Sildam: ärge lööge Hussarit risti
Lugege valimisplakateid ja valimisprogramme, kuulake-vaadake valimisdebatte, siis saate teha valimispäeval parima otsuse ning ärge kahtlustage poliitikasse läinud ajakirjanikke, kirjutab Toomas Sildam nädalakommentaaris.
Kui teile tundub, et keskkond on küllastunud poliitplakatitest ja te ei taha enam midagi kuulda valimistest, siis tõmmake korraks hinge ja lugege kümneni.
Sest – mis oleks alternatiiv?
Õige vastus ei sisalda sõna "demokraatia".
Ja seega on vastus vale.
Niisiis, valimisplakateid tuleb lugeda, tõsi, kriitiliselt, et hinnata, kas sinna kirjutatud lubadused on õhust ja unistustest või toetuvad kahe jalaga maale.
Ärge ostke põrsast kotis, mistõttu tasub lugeda ka erakondade valimisprogramme, et eraldada terad sõkaldest, ehk niisama suurustlemine ja tühijutt tegelikest lubadustest, mida on võimalik täita.
Samuti vaadake ja kuulake valimisdebatte teles ja raadios ning lugege poliitikute valimiseelseid intervjuusid. Kohatise sõnavahu sees võib leida asjalikkugi, millest on kasu igaühe valimiseelistuse tegemisel.
Ja siis muidugi need uustulnukatest häältepüüdjad, avalikkusele hästi tuntud nimed. Mida nendega teha, kas kohe kõrvale lükata või võtta ikkagi kaaluda?
Näitleja Andrus Vaarik, kes nüüd kandideerib riigikogusse, arvas intervjuus ERR-ile enesekriitiliselt, et Eesti riik on juba nii küps, et Maire Aunastete, Erki Noolte ja Andrus Vaarikute aeg riigikogus on läbi. Lõplikult.
Vabandust, Andrus Vaarik, mina nii ei arva. Arvan hoopis, et näiteks Ain Lutsepp, Hardi Volmer või Andrus Vaarik oleksid oma otsekohese ütlemisega parlamendis vajalikud. Isegi siis, kui nad ei ütle seda riigikogu suure saali kõnetoolist, vaid fraktsiooni koosolekul, omade vahel, otsekui poliitilised kõrvalt seirajad. Nagu on vajalikud ka mitmed ajakirjanikud, kes poliitikasse läinud või minemas.
Kas te teate, kui palju on ajakirjanduse taustaga riigikogu liikmeid? Iga kuues parlamendi liige, kokku 17. Euroopa Parlamendis on Eestist valitud saadikutest ajakirjaniku põhjaga kuuest kaks.
Ajakirjanike suundumine poliitikasse tõusis teemaks, kui ajalehe Postimees peatoimetaja Lauri Hussar teatas ameti mahapanemisest ja riigikogusse kandideerimisest. Kohe tõstsid pead need, kes talle seda ette heitsid ja kahtlesid, kas Postimees on ikka usaldusväärne ja ega ta ole oma positsiooni poliitika nimel kuritarvitanud.
Lauri Hussari kannapööre ei viili Eesti vanimalt ajalehelt usaldusväärsust õhemaks. Pigem käib ta president Kaljulaidi soovituse järgi, et teadlaste, kirjanike, inseneride, ajakirjanike, õpetajate ja arstide aeg Eesti poliitikas ei ole mööda, sest kui liiga vähe Eesti inimesi tahab teha Eesti poliitikat, siis on me riigi tulevik tõepoolest tõsiselt ohus.
Olgu, Hussarile võib ette heita, et ta otsustas ajakirjandusest lahkumise ja poliitikasse minemise tõeliselt viimasel minutil, vähem kui nädal enne valimisnimekirjade lukustumist. Aga teistpidi, kui ta teinuks oma otsuse kuu aega varem, mis muutunuks? Ikka oleks leidunud neid, kes kahelnuks, et kas see ikka sobib ja kuidas see mõjub Postimehele ja ajakirjanduse usaldusväärsusele laiemalt. Minu jaoks on selles kõiges mingit raskestimõistetavat a priori usaldamatust ja halvakspanu poliitika ja poliitikute vastu. Muidugi tuleb olla poliitikute suhtes tundlik, valimiste lähenedes ka eriti ettevaatlik ja soovitavalt läbinägev, kuid mitte üldistavalt halvustav ja usaldamatust kiirgav.
Kokkuvõttes, nii nagu me ei arva, et näiteks parlamenti kandideeriv Tartu arst Kuido Nõmm paneb hästi kokku ainult enda erakonna liikmete libedal tänaval saadud luumurrud, oleks väär heita kivi, et Lauri Hussar mängis peatoimetajana mõne erakonna kasuks topeltmängu.
Ise pean ajakirjandust enda koduks, kust olen 11 aastat ära käinud, sellest viimase kolmveerand aastat töötasin sotsiaaldemokraatide heaks, kuid erakonda ei kuulunud. Ma ei kahetse ega oska endale midagi ette heita. Sain rikkamaks olulise kogemuse võrra, nägin poliitikat seestpoolt, kuidas seal sünnivad kompromissid ja kokkulepped, milline nägu on võidurõõmul ja pettumusel, kuidas tegelikult toimub ühe valitsuskoalitsiooni sünd ja siis sisemine koostöö ning kui krigisedes kujunevad võimuliidu ja opositsiooni suhted.
See kogemus aitab ka mõista, et alguses must-valgetena esitatud olukordades on tavaliselt palju muidki varjundeid ning et aru saamiseks tuleb esmapilgust näha taha poole.
Valimiste eel on selline mõtlik, mitte kiirustav vaade kõigile eriti asjakohane.
Toimetaja: Aleksander Krjukov