Kätlin Konstabel: ajakirjanduse algeline valimiskajastus ei aita valijat ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Ajakirjandus kajastab valimisi ning korraldab valimisdebatte liiga algelistes formaatides, millest pole valijale argumenteeritud otsuse langetamisel pea mingit kasu, leiab psühholoog Kätlin Konstabel oma arvamusloos.

Jaan Krossi raamatus "Wikmani poisid" proovib noorhärra Penno prantsuse keele eksamiga hakkama saada nii, et sõltumata eksamipiletist – kõik need käsitlesid grammatikanüansse ja kirjandust – juhib tema oma jutu ikka Eiffeli tornile. Sest Eiffeli torn on õpetajannale hingelähedane teema ja selle jaksab ära õppida ikka. Kui üks teine eksamil viibinud pedagoog poleks sekkunud, oleks trikk ka kenasti läbi läinud.

Isaac Asimovi Asumi-triloogia esimeses raamatus külastab teadlaste-entsüklopedistide kogukonda Galaktika Impeeriumi kõrge esindaja lord Dorwin. Peale meeldivas õhkkonnas möödunud visiiti on võõrustajad täiesti veendunud, et Impeerium kaitseb neid ümbritsevate sõjakate naabrite eest. Kui hiljem vaadatakse aga Dorwini rohke lobeda jutu salvestuse analüüsi, siis selgub, et see ei sisalda mitte mitte midagi lubaduselaadset ja eelnenud veendumusest kantud sammude tõttu on sõda ukse ees.

Näiteid sellest, kuidas osavalt sõnu sättides õnnestub kuulaja tähelepanelikkus uinutada, leiab kirjandusest ja elust muidugi küllaga. Kirjeldatud juhtumeid mäletan ma seepärast, et lugesin neid raamatuid varases nooruses ja nii nad vilksavad märksõnadena ("jälle Eiffel", "teeb Dorwinit") vahel ikka peast läbi, kui kedagi ligilähedasel viisil rääkimas taban. Viimasel ajal on seda jälle päris tihti juhtunud.

Ei, ma ei taha kiruda, kuidas pahad poliitikud valimiste eel udutavad ja targutada üritavad. Sellisel käitumisel on igati loogiline põhjus – nagu oli ka Pennol ja Galaktika Impeeriumi lordil. Poliitik tahab paista arukas, aga kõiki teemasid lihtsalt ei pruugi jagada. Valijaskond ootab siduvaid lubadusi, aga nende andmine on riskantne ja seega tasub võimalusel olla ebamäärane, muidu süüdistatakse pärast valijate petmises. Püünele pääsemine ja endale iga hinna eest tähelepanu nõutamine võivad paista primitiivsete tegevustena, ent ükski hea idee ei pääse inimesteni, kui poliitikust või selleks saada tahtjast keegi kuulnudki pole.

Ometi ei pea valijad kirjeldatud stiiliga kui paratamatusega leppima ja selle parimatele praktiseerijatele riigikogu- või lausa ministrikohti kinkima. Valija jaoks on mõistlik lähtuda siiski sellest, et riigikokku tahtjatel peaks olema meie, valijate, elu päriselt paremaks muutmise kompetents ja valmidus.

Valijatel on õigus täiesti isekas olla ning suure häälega naerda, kui keegi üritab maha müüa mõtet, et pideva debattidelt rahvamajade juurde ja tagasi jooksvatele poliitikutele peab kuidagi kaasa tundma, sest see protsess nii lõpmata väsitav. Kaalul on lõpuks kõiki Eesti inimesi puudutavate suurte otsuste vastuvõtmine järgmistel aastatel. Otsustaja rolli soovivatele tegelastele selle haledusest kandikul ettekandmine oleks täiesti vastutustundetu.

Inimestele pannaksegi südamele, et tuleb end programmidega ja poliitikute seniste tegemistega korralikult kurssi viia. Valik oleks niimoodi läbimõeldum ning üldsõnaliste reklaamiklippide ja logodega pastakate mõju võimalikult väike. See on igati arukas soovitus, ent olgem realistlikud – riigikogu valimisi tõsiselt võtva tavainimese võimalus süüvida päris omapäi parteide programmidesse ja tipptegelaste pädevusse ning lisaks meelde tuletada valimiste protseduuri ja hilisema liitude sõlmimise tavasid… see kõik eeldaks valimiste eel ilmselt töölt puhkuse võtmist.

Kes seda endale lubada ei saa ja hüüdlausete liimile minna ei taha, peab jääma lootma ajakirjandusele. Kõik meediamajad võtavad riigikogu valimisi tõsiselt ja justkui aru saades, kuivõrd vastutusrikas roll (ja ka erinevad võimalused selle täitmiseks) neil on.

Võtavad valimisi pealtnäha tõsiselt, tahaks siiski öelda. On küll (tihti vastakaid tulemusi andvaid) kompasse ja programmide võrdlemisi, aga liiga tihti jääb paraku mulje, et taga aetakse ikkagi kas neid kurikuulsaid klikke või üritatakse valimiste kajastamise ristike kuidagi sisseharjunud moel kirja saada.

Vahel tundub, et ülesannet loetakse täidetuks, kui kandidaatidele antakse eetriaega või leheruumi ning jälgitakse, et nad ajast ja tähemärkide arvust enamvähem kinni peaksid. Kui nad end Penno või Dorwini moodi ülal peavad, siis las olla, kandidaat näitab ennast – või nenditakse mingis hilisemas analüüsis (mis jõuab ilmselt kordades vähemate inimesteni kui algne ettevõtmine), et see oli jõuline ja too polnud põhjalik.

Küsimus sellest, kas ja kuidas pakutakse valijatele olulist, piisavat ja arusaadaval kujul infot, et tehtav otsus oleks tõesti parim võimalik, näib vahel olevat kas lausa ununenud. Või vähemalt pole selgeks mõeldud, kuidas kandidaatide ja parteide ühte või teist moodi presenteerimine parima valiku tegemisele täpselt kaasa aitab. 

Poliitiku kui maksumaksja palgal oleva töötaja valimise metafoori kasutamine näib ajakirjandusele meeldivat, aga olulise töötaja valimisel on tegemist hoolikalt läbimõeldud protseduuriga, kus iga samm ja küsimus on täpselt mingi konkreetse omaduse kindlakstegemisele suunatud. Personalivaliku meetodite – olgu siis tegu vaimset võimekust või isiksuseomadusi mõõtvate testide, varasema kogemuse hindamise või millegi muuga – ennustusvõimet eri ametite jaoks uuritakse palju, sest sobimatu inimese tähtsale kohale palkamine läheb lihtsalt väga kalliks maksma (firma saladused satuvad valedesse kätesse, teised töötajad lasevad jalga, valed otsused viivad kahjumisse ja pankrotti jne).

Töövõtuintervjuude selles voorus, kus mitu kandidaati koos ühes ruumis viibivad, ei lasta samuti neil lihtsalt vabalt eputada ja tülitseda või oma päheõpitud joru ajada – pigem antakse neile mingi ülesanne ühiselt lahendamiseks. Lipsude arv, muusikamaitse, maakodu külastamise sagedus ja muu taoline on lihtsalt müra, mille abil võib töö soovija küll üritada ennast müüa, aga ei enamat. Personalispetsialist, kes kandidaate firmajuhile tutvustades sellisele infole keskendub, oma ametis kaua ei püsi. 

Tavavalija võib riigikogu valimistel olla küll palgamaksjast firmajuhi rollis, ent tal on heal juhul võimalus kaubanduskeskuse juures poliitikuga vaid kaks sõna kõige üldisemat juttu vesta. Riigikogusse kippuja ametisse sobimise hindamisel on tal vaja vahendamist ja abi. Omalaadse personalispetsialisti rollis – kandidaatide hindamist läbi viimas, lattide seadmisel nõu andmas. aga viimast valikut tööandja teha jättes – ajakirjandus olema peakski. 

Ma olen mõelnud küll, mis omadused mulle kui tööandjast valijale meeldiks, ja soovinud, et aidatagu mul neid aga paremini näha. Miks ei võiks valimissaateid korraldada nii, et enne oleks nii saate jälgijaile kui osalistele teada, mida täpselt püütakse parteide ja nende tipptegijate kohta teada saada ja miks just need omadused on tähtsad.

Kas fookus on mingit teemat puudutavatel laialdastel faktiteadmistel? Hinnatakse oskust kiirelt ja loovalt, neidsamu teadmisi rakendades reageerida võimalikele keerulistele ja ootamatutele olukordadele oma valdkonnas?

Kas testitakse võimet selgitada, kuidas programmiline lubadus valitsusse saades teoks tehakse ja mida võetakse ette sellesama lubadusega, kui jäädakse opositsiooni või suisa riigikogust välja? (Ja et selgitustes ei piirdutaks vaid rahaliste arvudega, vaid osataks öelda sedagi, milliseid teisi seadusi peaks näiteks muutma, kellega tuleks mida kooskõlastada, kes võib takistada tahta ja kaua kogu protsess aega võtab?)

Ehk uuritakse, kuidas sobitub programm muredega, mis erinevate uuringute järgi eestlasi vaevavad ja kuidas saaks just see poliitik ja tema partei kogu teadaolevat ja oletatavat infot maailma majanduse, poliitilise ja muu kliima dünaamikat arvesse võttes midagi teha, et üks või teine mure väheneks? Või otsitakse väärtusi – ja seda, kuidas nende järgi elamine seni on kandidaadi elus kajastunud?

Kui soovitakse välja tuua kindlaid isiksuseomadusi, siis milliste avaldumiseks sobiv keskkond luuakse või milliseid küsimise abil hinnata proovitakse? Konfliktsus igas võimalikus olukorras, oskus kiiresti oma häid külgi rõhutades vajadusel saatejuhtidest ja konkurentidest üle rääkida ning komme ärevust bravuuri taha varjata on need omadused, mida tihti valimissaadetes näha ja kuulda saab – aga need pole ju näiteks võimaliku ministri puhul parimad tõhususe tagajad.

Või milliste lubaduste elluviimise eest ollakse valmis minema läbi halli kivi ja mis pole nii olulised, on vaid kauplemiseks? Jah, ma tean, et viimati mainitud info saamine eeldaks ilmselt ülekuulamismeetodeid, mida tsiviliseeritud maailm ei tunnista, aga valijatele oleks vihjetegi saamine nende kohta oluline.

Otse-eetris teledebatid ja intervjuud on põnevad küll, ometi võimaldaks salvestatud variantide kasutamine neid kõvasti tõsisemaks timmida. Kui eetrisse lastavate sõnavõttude ja repliikide all jookseks kõrval faktikontrollis leitu, oleks sellest oluliselt rohkem kasu kui hilisemast uudisnupukesest, et keegi ajas jälle udu. See paneks ka poliitikud oluliselt rohkem pingutama ning nad ei saaks kohe kindlasti öelda, et nad saatesse tulla ei soovi, sest peavad jälle tsirkust tegema.

Neutraalse, usaldusväärse faktikontrolli roll peaks olema oluliselt suurem ja läbimõeldum mitte ainult inimesi lämmatavat infotulva arvestades, vaid ka seetõttu, et teadupärast on meil kõigil kalduvus tähele panna olemasolevaid hoiakuid toetavat infot ja teistsugust ignoreerida või selle tähtsust ja usaldusväärsust vähendada. Kui valijale mingi poliitik juba kangesti meeldib – olgu kasvõi lipsude arvu tõttu – siis ta kohe kindlasti ei hakka hiljem uurima, et ehk too seekord kippus statistikat liiga vabalt tõlgendama või mäletas oma varasemate poliitikuaastate tegemisi ja tegemata jätmisi väga valikuliselt.

Häda on selles, et kui kõige enam jälgitavates kanalites läheb suur rõhk poliitikute ja parteide tutvustamisel vaid välisele ja tühisele, siis antakse valijatele signaal, et see just loebki ning, jah, et seda just riigimeeste ja -naiste juures oluliseks pidada tulebki.

Kui meediamajad otse tunnistaks, et nad tahavad riigikogu kandidaate ainult tutvustada ja see, kas jagatud tutvustus parimal moel valijal ka otsustada aitab, neid ei huvita, oleks see muidugi vähemalt aus. Aga kui Eesti elu järgmise nelja aasta jooksul oluliselt mõjutava riigikogu valimisi ei võeta ajakirjanduse poolt tõsiselt, siis tekib paratamatult küsimus, et mida üldse tõsiselt võetakse. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: