Merlis Nõgene. Kes kardab Katrin Lusti? ({{commentsTotal}})

Merlis Nõgene.
Merlis Nõgene. Autor/allikas: Callisto

Miks jätsid poliitikud minemata Kanal 2 valimisdebatile ning kuidas see mõjutab Eesti ajakirjandust? Merlis Nõgene kirjutab.

"What the fuck is wrong with you!?" käratas populaarse ameerika satiirisaate "The Daily Show" reporter Ronny Chieng esimese küsimusena oma intervjueeritavale. Tema vastas istus tugitoolis hauduva linnu rahulikkusega maailma üks rikkamaid mehi, Bill Gates. Kui Gates vastas, et temaga on kõik korras, järgnes verbaalsele avalitakale paremsirge: "Miks sa siis kannad oma sitta purgiga kaasas???"

Küsimus oli põhjendatud, sest Gates oli tõesti sellise purgiga avalikult esinenud, teemaks n-ö uue põlvkonna tualetipoti leiutamise vajadus, et keskkonnakoormust vähendada. Kuid ka kogu ülejäänud intervjuu jätkus pideva aasimisega ja päädis sellega, et Gates jõi toosti pokaalist, milles oli väidetavalt puhastatud reovesi.

Loomulikult pole mul illusioone, et mitte miski sellest polnud kokkumäng. Kuid olulisem on muu: kui sa tahad jõuda auditooriumini ja seda kõnetada, pole argumendid formaadi meelelahutuslikkus või ebamugavaid küsimusi esitav saatejuht. Ometigi teatasid eile kuue erakonna juhid, et nemad keelduvad osalemast Kanal 2 peaministrite debatis, viidates saate liigsele meelelahutuslikkusele ning saatejuhtide ebasobivusele.

See tõstatab kolm küsimust:

– Kas me teame ja kas poliitikud teadsid, milline saade pidi üldse sündima?

– Miks tegelikult poliitikud ikkagi saatele ja auditooriumile selja pöörasid?

– Kas ja kuidas mõjutab see Eesti ajakirjandust või on tegemist tühisündmusega?

Vastuseid neile küsimustele pole kuskilt leida, sest Kanal 2 omav Postimehe Grupp on justkui veidi kimbatuses iseenda õigustamisel ega ole seda eriti jõuliselt teinud. Konkureerivast meediamajast Delfi ja Õhtuleht küll kergelt puudutasid teemat, kuid ainult raporteerivalt ning hinnangute- ja analüüsivabalt.

Tegelikult ei ole imestada, kui teistele väljaannetele sobibki vaikiva pealtvaataja positsioon olukorras, kus paljudele kolleegidele vastukarva Katrin Lust ning tema osalusel valmima pidanud teledebatt allavett lastakse.

Kas me teame ja kas poliitikud teadsid milline saade pidi üldse sündima?

Tegelikult me ei tea. Saatejuhtide vahetus tähendas uut kontseptsiooni ning eelreklaam lükati käima enne, kui saate meeskond oleks formaadi ja saate sõiduplaani väljagi mõelnud. Eile Delfi video tõttu erakondade esimeeste boikoti eestkõnelejaks sattunud Kaja Kallase intervjuust tuli selgelt välja, et ka poliitikud tegelikult ei teadnud, mis neid ees ootab. Ei saanudki teada, sest plaani veel polnud, oli ainult promo. Aga hirm tundmatuse ees ongi teadupoolest kõige suurem. Seda, et Andres Kuuse või Johannes Tralla suudavad poliitikud üle elada, nad juba teavad.

Ka saatejuhtide osas, ükskõik kes nad siis oleks olnud, valitses määramatus. Muidugi oleks saatekülalistel olnud turvalisem vastata vana tuttava Kärt Anvelti ning – mis sellest, et hästi informeeritud ja telekogemuseta, aga selgelt soliidse – Holger Roonemaa küsimustele. Aga mõlemad tublid ajakirjanikud oleksid olnud tele-eetri tundide arvestuses aastaid trenni teinud poliitikutest mitu ringi maas. Mis nii viga debateerida, kui saatejuhtidel on endagagi palju tegemist. Värske ja regulaarse otse-eetri kogemusega Jüri Butšakoviga pole saatekülalised aga ilmselt eriti kokku puutunud ning Katrin Lusti bravuurikuse osas ei olnud neid muidugi kahtlusi.

Samas tuleb Postimehe Grupi juhtidel endale üles tunnistada, et peaministrikandidaatide debati eelreklaami käisid nad esimesena välja… Elu24 uudisena. Sekundeeris Lusti tegemisi püsivalt kajastav Õhtuleht. Ka märksõnad, mida veel paika panemata saate promomiseks kasutati, olid suunatud kuivadest telefoorumitest tüdinud televaataja püüdmiseks ning arvestada ei osatud võimalusega, et selle peale võivad laiali joosta hoopis saatekülalised.

Kokkuvõtvalt ei olnud saatekülalistel kindlat ettekujutust ei saatest ega saatejuhtidest, mis n-ö rahuajal võib iseenesest olla ka ise piisav põhjus äraütlemiseks. Kuid välja öeldi hoopis, et vastukarva oli saate meelelahutuslikkus ning usaldusväärsete saatejuhtide väljavahetamine ebausaldusväärsemate vastu. Seega peaks põhjust otsima mujalt.

Miks tegelikult poliitikud ikkagi saatele ja auditooriumile selja pöörasid?

Kui saadet polnud sisuliselt veel välja mõeldud, siis kas boikotini viis tõesti ainult hirm tundmatu ees? Olukorras, kus suuri teledebatte on selgelt vähe ning kandidaatide kalendris on jooksmine suhteliselt marginaalse auditooriumiga online-ülekannete ja raadiosaadete vahet?

Valimiskampaania ei ole rahuaeg ning pigem oleks sellises olukorras, kus infot on vähe, aga eetriaega tahaks küll, eeldanud kanaliga läbirääkimiste alustamist, lisainfo küsimist. Aga küsi kellelt tahad, pole kuulda, et midagi oleks läbi arutatud. Kordub ainult versioon, et sotsid lükkasid boikotimõtte veerema ning tõmbasid teised kampa, sest üksi ei tahtnud kõrvale jääda. Delfi TV-le jäi aga otsust põhjendama Kaja Kallas, kes konkreetsete küsimuste peale saate sisu osas jõudis kiirest punkti, kus pidi tunnistama, et ta ei mäleta, mis seal oleks pidanud olema.

Vandenõuteooriad tõmbavad aga mööda tuntud rada sisse joone, mis seob omavahel kokku esialgselt saatejuhiks planeeritud Kärt Anvelti ja sotside erakonna (kuhu tema abikaasa kuulus) ning jõuab punkti, kus just sotsid tulid välja mõttega käest läinud saade olematuks boikoteerida. Selle versiooni kõige suurem tugevus on see, et selgitab vähemalt kuidagigi, miks muidu rahvameestena turul, poetrepil ja pensionäride päevakeskustes kõõluvad poliitikud ühtäkki hakkasid ajama udu, nagu neile ei meeldiks enam meelelahutus. Pärast kõiki neid laulu- ja tantsusaateid ja tõsielusarju oleks ühtäkki üks vabamas vormis poliitdebatt äkki Eesti poliitika tõsiseltvõetavuse kaotus?

Kas ja kuidas mõjutab see Eesti ajakirjandust või on tegemist tühisündmusega?

Teksti algust parafraseerides võiks nüüd küsida, et aga miks kuradi päralt see üldse oluline on, kas üks saade saab olema või mitte? Mulle paistab, et on. Valimisi on meil harva, peaministrikandidaatide debatte samuti, tele-eetris veel vähem. Kui erameedia võtab initsiatiivi ja riski ning tahab valimiste puhul midagi sisulisemat avalikku diskussiooni lisada, oma näosaadete ja politseiakadeemiate kõrvale, on see väga hea.

Vähese informeerituse, valedes kanalites toimunud enneaegese promo või isiklike ebasümpaatiate tõttu ei peaks sellist initsiatiivi tasalülitama. Seda enam, et põhjendused ei ole veenvad ja boikoti algatanud erakonnal õnnestus ennast ühispildil massi peita.

Teine ja tegelikult kogu selle teema kõige olulisem küsimus on, kas intervjueeritavad peaks saama valida,   kes ja kuidas neid küsitleb. Ideaalis hõikaks ajakirjanduspuritaanid, et "muidugi mitte!" Samas on igapäevane praktika, et allikad loomulikult valivad, kas, millal, kellele ja kui põhjalikult nad vastavad.

On riigiasutusi, kes kollektiivselt ignoreerivad teatud ajakirjanikke, kes oma õppimisvõimetusega või agressiivsusega on nad surmani ära tüüdanud jne. On ettevõtteid, kes kindlasti teatud ajakirjanikega ei suhtle. On kõneisikuid, kes vähemalt unistavad sellest, et saaks valida, kas neid küsitleb Lõbu või Reikop. Aga see on valimistevaheline "rahuaeg" ja valdavas osas ei kuulu need kapriisid peaministrikandidaatidele. See annab boikotile teise kaalu.

Oluline ja ohtlik on ka see rahu, millega konkurendid Kanal 2 ebaõnnestumist pealt on vaadanud. Aga kui homme hakatakse esitama tingimusi selle kohta, kes mõnes teises väljaandes küsimusi tohib esitada ning millises formaadis? Kas siis lükatakse intervjueeritavale tuttavam ja mugavam ajakirjanik ette?

Tõsi, ajakirjanike/saatejuhtide usaldusväärsus ehitatakse üles ränga töö ja aastatega. N-ö lõigata on selles karjääris väga raske. Ei saa nii, et tuled nurgast ja kohe oled ja võid. Kui ka keegi muidu tele-eetrisse hästi sobituv, aga elatud elu slepita tundmatu nägu küsiks kõike, mida küsib Marko Reikop, siis peetaks seda kindlasti puhuti solvamiseks ning intervjueeritavad kõnniks diivanilt minema. Õigus nahaalitseda tuleb välja teenida ning intervjueeritavad peavad õppima sellises keskkonnas vastama, mitte ajakirjanikke boikoteerima või ööpimedusse jooksma.

Eeskuju võib võtta ameerika meediast, mille telekanalid on oma polariseerituse tõttu vastasseisus nii kanalite ideoloogia, saatejuhtide hoiakute kui televaatajate maailmavaate poolest. Mis puudutab aga saatekülalisi, siis pendeldavad need vabalt edasi-tagasi sõltumata sellest, kas tegemist on sõbraliku või vaenuliku kanali ja auditooriumiga. Ka saatejuhid ise käivad külalisteks konkureerivates ja n-ö vaenulikes kanalites. Kuigi konflikti teadvustatakse ja mängitakse seda ka välja, siis olulisem on ikkagi tahe jõuda auditooriumini, olla eetris, hoolimata sellest, milline on formaat või saatejuht.

Kui veel peaks taga olema otsene kommertshuvi, mis tavaliselt tähendab äsja ilmunud raamatu tuuri, siis pole küsimustki! Nii näebki näiteks viimastel nädalatel, kuidas endine vabariiklasest kuberner Chris Christie käib saatest saatesse ja räägib ladnalt juttu oma suhetest Donald Trumpiga ja mida kõike ta raamatusse pani. Seda hoolimata sellest, mida üks või teine saatejuht on varem tema kohta ütelnud või näiteks milliseid nalju tema ülekaalulisuse aadressil visanud. Eesmärk on auditoorium ja oma sõnumi levitamine.

P.S. Kolm aastat tagasi käis peaminister Taavi Rõivas selles samas meelelahutuslikus "The Daily Shows", kus Bill Gates'i tema sitapurgi pärast narriti. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: