Ilmar Raag. "Valimiste nõiakatel", 5. osa. Valimiskommunikatsiooni vahekokkuvõte
Umbes 80-protsendilise tõenäosusega võib täna uskuda, et valimiste tulemused on nüüd juba otsustatud. Ikka valijate poolt, kes enamuses juba teavad, kuidas nad hääletavad. See annab põhjuse tagasi vaadata nende valimiste erakondlikule kommunikatsioonile.
Esmapilgul tundub, et need olid rahumeelsed valimised, sest peaaegu kedagi ei tehtud poliitiliseks laibaks. Võib-olla on see seotud viimase nelja aasta tormidega. Viimase nelja aasta jooksul oleme me näinud palju teravamaid poliitilisi vastasseise ja väga vägivaldset sõnakasutust. Võrreldes sellega oli seekordne valimisvõitlus vägagi tsiviliseeritud.
Ilmselt on tuulevaikne ilm seotud ka rahvusvahelise olukorraga, kus kõik on tavakohaselt väga halvasti, aga ei ole teravat kriisi. Just selle viimase tähtsust ei saa alahinnata. Vaadates avaliku arvamuse küsitlusi, võime näha, kuidas need mõjutavad kõige otsesemalt Eesti elanike hoiakuid.
Kui Venemaa alustas oma sõjalisi operatsioone Ukrainas, tõusis ka Eesti vene elanikkonna seas umbusk NATO ja Eesti Kaitseväe suhtes. Kui Euroopat tabas migratsioonilaine 2015. aastal, kannatas seeläbi Euroopa Liidu ja ka Eesti valitsuse maine eestlaste seas. Eestlased elavad väga isiklikult läbi kaugeid kriise, isegi kui need meid otseselt ei puuduta.
Meie poliitikakatla sees käivad muidugi omad tantsud, sest paari aasta tagused vastasseisud ühiskonnas on tekitanud uued olukorrad, mis võivad nüüd saada fikseeritud. Selles valguses on ühteaegu huvitav ja õpetlik vaadata erakondade kampaaniaid selle pilguga, kuhu nad ennast positsioneerivad ja mida taotlevad.
Kõige kummalisem on mulle isiklikult tundunud reformierakonna rõhuasetus "Keskerakonna maksukaosele". Selles konstruktsioonis aimub strateegilist mõttetööd. Ühest küljest on täiesti selge, et vaja on vastast ja Keskerakond sobib selleks eelkõige oma suuruse ja tähtsuse mõttes. Samas tekitab termini "maksukaos" kasutamine küsimusi.
Loogiliselt võttes oleks Reform pidanud mingist uuringust tuletama, et maksude teema valmistab inimestele muret. Aga ühest teadmist ühiskonnas sellest ei olnud. Võimalik oli ka poliittehnoloogiliselt küüniline arutlus, et kui "maksukaose" väljendit piisavalt palju korrata, siis hakatakse seda ka uskuma. Ka siin ei saavutanud Reformierakond minu hinnangul oma eesmärki, kuna e-maksuamet teeb maksudest vorsti, mis maitseb enam-vähem, nii et sa tegelikult ei teagi, kuidas vorsti tegelikult tehtud on. Keskmine eestlane, mina kaasa arvatud, ei tunne niigi kõiki maksudetaile.
Sel "maksukaosel" on veel üks kuvandiline tähendus. Reformierakond positsioneerib ennast sellega selgelt majandusteemadega tegelevaks erakonnaks ja kaudselt justkui vihjab juurte juurde naasmisele. Nii ei pruugi "maksukaose" teema olla kellelegi otseselt tulevikus kasu tõotav, aga ta annab reformiusklikule valijale kinnitust, et tema erakond räägib jälle nii nagu vanadel kuulsuse aegadel. Häälitseb nagu part ja lendab nagu part, küllap ta siis ikka on part.
Ka Isamaa kogu kampaania on nostalgiakeskne. Seal luuakse narratiiv, mille kohaselt on Eesti poliitilises ajaloos juba olnud üks kuldaeg ja nüüd on "Isamaa tagasi ja kaitstud". Kui siia lisada taotlus lubada sisuliselt sama, mida EKRE, ainult et tasakaalukamal ja intelligentsemal moel – ja näpuotsaga veel sotsiaalriiki, nii nagu kõik teised –, siis ongi tulemus rahuaega sobiv ja kindlustunnet taotlev sõnum. Kardinate taga on aga tegelikult lõpetamata vennatapusõda EKRE-ga, mille järgmist vaatust alles hakatakse mängima.
EKRE saatus nende valimiste käigus on kõige kummalisem. Kas on põhjus suurte kriiside puudumises, nendega harjumises või EKRE enese sooviga proovida parketil libisevaid kingi. Täna on meie ees juba tuntud seisukohtadega, aga muidu üsna tasakaaluka sõnakasutusega erakond.
Selles on EKRE-le ühteaegu võimalus, kuid ka oht. EKRE brändi tuum oli pikka aega mäss pehkinud establisment'i vastu. Kartellimeedia nende väitel põlgas neid ja süvariik kiusas. Nüüd on EKRE laua taga nii rahvusringhäälingus kui ka Postimehes ja romantiline mäss hakkab lahtuma. EKRE õnnetuseks ei ole meil parajasti ka ühtegi ohtlikku kriisi, millele nad saaksid lihtsaid lahendusi pakkuda.
Tegelikult on aga imelik, miks EKRE-lased ei ole aktiivsemalt kinni haaranud Kohtla-Järve hariduskriisist. Loogiline oleks, et kõik isamaa päästjad seisaksid praegu järjekorras, et kolida Ida-Virumaale. Lõpuks on seal küsimus ju lihtsalt eestlaste arvus.
Sotside kampaania sarnaneb üksüheselt nende varasematele kampaaniatele. Palju intelligentseid ja mõistlikke inimesi, kelle kohal hõljub jõu puudumise pilv. Märkimisväärne on eesti sotside parempoolsus, mis ilmselt peegeldab ka kohalikke valijaid. Nagu Anvelt kõigepealt ja Mikser seejärel meedias ütlesid, et ei näe ka nemad, et Eesti riik lubaks sisse illegaalseid migrante.
Lõpuks on küsimus ju seadusriigis. Kui seadus ütleb, et kõigil peab olema mingi seaduslik alus Eestis viibimiseks, siis miks peaksid migrandid olema erand. Sotside hallatavas siseministeeriumis teeb politsei- ja piirivalveamet juba täna massilise sisserände tõkestamise õppusi ja muudki, mida EKRE alles võimule pääsedes lubaks teha.
Probleem on aga selles, et see teeb raskeks sotsidest arusaamise. Mis loomad nad on? Mõistlikud ja intelligentsed inimesed – võib-olla... Eesti pärisvasakpoolsed peavad alles otsima oma vasakäärmuse kodu.
Keskerakonna kampaania sarnaneb elevandile portselanipoes. Kuna valitsus on ilma suuremate jamadeta hakkama saanud, siis palutakse elevandil kampaania huvides üldse mitte liigutada vähemalt valimiste lõpuni. Seetõttu on Keskerakonna valimiskampaania reklaami mõttes väheütlev ja üldiselt keskendunud valitsuse avalikele suhetele.
Keskerakonna suur võimalus seisnes nende eesti valijate tagasivõitmises, kes potentsiaalselt kadusid koos Edgar Savisaarega ja "liigse" venemeelsusega. Samas on eesti kooli küsimus mänginud Keskerakonnale kätte hoopis teise kaardi, mis vene elanikkonna silmis teeb Keskerakonnast taas ainsa tõelise vene kogukonna kaitsja. Keskerakond on nii tugev nagu ta on seni, kuni venekeelne valija hääletab massiliselt nende poolt. Kohtla-Järve valguses saab Keskerakond ka seekord need hääled, ehkki võib kaotada eesti hääli.
Eesti 200 ja Rohelised peavad kogu aeg võitlema avalikkuse tähelepanu eest. Nende suur õnnestumine on selles, et üldine demokraatiasüsteem on neid vaeste sugulastena paati tõmmanud. Eristumisega on aga endiselt probleeme, ehkki Eesti 200 kampaania on selgemini joonistuv. Ühest küljest oli seal üks valimiste tähtsündmus bussipeatuse plakatite näol ja teisest küljest on meelde jäänud ka väide oma ekspertstaatuse kohta. Probleemiks jääb Eesti 200 puhul valijate emotsionaalne seostatus ja see, et demokraatia massivariandis ei hooli suured numbrid sellest, et su eksperdid on ka tegelikult targad.
Kas viimase nädala jooksul veel midagi muutub? See ei ole kuigi tõenäoline. Ehkki ei saa välistada mõnda viimase hetke meeleheitlikku leket vastase luukere väljatoomiseks. Senist kommunikatsiooni vaadates tundub mulle aga, et nende valimiste peaküsimus on valijate aktiivsus. Järgmisel neljal aastal ootavad meid ka tegelikult kriitilised otsused, mis võivad minna nii ja võivad minna ka naa. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli