Helena Lotman: kelle või mille eest peame meie täna end ühiselt kaitsma? ({{commentsTotal}})

Foto: Liis Reiman/EV100

Pühapäeval tähistati Vabadussõja pöördelahingute 100. aastapäeva rahvamatkadega "Siit saadik ja mitte enam", näidislahingute, mälestushetkede ja -tseremooniatega. Mälestuspäev lõppes Karksi Vabadussõja mälestussamba juures, kus pidas kõne näitleja Helena Lotman. ERR avaldab Lotmani kõne täismahus.

Head inimesed!

100 aastat tagasi tõmmati läbi Eesti joon, mida hakati nimetama "Siitmaalt ja mitte enam".

Mind siis veel ei olnud, ma sündisin alles 20. sajandi lõpus, aga siiski mäletan ma kogu 20. sajandit. Ma mäletan seda tänu oma vanavanaisa Augustile, kes suri, kui ma oma esimesi lauseid ütlesin. Aga kuidas saan ma mäletada midagi, mis oli aastaid ja aastakümneid enne minu sündi?

Perekonna fotokarbis on peotäis pilte, mis räägivad Augusti argistest õnnepüüdlustest. Räägivad vaikselt ja lihtsalt. Aga seal on ka ülesvõtted, mis räägivad raskustest, valust ja pettumusest. Räägivad valjul häälel ja kogu rahva nimel.

Esimene foto: ministeeriumikooli jõnglased vahivad tahvli poole. Milline on minu vanavanaisa, ei tea, kõigil on pead paljaks aetud.

Teine päevapilt on tehtud 1938. aastal: vanavanaisa on ostnud oma tallu uue ja uhke rehepeksumasina. Kõik on nii lootusrikas.

Järgmine foto on viimane pilt, mis tehtud kodutalus, kus kõik on veel koos. Kolm põlvkonda. Suur eesti pere. Vanavanaisa August on tulnud sõjast. Tema poeg Jaan on sel pildil umbes sama vana kui minu poeg praegu. Täpset aastat, mil see foto tehtud, ei tea, aga ka Augusti isa on sel pildil. Teda pole veel küüditatud, järelikult pidi olema see päev millalgi enne 1949. aastat.

Aga on kaks fotot veel ja need kujutavad midagi, tänu millele saan ma kõneleda täna siin.

Esimene on  tehtud 1930. aastal mu vanavanaisa kodukohas Sadukülas. Pildil avatakse mälestussammast, millesse on raiutud kiri:
SIIN ÜTLES EESTI RAHVA KANGELASLIKKUS IDAST VOOLAVALE PUNASELE VOOLE 1919. AASTA JAANUARIS: SIITSAADIK JA MITTE ENAM KAUGEMALE.

Vanavanaisa, noor mees, umbes samas eas kui mina praegu, seisab avamisel kaitseliidu mundris samba kõrval ja annab au langenud kangelastele. Neile, kelle julgus ja moraal päästsid Eesti.

Teine pilt on tehtud  60 aastat hiljem sealsamas. Vahepeal lõhutud mälestussammas on taastatud ja selle avamisel on vanavanaisa Augus, istub seal pingil sinimustvalgete lippude all ja annab au Eesti riigi eest langenuile. Püsti ta enam seista ei jõudnud.

Täna on sümboolne päev. Tänases päevas on koos minu vanavanaisa Augusti ja tema laste ja lastelaste ja veel tuhandete inimeste – teie kõigi vanavanaisade ja vanavanaemade ja nende järglaste – soov olla vaba ja kehtestada ise piir, mis ütleb: SIITSAADIK ja MITTE ENAM KAUGEMALE.

100 aastat tagasi ütlesid meie esivanemad ühiselt "siitsaadik ja mitte enam". Nad ütlesid seda vaenlastele, kes tungisid meie maale. Aga kelle või mille eest peame meie täna end ühiselt kaitsma?

Ma tunnen ja tean 21. sajandit. Näen, kui töökad ja pühendunud on noored inimesed tänases Eestis. Aga ma näen ka seda, et need noored hakkavad oma Eestist võõrduma.

Näitlejana tahan tsiteerida üht maailma tundlikuima sotsiaalse närviga näitekirjanikku Vaclav Havelit: "Me elame erakordsel ja keerulisel ajastul! Nagu ütles Hamlet: "Aeg liigestest on lahti – neetud rist!" Sest vaata: me loome suurepäraseid ühendusteid kontinentide vahel ja samal ajal muutub üha suuremaks probleemiks ühendusteede loomine inimeste vahel!"

Ka minule tundub, et tänane aeg oma teaduse ja samas esoteerikaga, globaliseerumise ja samas ksenofoobiaga, valikute ja samas piirangutega, väga edukate ja palju vähem edukatega ei ehita sildu inimeste vahel, vaid pigem lõhub neid. Pigem otsitakse vastandumisi kui ühisjooni. Ent selles segaduses, selles valikute paljususes peame me üles leidma need sambad, mille me tänases individualistlikus maailmas ühiselt püstitame. Sambad, mille juures anname au oma kahekümnendates eluaastates ja mille juurde tuleme tagasi ka siis, kui seda enam omal jalal teha ei saa.

Ma ei mõtle mälestussambaid meie aja kangelastele.

Ma mõtlen moraalseid sambaid, mis kaitsevad Eesti riiki ja kõiki inimesi selles riigis. Sambaid, kuhu on raiutud: SIITSAADIK JA MITTE ENAM KAUGEMALE.

Ma küsin endalt, kus on moraalses ja inimlikus mõttes piir, mida ma ei tohi ületada, mille ületamisega teeksin ma meie inimestele palju kahju. Siitsaadik ja mitte sammugi rohkem, Helena.

Kas ma astuksin vahele, kui inimest lüüakse meie parlamendihoone ees jalaga?

Kas ma lähen moraalsesse vabadussõtta, kui inimesel keelatakse armastada just sellist inimest nagu ta soovib, olenemata nahavärvist või soost?

Kas ma protesteerin valjuhäälselt, kui vägivallale – olgu see füüsiline või vaimne – vaadatakse läbi sõrmede?

Kas ma olen valmis lahingusse minema, kui kuulen, kuidas ülemus karjub alluva peale?

Kas ma võitlen, kui keegi tahab kontrollida, mis filme või etendusi me vaatame?

Kas ma võitlen, kui keegi tahab kontrollida, milliseid filme või etendusi me teeme?

Kas ma vaikin või julgen sõna võtta, kui inimest alandatakse, olgu avalikult või koduseinte vahel?

Kas ma löön häirekella, kui Eesti haridus hakkab muutuma ingliskeelseks?

Kas ma hakkan vastu, kui poliitik valetab valijale? Kui inimene valetab inimesele?
Kas ma ütlen "siitsaadik ja mitte enam"?

Kui eesti haritlased tundsid nõukogude okupatsiooni ajal, et nüüd on piir käes – "siitsaadik ja mitte enam kaugemale" –, kirjutasid nad neljakümne kirja. Kiri lõppes nii: "Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei pea tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele ja päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist, maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuina või kultuuri ohustatuna."

Kui neljakümne kiri sõnastas hirmu põhjuseks ohu rahvuslikule identiteedile (ja see ei ole kahjuks kuhugi kadunud), siis nüüd on meil lisaks sellele veel paljude erinevate gruppide hirm oma identiteedi pärast.

Aga meie eestlus, meie identiteet, mille nimel 100 aastat tagasi võideldi ja mille jaoks seati piir "siitsaadik ja mitte enam" kaotab mõtte, kui me unustame inimlikkuse. See kaotab mõtte, kui sulgeme end teiste inimeste jaoks, olgu nad meie rahvuskaaslased või mitte. Olgu neil samad veendumused või mitte. Sel hetkel, kui keegi hakkab kaotama inimlikkust, on meie kõigi kohus öelda "siitsaadik ja mitte enam kaugemale".

Minu vanavanaisa August oli inimlik inimene, kes kartis, hoolis, valutas südant, võitles, tean, et ka nuttis. Tegi kõike nagu üks inimlik inimene oma armetuses ja ilus. Igatahes ei olnud tal ükskõik. Ta hoolis oma perekonnast ja rahvast, oma kodust ja kodumaast ja seal, kus nägi ülekohut, astus sellele vastu. Ja nii tegid veel sajad, tuhanded, sajad tuhanded inimesed.

Aeg on teistsugune. Rõõmud on teistsugused. Mured on teistsugused. Aga inimesed on ikka inimesed, kes vajavad üksteise kaitset ja tuge. Me peame teadma, mis on inimlikkuse piirid, millest me ei luba kellelgi üle astuda. Ja kui keegi on astumas üle inimlikkuse piiri, siis ütleme: "SIITSAADIK JA MITTE ENAM KAUGEMALE!"



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: