Valner Valme: veidruste normaliseerimine
Ülimalt õige, et erakondade juhid ei läinud kaasa meelelahutusliku debatiformaadiga Kanal 2s, sest muidu loob see uue traditsiooni, leiab Valner Valme Vikerraadio päevakommentaaris.
Viimastel päevadel on palju kära tõusnud ühe telesaate pärast, mida pole. Jutt on muidugi Kanal 2 meelelahutuslikust valimisdebatist, mida kõigi kuue menukama erakonna juhid boikottida otsustasid, põhjendades keeldumist sobimatult meelelahutusliku formaadi ning poliitiliste teadmiste ja kogemusteta saatejuhtidega (Kanal 2 vahetas algselt plaanitud Kärt Anveldi ja Holger Roonemaa Katrin Lusti ja Jüri Butšakovi vastu).
Postimees Grupi telekanalite peaprodutsent Kaspar Kaljas nimetas juhtunut tõsiselt murettekitavaks olukorraks, kus rahvaesindajad hakkavad valima, kes on neile debatis sobiv partner ja kes mitte.
Osalt samani jõudis välja kommunikatsioonispets Merlis Nõgene ERRi portaalis ilmunud arvamusloos "Kes kardab Katrin Lusti?": "Aga kui homme hakatakse esitama tingimusi selle kohta, kes mõnes teises väljaandes küsimusi tohib esitada ning millises formaadis?" Jah, seda me ju ei tahaks.
Lisaks läksid Delfis ja mujal liikvele vandenõuteooriad sotside teemal. Minu meelest on asjad siiski palju roosilisemad. Esimest korda jõudsid kuus valimiste eel juhtivat erakonda milleski kokkuleppele, ja tegelikult milleski enamas kui ühe pooltähtsa telesaate osas.
Küsimus ei ole meelelahutuses. Meelelahutus pakub inimestele lohutust ja rõõmu, ainult et sel on oma aeg ja koht. Me ei taha ju meelelahutuslikku politseid või meelelahutuslikku arstiabi. Samuti ei ihaldaks ma meelelahutuslikku poliitikat, milda võiks nimetada ka tsirkuseks või populismiks.
Poliitikuid ei valita selle järgi, kuidas nad kildu rebivad, vaid valida võiks vaadete järgi, mida poliitik peaks suutma tutvustada.
Ma arvan, et oht ei ole selles, et edaspidi hakkavad poliitikud ise saatejuhte ja küsimusi valima (milline endast lugupidav meediakanal seda lubaks?), vaid, kui üldse igal pool ohte näha, siis oht olnuks saate toimumise korral sisult lahja formaadi normaliseerimine.
Meedia normaliseerib veidrusi neid aina klikkide pärast kajastades, kuni ühel hetkel on kajastatu uus normaalsus. Markantseimad näited on poliitikast võtta Silvio Berlusconi ja Donald Trump, värskem näide kultuurivallast kinoteatri eksperiment, kus mitte kunagi teatris käinud tüdruk kutsuti kriitikuks. Iseenesest superidee, aga järgmisel hetkel ongi Alissija kõigis meediakanaleis ekspert, kuigi vaatamata sadadele nähtud etendustele on ilmne, et ta seda pole. Tsiteerin: "Viimaseks terviklistis panin etenduse põhiliselt selle pärast, et vaheajal õues suitsu tõmmates mõtlesin korraks kurjalt, et no sellest küll midagi hullemat olla ei saa ja täpselt siis lendas mulle pisik suhu ja pani mu kõhima. Sellest hetkest olin haige ühe keerulise nädala." Tundub, et see ei olnud teatripisik.
Sama efekt on populistide äärmuslike arvamuste ebaproportsionaalse pideva kajastamisega ükskõik mis toonis. Kui neid aina toonitatakse, siis nad hakkavadki tooni andma, kui samal ajal vähem reljeefseid, aga konstruktiivsemaid sisulisi ideid kajastatakse vähem, sest nad pole klikimagnetid.
Kui poliitikud pannakse vastama küsimustele, mida eesti rahvas tegelikult tahab teada, nagu Kanal 2 ärajäänud valimisdebatt end tutvustas, siis on ainult sümpaatne, kui poliitik ei haaragi igast õlekõrrest enda reklaamimiseks ja loobub formaadist, kus tõenäoliselt tehakse pigem tola.
Nii et peaaegu võiks poliitikuid saatest loobumise eest kiita, aga siinkohal peaksid erakondade juhid siiski ka peeglisse vaatama: lahkelt kutsutakse oma ridadesse ju meelelahutajaid, sportlasi ja saatejuhte. Nii võinukski antud debati lahendada saates peaministrikandidaadi asemel saatesse oma pundi püstijalakoomiku.
Praegu kõik loobunud erakonnad pigem siiski võitsid renomees, samas, kui saatest mitte loobudes oleks selline "rahva tõeliste huvide" eest seisev debatiformaat saanud traditsiooniks ka kõigi järgmiste valimiste ajal ning võibolla mitte ainult Kanal 2s.
•
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil[email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.