Raul Rebane | Mis ähvardab ajakirjandust? ({{commentsTotal}})

Foto: Ülo Josing/ERR

"Oletame, et juhtub midagi väga tõsist, mingi katastroof. Mis on esimene infoallikas, kust te hakkate infot otsima?" küsib Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Washingtonis, päris Kapitooliumi lähedal, on suur hoone nimega Newseum. See on väga suure külastatavusega ajakirjandusmuuseum, aga eriti oluline noortele. Üks suur sein on seal täis pilte ajakirjanikest, kes on erinevates maailma riikides tööd tehes kaotanud oma elu. Neid on sadu.

Seega on tegemist tihti ohtliku ja äärmiselt kiiresti muutuva ametiga. Vaatan oma tänases kommentaaris mõningaid suuremaid trende meil ja mujal, mis seda valdkonda mõjutavad. 

Globaliseerumine on loonud uusi ülemaailmseid konkurente. Facebookist jmt on saanud paljude jaoks ka peamine uudisteallikas ja seetõttu on loobutud tavapärase meedia kasutamisest. USA-s näiteks on neid, kes Facebooki esimesesse infoallikana tarvitavad, juba üle 60 protsendi. Sellise arvuni jõuti, kui uuriti, kuidas need 2016. aasta presidendivalimised siiski toimusid – kes mõjutas keda ja kuidas.  

See on toonud kaasa ka uue ärimudeli, mis on väga selgelt tuntav ka meil. Reklaamiraha läheb rahvusvahelistele kontsernidele ja kohalikele väljaannetele jäävad tühjad pihud. See on toonud kaasa reeglina trükiväljaannete tiraažide ja koos sellega töötajate vähenemise. Ei ole midagi imelikku selles, kui paljudes riikides näed suurt toimetust, kus kunagi oli 200 inimest – nüüd 80 ja palju vabu laudu. Meil on arvud küll väiksemad. 

Koos sellega on kiiresti vähenenud info hulk, mida ajakirjanikud ise hankimas käivad. Paljudel juhtudel edastavad nad mujal (ka PR-agentuurides) toodetud materjale ja enamik tööd möödub mitte suheldes, vaid arvuti taga tekste kohendades. 

Koos sellega on muutunud ka reklaamimaailm, igas riigis on see veidi erinev. Avaldan siin isiklikku arvamust: meie reklaamimaailm on maha jäänud, nii reklaamiandjate arusaamistes, kust tuleb tegelik mõju, kui ka meediaorganisatsioonide strateegias. Kliki- ja kontaktipõhine on peaks ammu minevik olema, aga ei ole. 

Raha, õigemini selle vähesus mõjutab otsuseid. Seetõttu on suur osa meediakompaniidest muutunud lihtsalt äriorganisatsioonideks, mis ajavad taga kasumit. Samad trendid on märgatavad ka meil, selle erinevusega, et meie väike keel ei lase ingliskeelsel meediamaailmal lõpuni kohalikku ära tasandada. Inimesed soovivad siiski infot saada oma keeles.

Venemaal on olukord teistsugune, seal oskab ainult 6-7 protsenti inimestest inglise keelt ja seetõttu on kohalik televisioon siiani kuningas. 

Strateegilise manipulatsiooni tehnoloogiate ohtudest ajakirjanikele ma täna ei räägi, aga see on kiirelt kasvav probleem. Küll aga panevad ajakirjanikud tähele, et nende nn "väravavahi" roll on selgelt vähenenud. Väravavaht on olnud kaua ajakirjanduse üks peamisi rolle, kus toimetused aitavad inimestel teha valiku, mis maailmas on oluline. Ise ju kõike ei jõua, igas sekundis toimub miljoneid asju.

Interneti arenedes otsivad inimesed nüüd ise, mis nende arvates neile oluline on ega vaja abilist. Ühelt poolt tundub nagu ilus, teiselt poolt on väga paljud sellega oma infomaailma järsult kitsamaks teinud ja puutuvad kokku ainult sellega, mis nende vaadetega sobib. See on ka üks populismi leviku põhjus, sest väheinformeeritud inimeste massid on hoopis kergemini manipuleeritavad. Need trendid on selgelt olemas ka meil. 

Ajakirjanike tegevust üritavad mõjutada nii valitsused, poliitikud, ärimaailm, meelelahutus, kodanikuühendused ja mujal ka terroristid. Ka vanad meetodid, muu hulgas füüsilised, on maailmas siiani kasutuses, muidu me ei räägiks sellest seinast Newseumis. 

Kokkuvõtteks niipalju, et ajakirjandus muutub väga kiiresti. Muutuvad inimeste vajadused, tehnoloogia, tegevuse olemus ja mis saab juba mõne aasta pärast, me ei tea. 

Proovin hästi lihtsalt ära seletada vaba ajakirjanduse olemuse. See on õigus valida ja õigus anda tähendus. Ehk ajakirjanik valib välja olulise, et see meieni tuua ja annab sellele tõlgenduse. Meile võib see üldse mitte meeldida, aga kui me need kaks õigust ära võtame, siis on vaba maailmaga tuhaväljade tuul, nagu kõlasid kunagised laulusõnad. Siis on kontrollitud süsteem nagu Venemaal ja seal on ajakirjandus tegelikult lõppenud. Lihtsalt ajakirjanduslikke tehnoloogiaid kasutatakse riigi või partei narratiivide edastamiseks. Nagu oli Nõukogude Liidus. Paljud tahaksid seda tagasi ja selle pärast, et nii ei juhtuks, võitlus käibki. 

Tänast kommentaari ei lõpeta ma tsitaadi, vaid küsimusega. Oletame, et juhtub midagi väga tõsist, mingi katastroof. Ühesõnaga midagi hullu, mille kohta on vaja teada rohkem. Mis on esimene infoallikas, kust te hakkate infot otsima? On see mingi portaal, raadio, televisioon, Facebook, Twitter, naaber või midagi muud?

Mõelge hetk ja andke endale vastus. Ja siis mõelge veel kord. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: