Kord ütles üks Lääne ajakirjanik mulle, et "televisiooni jaoks ei ole igavamat aega kui valimiste aeg. Sa ei saa väga paljusid teemasid enam käsitleda, sest need puudutaksid eraldiseisvana mõnda poliitilist parteid ja seda käsitletakse kohe valimisreklaamina, mis on loomulikult keelatud. Aga ükskõik mida sa ei tee, peksa saad sa igal juhul, sest vasakult ja paremalt tuleb pidevalt kriitikat ja kaebekirju."

Valimiste ja meedia suhe on kui üks suur vastuolude meri. Kogu maailma demokraatiate seas on omamoodi traditsioon süüdistada valimistulemustes meedia kallutatust küll ühele, küll teisele poole. Seepärast on tehtud ka hulgaliselt uuringuid meedia kallutatuse mõistmiseks. Samas on aga uuritud ka inimeste endi taju vigu. Nii nagu tango tantsimiseks on vaja kahte inimest, nii on meedia ebaõnnestumisteks vaja ühelt poolt vigast meediat ja teiselt poolt ebatäiuslikku inimest, kes vigadest läbi ei näe.

Mulle tundub, et meedia süüdistamine on väga lihtne, sest see viib süü väga kiiresti kellelegi teisele, samal ajal kui meedia tarbijate kriitika sunnib peeglisse vaatama. Nii et võtame eelduseks hoiaku, et me ise ilmselt mingites küsimustes eksime. 

Selles vallas on klassikaks saanud 1985. aastal Stanfordi Ülikoolis läbiviidud uuring sellest, kuidas inimesed tajusid 1982. aasta Liibanoni kodusõja kajastamist televisioonis. Kolmele üliõpilaste grupile näidati ühtesid ja samu teleuudiseid. Ühes grupis olid araabia-palestiina taustaga üliõpilased, teises juudi taustaga ja kolmandas ameeriklased, kellel ei olnud mingit seost Lähis-Idaga.

Ilmnes, et kõik araablased uskusid, nagu oleks uudisloo Iisraeli suhtes soosivad, samal ajal kui juudid uskusid täpselt vastupidist. Aga valimis olnud ameeriklased arvasid, et uudised olid neutraalsed ja tasakaalustatud. Huvitav oli seegi, et mida rohkem inimesed uskusid ennast antud sündmustest teadvat, seda enam arvati, et ajakirjanikud on meelega jätnud välja olulisi fakte.

Kogu see uuring kõneles aga tegelikult kriteeriumitest, sest araablaste ja juutide meelest ei kajastanud uudised tõde. Mitte et uudised oleks esitanud otseselt valesid, aga kontekst oli vale, sest mõned olulised faktid olid nende arvates justkui välja jäetud. 

Sama mustriga uuringuid on hiljem korratud ka presidendivalimiste kontekstis ja tulemus on sama olnud.

Seega, kui te satute keset konkurentsi või konflikti, kaasneb sellega tõenäoliselt nn tunnelnägemine, kui teil on emotsionaalne seos mõne konflikti osalisega. Näiteks olen ma kuulnud väga vastandlikke hinnanguid Eesti "peavoolumeedia" kohta. Kui te olete Keskerakonna valija, siis ilmselt arvate, et ajakirjanikud ei ole üle saanud vihast teie erakonna vastu. Kui te olete Reformierakonna pooldaja, siis tundub teile tõenäoliselt, et peavoolumeedia on liiga kiiresti rehabiliteerinud Keskerakonna ja samas on EKRE-l lastud meedia agendat sättida. Kui te olete EKRE pooldajad, siis usute, et peavoolumeedias töötavad ainult salasotsid ja kui te olete sots, siis on kuulda arvamust, et isegi ERR on hakanud EKRE sõnumeid võimendama. Jne, jne. Loomulikult tekitab see stressi nii ajakirjanikel kui ka poliitikaaktivistidel. 

Aga pange tähele, et kallutatuse tunne on eelkõige seotud tajutud konflikti või võistlusega. Kui te peaksite analüüsima kaht erinevat poliitikakujundamist, ilma et teaksite, milline erakond millist poliitikat toetab, oleks kallutatuse tunne väiksem.

See omakorda tähendab, et kallutatuse tunne on olemuslikult seotud eelkõige sooviga kuuluda mingisse kogukonda või lihtsalt teie lemmikpoliitiku emotsionaalse karismaga. Kui te ei tea kõneleja tausta, siis ütlevad uuringud, et te pigem kahtlustate kõneleja vaenulikkust. Alles siis, kui kõneleja on väga üheselt deklareerinud, et ta on teie kogukonna liige, hakkab tema jutt teile tunduma tõepärane.

Seepärast tunduvadki erakonna meediaväljaanded erakonna liikmetele üldiselt ka kõige usaldusväärsemad. Mis saab siis aga peavoolukommunikatsioonist?

Probleem algab sellest, et ajakirjandus on tähele pannud, et inimesed klikivad eelkõige nendele lugudele, mis räägivad konfliktidest. Ja ka valimiskampaaniate meistrid seletavad, et valimiskampaania sisu ei saa olla lihtsalt oma poliitika tutvustamine, vaid erakond peab lavastama mingi konflikti, sest valimiste tulemusena ei võida mitte teatud poliitika, vaid erakond ja selle juhid. Järelikult – niipea kui Sinu lemmikpoliitik raamistab oma tegevuse võitlusena, hakkab sinus tööle ka kallutatuse taju.

Viimasel kümnel aastal on kogu Lääne ühiskondades räägitud polariseerumisest, et äärmused kaugenevad üksteisest ja järjest vähem on teemasid, mis ühendaks kogu ühiskonda. Sama nähtuse teine pool ütleb, et polariseerunud ühiskondades langeb ka peavoolumeedia usaldusväärsus. Kurb aga on selle trendi juures see, et meedia saab ise järjest vähem midagi teha, et olla objektiivsem.

Võti on meedia tarbija käes. Teie, kes te kindlalt teate oma poliitilist eelistust, te ju nagunii teate, kus on "tõde". Mina seevastu arvan, et mida veendunum te olete oma tões, seda tõenäolisem on, et te eksite. 

Lõpetuseks aga luban, et järgmine kord räägin sellest, kust tuleb selline ajakirjanike kallutatus, millest nad ise ka aru ei saa. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.