Ilmar Raag. "Valimiste nõiakatel", 6. osa – räägime sellest, mida me ei teadvusta ({{commentsTotal}})

Foto: erakogu

Lõviosa valijate otsusest moodustab kandidaadi üldine kuvand, nendib Ilmar Raag oma valimiste sarja viimases osas.

Kujutame ette valimiskampaaniaid nagu Kirjanike Liidu romaanivõistlust. Erakonnad saadavad valimiskomisjonile oma valimisprogrammid anonüümselt. Vaid kaasapandud, märksõnaga varustatud kinnistes ümbrikes on erakondade nimed.

Valimiskomisjon paneb need programmid oma kodulehele ja edasi toimub debatt ainult ideede üle, ilma et me teaksime, kes nende taga on. Alles siis, kui valimispäeval on valijad andnud oma hääle lemmikprogrammi poolt, avalikustatakse ka erakondade nimed. 

Muidugi on see utoopia, aga mida enam see teile jabur tundus, seda vähem me tegelikult väärtustame programme ja hindame inimesi seal taga.

Võtame võrdluseks teatri-, tele- või filmiprojektide konkursid. Seal vaadatakse küll stsenaariumit või näidendit, aga enamasti saab siiski otsustavaks projekti taga olev meeskond.

Mõni kultuuriheeros võib kirjutada ainult ühe lause oma projekti kohta ja teda valitakse ikka, sest tema senine tegevus on jätnud hea mulje. Ja samas olen neis komisjonides kuulnud ka arvamust, et stsenaarium on väga huvitav, aga ei ole kindel, kas see noor inimene suudab nii ambitsioonika projekti tegelikult ära teha.

Meenutab tuntud tõdemust, et reaalselt moodustab konkreetne valimisprogramm ehk 10 protsenti valijate otsusest ja ülejäänud 90 protsenti on kandidaadi üldise kuvandi kanda. 

Millest aga koosneb kandidaadi kuvand? Mida vähem kandidaati tuntakse, seda enam toetub ta erakonna üldisele kuvandile. 

Erakonnal on aga kõigepealt vaja pakkuda inimesele mingi põhjus uhkuseks (nii nagu näiteks Venemaa pakub uhkuse aluseks väidet "Me oleme maa, mis võitis fašismi.") See toimub peamiselt mingi sümboli kaaperdamise kaudu.

Prantsuse parempoolne Front national näiteks võttis oma käilasümboliks Jeane d'Arc'i. Kui 1. mail toimus vasakjõudude demonstratsioon Vabariigi väljakul, siis Front nationali pooldajad kogunesid rue de Rivoli-l Jeanne d'Arc'i kuju ümber. Mõlemad sümbolid – nii väljak kui ka kuju – on rahvalikus Prantsusmaa kujunemisloos tähtsad ja mõlemad annavad põhjuse sümbolite tasandil väita, et kõneletakse kogu rahva nimel. Et kui Sa seda sümbolit toetad, siis ilmselt toetad ka erakonda. Kummatigi ei ole Prantsusmaal kummalgi leeril õigus, sest valimiskastide juures selgub rahvas ei hääleta sugugi ühel häälel. 

Ka Eestis on näha taolisi püüdlusi kaaperdada mingeid sümboleid, et seejärel püüda monopoliseerida sellest tulenevaid väärtusi. Keskerakond on näiteks ajalooliselt eestlastele väitnud, et nad seisavad lihtsa ja vaesema inimese eest ja venelastele väidetakse, et muu hulgas seistakse ka venelaste eest. EKRE on uuema tulijana väga visalt väitnud, et ainult nemad esindavad tõeliste eestlaste huve.

Mõlema erakonna väited on retoorika ja südametunnistuse tasandil tekitanud segadust. Sotsiaaldemokraadid sooviksid ideoloogiliselt, et hoopis neid nähtaks peamise nõrkade toetajana. Samal ajal on Isamaa ja Reformierakond pidanud alati aega pühendama seletusele, et ega nemadki südametud ole. Lõpptulemusena on täna kõikide erakondade programmides suur tükk pühendatud sotsiaalmeetmetele.

Sama fenomen on eestluse defineerimisega. Osa meelepahast, mida tuntakse EKRE vastu, tuleb ka solvumisest, et see erakond on püüdnud monopoliseerida eestlane olemist, ehkki teiste erakondade pooldajatel Eestis ei ole samuti teist identiteeti. Isiklikult pean siin lisama, et ma sündisin ja suren eestlasena ega lase kellelgi enda eest otsustada, kuidas ma peaksin eestlasena käituma.

Üldisemas plaanis on aga näha, kuidas teatud rahvuslikkuse rõhutamine on valimiste ajal tõusulainena leidnud kajastamist pea kõikide erakondade valimiskampaaniates. Ühendatud vasakpartei ja võib-olla ka rohelised välja arvatud. 

Eraldi huvitav teema on aga Reformierakonna kuvand, mis mõnda aega kandis endas võitjate põlvkonna märki. See kuvand töötas, kuna väga paljud tahaksid iga ühiskonna ajal kuuluda rikaste ja ilusate seltskonda. Kohati püüdis ka kunagine Isamaa konkureerida samas sektoris. Ometi räägib Reformierakonna kuvandi lugu liikumisest rahvaliku massipartei kontseptsiooni poole, mis sõltuvalt vajadusest on kas rahvuslikum või sotsiaalsem. Tänane tulemus on ilmselt kõigi kolme suuna koosmõju. 

Erakonna kuvandist edasi tuleb aga tegeleda kandidaadi kuvandiga. Siin on kõik väga lihtne. Sümpaatne on eelkõige see inimene, kellega just sina oled harjunud ja kelle isiklikest motiividest sa aru saad.

Seepärast on valimiskampaaniate perioodil väga palju näha otsesuhtlust inimestega ja selliseid meediatooteid, mis tõstavad kandidaadi välja harjumuspärasest poliitikaraamistikust. Tühja programmist, kui Sa ühel päeval seisad valimiskasti ees ja ei mäletagi enam, miks see inimene sulle tegelikult sümpaatne on. Oma viimase otsuse teed Sa ikkagi emotsiooni ajendil, lootuses, et kord kogetud soe tunne kestaks ja korduks. See on väga inimlik. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: