Tarmo Jüristo | Markus Järvi, au ja hea nimi ({{commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Tänases Eestis ei kaitse meie kõigi au ja head nime paar rapiire või sihikuta püstoleid, vaid põhiseaduse §17, mille järgi ei tohi mitte kellegi au ega head nime teotada. Kahtlemata on kõiges selles vähem romantikat ning kahtlemata võib traditsionalisti silm siin näha au mõiste devalveerumist, nendib Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Eelmisel nädalal tekitas Eesti meedias põgusa elevuslaine Eesti Ekspressis ilmunud pikk lugu traditsiooni ja perekonda kaitsvast sihtasutusest – ja ennekõike sellest, kuidas üks nimetatud sihtasutuse kahest juhtfiguurist, Markus Järvi, oli esitanud Eesti Ekspressi suuromanikule Hans H. Luigele kutse tuli- või külmrelvadega duellile seoses sellega, et viimane oli teda ajalehes ilmunud artiklis argpüksiks nimetanud.

Tean isiklikult tervet hulka inimesi, kellel selle episoodi lugemine kulmud juustepiirile kergitas. Seda, et tegu oli tänaste arusaamade järgi suhteliselt tavatu ettepanekuga, tõdes oma Hans H. Luigele saadetud kirjas ka Markus Järvi ise, öeldes, et teeb käesolevaga "midagi, mida minu teada pole Eesti meediaväljaannete senini olematus debatikultuuris teinud mitte keegi enne mind, ega tee tõenäoliselt mitte keegi peale mind."

Olgu meediaväljaannete debatikultuuriga nagu on, aga duellide pidamine ei ole Eesti ajaloos küll kindlasti tundmatu nähtus. Teadaolevalt peeti siinmail viimane surmaga lõppenud duell Tartus veel 1933. aastal. Sellest sajand varem soovitas professor Pirogov – seesama, kelle büsti jalamil Tartus tudengid tänaseni õlut käivad joomas – duelli kui "head kasvatuse vahendit".

Ka Euroopa ajaloos laiemalt on duellid olnud väga sage nähtus. Kui Henry IV valitsusajal sai kümne aasta jooksul omavahelistes mõõgavõitlustes surma enam kui kuus tuhat meest, keelustas Prantsuse kuningas 1599. aastal duellide pidamise. Selle keelu mõju oli aga pea olematu. Alexandre Dumas' kuulsa "Kolme musketäri" peategelase d'Artagnani isa saadab oma poja pealinna, pannes talle südamele pidada duelle igal võimalusel, seda enam, et need on keelatud, kuna selliselt väljendavat see kahekordset julgust.

Sellel, miks duellide pidamine tasapisi hääbus ning lõpuks sootuks lakkas, on omaette põnev tagapõhi. Iga duell (nagu muide ka Markus Järvi läinudnädalane väljakutse) saab alguse auhaavamisest, solvangust. Au on aga traditsiooniliselt olnud väga elitistlik mõiste, mis laienes ainult sotsiaalse püramiidi ülemistele astmetele. Teisisõnu oli just nimelt isiklik au see, mis ühelt poolt eristas härrasmehi lihtrahvast, teisalt lubas muidu väga erineva staatuse, jõukuse ja päritoluga aadlikke näha ning kohelda üksteist võrdsetena.

Solvangud ei saanud kunagi liikuda üle klassi ja staatuse piiride, samas nende piiride sees võeti neid äärmiselt tõsiselt. Selliselt oli toonaste aadlike näol tegemist tõelise lumehelbekeste ühiskonnaga, kui kasutada täna levinud kõnepruuki.

Meenutades veelkord Dumas' noore gaskoonlase seiklusi: d'Artagnanil õnnestus Pariisis esimese päevaga leppida kokku kolm duelli, mille põhjused olid daami taskurätik, edev mõõgavöö ning hooletu müks trepil. Härrasmehe au oli miski, mis vajas pidevat kinnitust ja teiste tunnustust ning duell oli selleks otstarbeks kõige otsesem ja selgem vahend. 

Sedamööda kuidas hiliskeskaegsed ja varauusaegsed sotsiaalsete klasside kindlad piirid murenesid, hakkas aina laiemalt levima ka arusaam, et au ning väärikus on mõisted, mis laienevad ning kohalduvad kõigile inimestele — et see ei ole miski, mille pärast aadlikud elu ja surma peale võitlusi peavad, vaid mis meil kõigil vääramatult olemas on.

Tänases Eestis ei kaitse meie kõigi au ja head nime paar rapiire või sihikuta püstoleid, vaid põhiseaduse §17, mille järgi ei tohi mitte kellegi au ega head nime teotada. Tänapäevaste auhaavamiste puhul ei otsi kokkulepet poolte sekundandid, vaid nende advokaadid. Kui see ei õnnestu, leitakse lahendus kohtusaalis, mitte varahommikusel kastesel niidul.

Huvitaval kombel valis Markus Järvi võitluskaaslane Varro Vooglaid oma au ja hea nime kaitseks just nimelt selle tee, pöördudes ERR-i naljasaates pillatud lause peale kohtusse, selle asemel et püüda selle esitajat usque ad mortem duellile kutsuda. 

Kahtlemata on kõiges selles vähem romantikat ning kahtlemata võib traditsionalisti silm siin näha au mõiste devalveerumist. Teisalt ei ole aga sugugi selge, kas ilma nende eelviidatud ühiskondlike muutusteta oleks Markus Järvil — kui ta nime ees just aadlitiitlit ei oleks — täna võimalik üldse oma au ja hea nime riivamisest rääkida.

Ilma selleta võinuks Markus Järvi käsi käia nii, nagu läks noorel Voltaire'il, kes 1725. aastal noris tüli krahv Rohaniga. Krahv ei kutsunud teda seepeale duellile, vaid lasi oma kannupoistel Voltaire'ile tänava peal lihtlabaselt naha peale anda, ise seda tõlla aknast pealt vaadates. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: