirjanike atesteerimiskomisjon, siis kindlasti istuksid seal mingid tädid, kes ütleksid, et Joe Rogan ei ole ajakirjanik.

Mina arvan, et tema on ajakirjanik ja tal on seesama mandaat, millest me äsja rääkisime – miljonid inimesed tahavad miljonite tundide kaupa tema intervjuusid kuulata ja vaadata. Ta puudutab teemasid, mis lähevad inimestele korda, on olulised, vastavad uudisväärtuse kriteeriumidele ning mõjutavad inimeste elusid, poliitikat, maailma, majandust, mida iganes. Mingis mõttes on ta täiesti puhas ajakirjanik. Ma ei hakka siin teisi näiteid tooma. Arvan, et suutsin kedagi juba piisavalt vihastada.

Aga nii see on. Kui mõnel sajandivanusel ajalehel läheb kuskil halvasti ja ta on ennast poliitiliselt ühte nurka ära värvinud, siis see on selle ajalehe mure.

Jah, aga Eestis püütakse ju samamoodi praegu või mingi aeg tagasi väga selgelt öelda, et Postimees Grupp esindab nüüd konservatiivset maailmavaadet ja Ekspress Grupp või Delfi Grupp on liberaalid ja vasakpoolsed. Kellele see kasulik oli või kes seda pumpab?

Kindlasti kannavad erinevad väljaanded erinevaid väärtusi ja vaateid, siin pole millegi üle vaielda. Küsimus on selles, kas seda tehakse nii-öelda ärilistel eesmärkidel, mida võib ju tihti kahtlustada. Aga Eestis neid ärilisi eesmärke sellisel viisil seada ei ole vist kõige targem, sest nagu ütles Mart Kadastik, Eesti on väga väike meediaturg. Piltlikult öeldes: kui hakkad tegema ajakirja jalgratturitele, siis ongi sul väga väike ajakiri, väga väikesed lugejanumbrid ja väga väikesed tulud, mis pole äriliselt jätkusuutlik.

Eestis massimeediat tehes pead arvestama sellega, et ühiskond on, nagu me valimistel näeme, servast serva.

Eesti puhul on veel väga oluline see, et meie ühiskond pole suutnud endale teatud küsimustes nii palju valetada, nagu mõni teine Lääne ühiskond on viimase 20–30 aasta jooksul suutnud.

Palun näiteid?

Näiteks kõik need kliimateemad ja asjad on olnud Eestis tunduvalt ratsionaalsema ja konkreetsema käsitlusega, kuigi kohapeal võib tunduda ka teistmoodi.

Selle küsimuse peale vastasid sa Ekspressi ajakirjanikule, kui ta küsis, kas kliimamuutused on või ei ole? See on raamistav küsimus.

Jah, see viis, kuidas seda küsitakse, on raamistav. Kuid kliimamuutustele ma ei taha siin täna aega raisata.

Sa pead arvestama sellega, et vabas ühiskonnas on alati vaadete ja arvamuste paljusus. Kui tahad teha kogu ühiskonnale suunatud väljaannet, pead suutma kõigile neile inimestele korda minna. Ma ei saa jällegi mööda minna näitest, kus Reformierakond on viimastel aegadel öelnud umbes 80 protsendile ühiskonnast, et te olete rumalad, tagurlikud ja vastikud ning me ei taha teiega tegemist teha. Tegelikult ajakirjandus ei saa erinevalt mõnest erakonnast kindlasti niimoodi käituda. Seda valikuvõimalust lihtsalt ei ole ja ma arvan, et see reaalsus hakkab vaikselt kohale jõudma.

Milline ajakirjandus on siis elujõuline ja milline tõenäoliselt ei ole? Oskame me seda hinnata? Ajakirjanduse kriteeriumid on meile teada, osasid sa oled juba öelnud: kas on oluline, kas on värske, kas on konflikt, kas on prominentsus, kas on emotsionaalne ja geograafiline lähedus, mõju, erakordsus?

See kõik kehtib jätkuvalt, midagi ei ole kuskile ära kadunud ega juurde tulnud.

Aga kõik vaatavad ringi sellise näoga, et on see nüüd ajaleht, on see ajakiri, on see raadio?

Mingitel formaatidel lähebki väga hästi, seal ei ole midagi öelda. Sa pead oma lugejale, vaatajale või kuulajale korda minema. Näiteks miljonid inimesed kuulavad raadiot – kuna me oleme raadios, siis toon selle näite. Ega Eestis ei lähe raadiol üldiselt halvasti. Me teame ju kõik neid kuulajanumbreid.

Inimestele meeldib kuulata ajakirjanduslikku sisu, mis on nende jaoks oluline ja lahendab mingil moel nende probleeme. Võib-olla "probleem" kõlab liiga kõvasti, aga ütleme nii, et see räägib temaga, suhestub temaga, teab, millest inimene elab ja hingab, ning toetab teda.

Aga oluline, huvitav, kasulik?

Oluline, huvitav, kasulik jah. Lõpuks ollakse valmis selle eest ka maksma, kas siis läbi riigieelarve või otse mingi tellimuse kaudu.

Nende mõtetega lähed sa juba esmaspäeval ka Sossimäele (viide Postimehe toimetuse asukohale Tallinnas – toim.)?

Ega mul mingeid teisi mõtteid kuskilt sellise lühikese ajaga võtta ei ole.

Sa ei räägi praegu siin ühte ja seal teist juttu.

Ma ei ole seda kunagi viitsinud teha. On väga tülikas oma juttu kogu aeg muuta, sest siis peaks ju meeles pidama, mida sa kuskil täpselt rääkisid.

Mis sa paneksid kaasa rahvusringhäälingu endistele kolleegidele?

Rahvusringhäälingu kolleegidele paneks kaasa, et seiske ajakirjanduslike väärtuste eest. Olge ajakirjanikud selle sõna kõige paremas tähenduses, nagu siin on ju ikkagi oldud. Tegelikult ma ei ole väga mures. Poliitikute huvi ajakirjandust kontrollida on igal pool ja alati olemas olnud, ka Eestis, kõikide valitsuste ajal. Kuigi nende võimalus seda ellu viia on olnud oluliselt nõrgem kui huvi. Loodetavasti jääb ka edaspidi nii.

Rahvusringhäälingu puhul oleks kõige parem, kui saaks korda praeguse halvana näiva ja ka tegelikult halva rahastamismudeli. See tähendab, et sisemiselt ei ole mitte mingit finantsperspektiivi – ei saa aru, mitu eurot on järgmisel aastal kulutada, ja seda võib eelneva aasta novembris vabalt öelda.

Teiseks näeb ikkagi väga halb välja, kui ühe sõltumatu institutsiooni eelarve üle otsustavad kuskil ministeeriumikabinetis mõned poliitikud ja ametnikud. Nii ei peaks asjad tegelikult käima.

Või kui ringhäälingunõukogus personaalselt solvatakse rahvusringhäälingu enda töötajaid?

Nojah, see ei ole ehk kõige esmasem probleem – solvaku edasi, kui tahavad. Oluline on, et juhatus, kes on nõukogu ja toimetuse vahel, suudaks oma tööd teha nii, et need solvangud jääksidki sinna ruumi. Seda on praegune juhatus tegelikult ka suutnud, nii et neile vist praegu etteheiteid teha ei saa.

See, et sinust on püütud mingit koletist luua...

Vist ei ole ikka tegelikult.

On küll.

Ma ei ole nii dramaatiline.

Sina ei ole, aga tagasiside on umbes selline, et kõike dikteerib Samost.

Need on väga üksikud inimesed. Pead ausalt ütlema, et selle taga ei ole mingisugust laialdast konsensuslikku armeed. Neid inimesi saab sõna otseses mõttes ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Aga nad on oma erakonnas häälekad?

Mitte väga häälekad. Ju nad ei oska midagi paremat mõelda, ja kui see neid kuidagi rahustab, siis jumal hoidku, jumal nendega.

Suur on kindlasti nende inimeste üllatus, kui selgub, et ka järgmisel ja ülejärgmisel nädalal tulevad ajakirjanikud oma vaatajaid ja lugejaid esindades ning küsivad enam-vähem samu küsimusi – nende meelest sama vastikult. See ei kao ju kuhugi.

See, et sa kureerid esmaspäevast Postimehele lisaks ka Kuku raadiot – oled sa kindel, et jõuad seda kõike?

Ega ma muidu poleks seda tööd vastu võtnud.

Mis sa siit Postimehesse minnes Delfi majale ütled? Ütle nüüd konkurendile ka midagi.

Delfi võiks ennast kokku võtta. Seda on ajakirjanikuna valus vaadata, kuidas seal kvaliteet mõlemat jalga lonkab. Tehke midagi!

Üldiselt on ju kasulikum, kui Eesti ajakirjandusturul valitseb terve võistlusmoment. Ei saa olla nii, et kuskil tehakse asju väga hästi ja kuskil tehakse lihtsalt üle jala ning suvaliselt, nii et pool päeva on kellelgi tagumik esiküljel. See ei ole päris okei.

Seda ma ei ole näinud, aga ma lähen vaatan, äkki näen.

Kuidas soovid.

Vabadused ja kõik sai ära käsitletud. Annan siiski viimase võimaluse soovitada lisaks Bruno Sauli mälestustele ja Milton Friedmanile veel üks raamat.

Saan anda kaks soovitust, neid raamatuid on siiski saada. Esiteks uskumatu Eesti oma müüt, mille on kirjutanud üks inimene – Lennart Meri "Hõbevalge". Lugege! Praegu, mai lõpu ja pööripäeva, jaanipäeva vahel on täpselt õige aeg istuda kuskil õues, vaadata Põhjatähte ja lugeda seda väga targa mehe täiesti geniaalset ja uskumatut luuletust – raamatuks on seda vist isegi raske nimetada.

Teine soovitus on Mihhail Bulgakovi "Meister ja Margarita", mis aitab aru saada, kui keeruline on elu siin meie maailmajaos olnud ja tõenäoliselt saabki olema. Soovitan lugeda.

Jah, ja kui tundub, et on liiga paks, siis lugege "Loomade farmi".

Kumbki neist ei ole tegelikult üldse väga paks.

"Loomade farmiga" võrreldes on küll.

Aga "Loomade farmi" ma isegi väga ei soovitaks, see on minu jaoks liiga otseütlemine.

Absurdi on vähe. Anvar, aitäh sulle nende aastate eest, mine rahus. Jääme kolleegideks. Kas me sõpradeks jääme, eks seda aeg näitab, aga kolleegideks jääme edasi.

Oleks väga kole, kui inimesed töö pärast sõpradeks ei jääks. Aitäh!