Toomas Sildam | Poliitikutel on õigus öelda, et nemad tola ei mängi ({{commentsTotal}})

"Meie ei pea tola mängima," on erakondade esimeeste inimlikult arusaadav reaktsioon teadasaamisele, et ees ootab veel üks teledebatt, sedapuhku koos ettekuulutatud huumori, mängulisuse ja esinejate grillimisega, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.

Kõik algas 14. veebruari pärastlõunal Postimehe meelelahutusportaali Elu24 uudisest "Katrin Lust ja Jüri Butšakov hakkavad peaministrikandidaate proovile panema".

Katrin Lust seostub paljudele vastuolulisi tundeid tekitava saatega "Kuuuurija". Veebruari alguses, kui uue hooaja esimese saateni jäi vaid neli päeva, teatas ta oma senisele kodukanalile TV 3-le, et "Kuuuurija" kolib Postimees Grupi telejaama Kanal 2. TV 3, kes oli juba terve nädala "Kuuuurija" uut episoodi reklaaminud, sai korraks pearinglust tekitava kõrvakiilu.

Nüüd aga andis Elu24 teada, et 27. veebruaril Katrin Lusti ja Jüri Butšakovi juhitud debatil peavad peaministrikandidaadid "valmis olema ebamugavateks küsimusteks ja üllatavateks olukordadeks, sest tavaline ei saa see otsesaade olema". Ja veel, et "kuigi Riigikogu valimised on tõsine teema, üllatab "Peaministrikandidaatide debatt" vaatajat siiski ka huumori ja mängulisusega ja seda eelkõige läbi saatejuhtide teema- ja küsimuste valikute".

Kanal 2 tegijad tahtsid murda valimissaadete nö rutiini, kus naised-mehed seisavad stuudios pultide taga, jutt veereb, keegi räägib kellelegi vahele, teine torkab mõne teravuse, aga debatti ei teki. Paar päeva hiljem ütleski Postimees Grupi telekanalite peaprodutsent Kaspar Kaljas värve eriliselt valimata, et Kanal 2 soovis "lisada värskust ning uusi lähenemisnurki halliks muutunud poliit-debattidesse, kus rahvasaadikud korrutavad rahvast vähe kõnetavas kantseliidis kohati sisutuid mõtteid".

Kuid parteijuhid Kaja Kallas, Kristina Kallas, Mart Helme, Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder lugesid Elu24 uudist ja võisid mõelda umbes nii: huvitav-huvitav, ah et huumor ja mängulisus, tore teada, hakkame tola ja kükke tegema...

Kellelegi neist meenus Eesti pulmapidudest tuttav osavusmäng, kus nöör seotakse ümber keha ja nööri otsas ripub pliiats, mis tuleb õigesti kummardudes pudelisse libistada. Ei ole naljakas, vähemalt mitte kõigile. Kellele see mäng meenus, on samal ajal läinud pulmasaalist välja suitsu tegema, et mitte ise piinlikku olukorda sattuda.

15. veebruari Õhtulehes selgitas Katrin Lust, et pakkumine juhtida peaministrikandidaatide debatti tehti talle paar päeva tagasi. Kes tegi, jättis ta täpsustamata. "On suur töö selliseid väärikaid inimesi grillida," ütles ta samas.

Tema õnnetuseks kohtusid grillitavad ehk erakondade parlamendivalimiste esinumbrid samal päeval Tallinnas Olümpia hotellis Postimehe ja Aare Targa advokaadibüroo majanduskonverentsi debatil. Omavahel tuli jutuks ka Kanal 2 eesootav debatt. Neid kutsus sinna kui valimiste-eelsesse mittemängulisse telesaatesse Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar. Aga, tema lahkus vahepeal poliitikasse. Aga, Kanal 2 ei olnud peaministrikandidaatidele isegi vihjamisi öelnud, et saate olemus sellest kuidagi muutub. Asjaosalised teadsid täpselt nii palju, kui meediast lugesid.

"Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja." Mäletate? Või täpsemalt – mõistate?

Kui mõelda poliitikute ja meedia suhetele, siis poliitikute arvates on ajakirjanikud sageli pealiskaudsed, lahmivad, nad eksivad ja eksitavad, ei märka olulist jne. Ning vastupidi, ajakirjanikele on poliitikud tihtilugu ümmargust juttu veeretavad, otsestest vastustest kõrvale põiklevad, ebausaldusväärsed, kõrgepalgalised tegelased.

Mõlemad hinnangud on üldistatult ebaõiged, ütleb isiklik kogemus tööst ajakirjanduses ning avalik teenistus presidendi kantseleis ja riigikogu sotside fraktsioonis.

Ent erakondade esimehed on vaat et aasta kestnud valimiskampaaniast sisemiselt väsinud, kuigi väliselt naeratavad ning tegelikult tülpinud, kuigi pealtnäha reipad. Nad on vastanud meedia kümnetele ja kümnetele küsimustele, andnud ridamisi intervjuusid, käinud debatist debatti. Samal ajal on nad juhtinud kes riiki, kes erakonda, hoolitsenud valimisnimekirjade ja -programmide eest, tegelenud parteikassa täitmisega, aga jaganud – sageli ebamugavust tundes – ka kaubakeskuste juures pastakaid või kinkinud kortermajades ukselt uksele joostes teepakke.

"Meie ei pea tola, ehk otse öeldes lolli mängima," on inimlikult arusaadav reaktsioon teadasaamisele, et ees ootab veel üks teledebatt, sedapuhku koos ettekuulutatud huumori, mängulisuse ja esinejate grillimisega.

Valimiste eel ei ole erakonnad omavahel sõbrad, isegi siis, kui nad kuuluvad koos koalitsiooni või opositsiooni. Vaadake, kuidas vahetavad praegu teravusi valitsusparteid: justiitsminister Reinsalu saadab meedia vahendusel kirja välisminister Mikserile, et milliseid sõnu too ei peaks kasutama parlamendikõnes ja isamaalasest keskkonnaministri poliitnõunik Kalle Muuli, kandidaat parlamendivalimistel, kirjutab sotsiaalmeedias sotsidest, et "ei tohiks sellist erakonda  üldse riigikogusse lasta".

Poliitikas ei tunne valimiste eel koalitsioonipartner valitsuskaaslast. Sõprust siin polegi, on terav konkurents 3. märtsil – valimispäeval – jagamisele minevate häälte pärast. Praegu väljendub see kõige reljeefsemalt muidugi Keskerakonna ja Reformierakonna või EKRE ja sotsiaaldemokraatide, samuti Isamaa ja sotside vahelistes sõnalahingutes ja mõnikord Facebooki foto- või videokaklustes, aga samuti hiljutises kõigi erakondade kambakas mitmelt vanalt parteilt toetajaid riisuva Eesti 200 vastu, ajendiks Tallinna Hobujaama trammipeatusesse pandud segregatsiooni-plakatid.

Nii tundub samahea kui võimatu, et valimiste eel võiks tekkida erakondade ühine algatus või aktsioon, mis liidaks konkurentidest parteijuhte.

Kuid 15. veebruaril tekkis kuue mõjukama erakonna esimeeste vahel totaalne ja üliharuldane, et mitte öelda enneolematu üksmeel. Nad otsustasid ühiselt, et boikoteerivad Kanal 2 peaministrikandidaatide debatisaadet.

Sotsiaaldemokraatide kommunikatsioonijuht kirjutas kuue parteijuhi ühisavalduse mustandi ja 18. veebruaril sai see avalikuks.

Seal on lause, mille järgi parteijuhid pole nõus, et "Kanal 2 on otsustanud valimiseelses teledebatis loobuda usaldusväärsetest saatejuhtidest, kellel on vajalikud teadmised ja kogemus poliitilise debati juhtimiseks".

See on halb lause, nii mõttelt kui ka sisult.

Nii jääb mulje, et poliitikud tahavad hakata avalikult valima, kellele ajakirjanikest nad vastavad ja kellele mitte. Tegelikult võivad debatti juhtida ka Tartu Ülikooli politoloogia tudengid ja kui telesaatel on tugev meeskond, võiks sellest tulla päris huvitav ja stambivaba saade.

On aga poliitikutel midagi konkreetse ajakirjaniku vastu, siis öelgu otsesõnu välja, et nad ei taha lasta end grillida inimesel, kellel on tema ajakirjandusliku tegevuse tõttu pooleli mitu kohtuasja ega soovi osaleda "Kuuuurija" taolises saates. Seda pole keegi öelnud.

Sisuline on erakondade esimeeste sõnum, et nad lükkasid Kanal 2 kutse tagasi, sest neid kutsutakse saatesse, kus "kesksel kohal on meelelahutus", mis nende hinnangul "naeruvääristab riigikogu valimisi kui demokraatliku ühiskonna üht olulisemat instituuti".

Valimiste naeruvääristamise selline hukkamõist kõlab küll veidi loosunglikult, kuid soovimatus osaleda neli päeva enne valimisi teadmata sisuga meelelahutuses on asjakohane põhjendus.

Ent "Tantsud tähtedega", seal ju poliitikud olid? Olid. Nagu ka paljudes teistes meelelahutussaadetes. Ja ilmselt on poliitikuid, kes seal ka edaspidi käivad, ükskõik kas isiklikust edevusest või soovist valijaile meelde jääda. Ja on poliitikuid, keda kõnetab Postimees Grupi esindaja Kaspar Kaljase lubadus, et "Kanal 2 on valmis debateerima kõigiga, kes julgevad oma stagneerunud vormidest väljapoole mõelda".

Aga need kuus, kes Kanal 2 debatti boikoteerivad?

Kas Isamaa Helir-Valdor Seeder tahaks osaleda valimissaate mõnes sketšis või mängus? Ei, pole üldse tema moodi.

Keskerakonna Jüri Ratas? Kindlasti mitte, tema üks ebamugavamaid kogemusi on peaministri esimene aastalõpuintervjuu detsembris 2016 näitlejatele Märt Avandile ja Ott Sepale, mis oli mõeldud Taavi Rõivasele, kes aga kuu aega varem langes valitsusjuhi kohalt opositsiooni.

SDE Jevgeni Ossinovski? Absoluutselt mitte.

Eesti 200 Kristina Kallas? "Ei pea [telesaatest] välja tulema, kes kauem ühe jala peal seisab või paremini joonistab."

EKRE Mart Helme? "Ajakirjanikud kujutavad ette, et poliitikud peavad hüppama, kui nad seda ütlevad. /---/ Ei tee enam tsirkust!"

Reformierakonna Kaja Kallas? Ei, ei ja veelkord ei, pealegi on tal perekondlikult meeles, mida tundis Siim Kallas, kes pidi presidendikandidaadina sügisel 2016 Postimehe ja Kanal 2 debati eel osalema sketšis enda peegelpildiga.

Sellised erakondade esimehed siis, tahavad valimiste eel rääkida poliitikast ja tulevikust, vaielda poliitika ja tuleviku üle ning hoiduda naeruväärsetest olukordadest. Ütleksin, et legitiimne soov, sest poliitika ei olegi alati meelelahutus, bensiin meediamajade reitingute mootoris.

Kaks kontrollküsimust veel.

Kas poliitikud kuuluvad ajakirjanikele? Ei.

Kas ajakirjanikud kuuluvad poliitikutele? Ei.

Selle teadmisega on hea ja rahulik edasi minna.

Toimetaja: Toomas Sildam



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: