Aimar Ventsel | Nostalgiareisid endises Nõukogude Liidus? Miks mitte! ({{commentsTotal}})

Aimar Ventsel.
Aimar Ventsel. Autor/allikas: Tartu ülikool

Talvel aeglase rongiga mööda maailma ringi sõitmine on puhkus, mille käigus näeb tõelist kohalikku elu ja hoomab kohalikku tempot, kirjutab Aimar Ventsel.

Hommikul, enne selle loo kirjutamise algust, istusin logiseva nõukaaegse rongi kupee akna ääres, käes tass lahustuva kohviga ja vaatasin välja. Akna taga on lumine stepp, taamal lumised mäed ja mööda steppi on laiali puistatud söövad hobused. Ühel hetkel oli taevas täis mustade kaarnate pilvi. Mustad kaarnad valge lumise stepi kohal, selles on midagi morbiidset. 

Ma sõidan praegu öise rongiga Kasahstani endisest pealinnast Almatõst lõunasse, Usbekistani piiri ääres asuvasse Šõmkentti. On mitu põhjust, miks ma valisin kiire kaasaegse rongi asemel mitu tundi aeglasema nõukogudeaegse loksuja. Esiteks oleks kiire rong kallim ja saabuks Šõmkentti liiga vara. Siis peaksin ma paar tundi passima, kuni hotellituppa sisse saan. Nõukaaegne on natukene odavam, ent sellega sõitmine on peale kõige muu täielik nostalgialaks. 

Eile istusin õhtul restoranvagunis. Punased odavast riidest kardinad, plastmassist kunstlilled laual väikeses vaasis, ebamugav kõva pink. Nagu sellistel juhtudel ikka, tutvusin inimestega. Õhtu lõpetasin, tinistades õlut noore kasahhist ettevõtjaga Aralist. Täiesti ootuspäraselt kutsus ta mind külla, lubas näidata Arali ümbruse kõrbeid ja viia Väike-Araali merele kala püüdma. (Araali meri koosneb praegu kahest osast, Suur-Araal on Usbekistani poolel.) Tegelikult on see ettepanek väga meelitav.

Rüübates kuuma lahustuvat kohvi ja vaadates justkui tardunud lumivalget steppi, tulin mõttele, et talvised nostalgiarännakud pole üldse paha mõte. Tavaliselt kipuvad inimesed reisima ikka suvel ja millegipärast arvatakse, et suvi on kõige optimaalsem aastaaeg teiste maadega tutvumiseks. 

Ma ise ei ole selles just eriti veendunud. Paljudes kohtades maailmas elu suvel seisab, ka Kesk-Aasias. On puhkused, kuumuse tõttu on hooajalised tööd selleks korraks läbi ja kõik on kuidagi tardunud.

Peale selle pole mina kindlasti ainukene, kes kohe üldse ei taha kuumuses puhata. Miks mitte aga rihtida oma puhkusereis talvele? Talvel mööda maailma ringi sõitmine on natukene teistmoodi puhkus, aga tänu sellisele puhkusele näeb inimene rohkem kohalikku elu ja hoomab kohalikku tempot.

Üks põhjuseid, miks ma valisin kohalikus keelepruugis aeglase rongi, oligi selle elu nägemine. Moodsate rongidega – mida siinkandis nimetatakse kiireteks rongideks – sõidab pigem jõukam rahvas. Restoranvagunis on näiteks enam-vähem Tallinna kesklinna hinnad. Ning seetõttu on kogu eluolu nendes kiiretes rongides ka teismoodi.

Kes aga mäletab nõukogudeaegseid päevi kestnud rongireise mööda Suurt Kodumaad, see vast mäletab ka, et sellistes rongides kujunes välja omaette ökotoop. Sama ja natukene veel enamgi toimub täna Kesk-Aasia rongides. Siin saab näha lihtsaid Kasahstani elanikke – kasahhe, venelasi, uiguure, usbekke –, saab nendega rääkida ja kuuleb üht või teist tavainimesed muredest. Logiseva ja kõikuva vaguni kupees tutvuvad võõrad inimesed, joovad koos teed ja lähevad restoranvagunisse odavat õlut jooma. 

Mina näiteks sattusin ühte kupeesse noore kasahhi emaga, kes just praegu lapsele rahvalaule laulab. Päris tore on seda kuulata, ilusasti laulab. Mingil muul hetkel ma seda kuulnud aga poleks, sest Kasahstanis võõraid lastetuppa ei lasta.

Niimoodi lisandub igal korral üks väikene killukene, midagi uut ja ennenägematut minu pilti Kesk-Aasia elust. Või nagu eile juhtus. Küsisin tollelt Arali ettevõtjalt: "Kas teil Aralis on ka ilusad tüdrukud?" See on täiesti süütu nali Venemaal või Ukrainas, ent mitte Kasahstanis. Mees tegi grimassi ja pidas mulle loengu sellest, kuidas moslemid naistest räägivad. See oli huvitav ja rikastav ning ma pärast vabandasin oma kohalike kommete mittetundmisest tekkivate apsakate pärast.

Väga huvitav on jälgida kotikaubandust rongi sees ja ümber. Mööda rongi jalutab terve parv pearättides vanemaid naisi, kes pakuvad kõike võimalikku: pirukaid, sokke, laste mänguasju, Kirgiisia trikotaaži, teed, kohvi. Peatustes aga seisavad uste ees parvedes kohalikud talunaised õuna- ja pirniämbritega, kuivatatud kohupiima (kurt) kottidega, hapukoore- ning piimapurkidega. (Huvitav on see, et keegi ei paku enam raamatuid ja ajalehti, nagu see oli kotikaubitsejatel tavaks Venemaa rongides üheksakümnendatel aastatel. Ju siis ei loeta enam nii palju.)

Kogu sellest eklektikast ja eksootikast kumab läbi vaesus. Olgem ausad, ega inimesed seisa lumistes rongijaamades ega müü odavaid asju lihtsalt lõbu pärast. (Kasahstanis saab vaid 0,5 protsenti elanikkonnast suuremat kuupalka kui 500 eurot.)

Miks mitte võtta ette nostalgiareis mööda Kesk-Aasiat? Kasahstan on eestlastele viisavaba ja alates veebruarist saab ilma viisata sisse ka Usbekistani. Võib lennata Almatõsse, sealt sõita rongiga Šõmkentti, edasi on Taškent juba kiviga visata. No ja siis tulevad Buhhaara ja Samarkand.

Selliste nostalgiareisidega tabab kaks kärbest ühe hoobiga. Näete kogu nõukaaegset eluolu ja arhitektuuri, ent olete samal ajal Kesk-Aasias. Aasia tuleb sisse uksest ja aknast – toit, inimeste riietus, minaretid hruštšovkade vahel. Ainult vene keelt peab oskama.

Maailm on huvitav ka talvel ja lumega. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: