Vello Pettai, Tartu ülikool

Pole just lihtne tegu kommenteerida kandidaatide esinemisi välis- ja kaitseolekupoliitika küsimustes, kui esinejate seas on neli endist või praegust vastava ala ministrit (Paet, Luik, Mikser ja Tsahkna) ning teisi tunnustatud analüütikuid (Kunnas ja Herkel). Nende kõrval pidid viimased kaks konkurenti Jaanus Karilaid ja Rasmus Laidvee üsna palju järgi jooksma keel vestil.

Kindlasti tuleb tunnustada roheliste kandidaadi soovi tuua antud debatti õilsamaid, rahupoliitilisemaid toone: kaitsekulutuste kõrval tugevdada kodanike kaitsevalmidust, relvahangete asemel tegeleda enam energiajulgeolekuga, Vene piiri väljaehitamise puhul mure hoopis selle ületavate loomade pärast. Aga paraku ei kõlanud need seisukohad alati veenvalt või igal juhul oli Lahtveel raske taolise üldsõnumiga läbi murda.

Täites riigikogus oma liikmekohustusi hoopis õiguskomisjonis, jäi Jaanus Karilaid selles debatis selgelt alla. Ilmselt oli tema tegelik ülesanne lasta paista Keskerakonna läänesuunalisemal tiival (kuna KE põhiliikmed nt väliskomisjonis on hoopis Oudekki Loone ja Vladimir Velman). Mitu korda õnnestus tal ka selgelt välja öelda, et Keskerakonnale on Eesti julgeolekualused ikkagi püha kohustus. Aga üldine missioon takerdus veel selle taha, et samal päeval jättis KE Riigikogus hääletamata resolutsiooni osas, mis kutsus üles karmistama Venemaa vastaseid sanktsioone. Sellest tehti korduvalt juttu ka debati ajal. Karilaiu kaks katset suunata väitluse muudele teemadele (sh välispankade rahapesule kui julgeoleku riskile) oli üsna kaeblikud.

Andres Herkel on tuntud välispoliitika asjatundja, inimõiguste valdkonna ekspert, mitmekordne valimisvaatleja, kuid kiiretempolises väitlemisformaadis mõjus ta kohati aeglasena, venivana. Ei osanud operatiivselt Vabaerakonna seisukohti esile tõsta. Huvitaval kombel kattusid tema seisukohad kord sotsidega (riigikaitselaenu võtmine tuleb eelnevalt põhjalikult kaaluda), kord EKREga (liberaalset rahvuslust tuleb Euroopas uuesti ausse tõsta). Eks see ongi siis see viis kuidas VE peab leidma endale väikese pidepunkti mitme lähedase erakonna risttules.

Jüri Luik tõestas jälle seda, et tema tugevus on eeskätt vastavates riigiametites, mitte aktiivses valimiskampaanias. Antud väitluse kontekstis esines ta liiganalüütiliselt ning arutlevalt, ehkki see mõistagi näitab üles ka seda, millist kompetentsi Isamaa pakub, kui erakonda valitakse tagasi riigikokku. Luige välis- ja kaitsepoliitiline analüüs oli ülimalt pädev ja tabav. Küsimus on, kuidas see näitas välja iseäranis Isamaa ideelist edumaad teiste erakondade ees?

EKRE kandidaadil Leo Kunnasel olid oma erakonna põhimärksõnad selgelt keele peal. Plaan võtta riigikaitselaenu, saada täiendavalt kaitseabi USAlt ning olla ülivalvas Euroopa Liidu kõikvõimaliku föderaliseerumise suhtes – kõik need sõnumid kõlasid debati käigus ilusasti. Ka retoorilised pareerimised õnnestusid: vastates palvele kommenteerida Ungari viimase aja arenguid suutis Kunnas rääkida hoopis Hispaania keskvõimu käitumisest Kataloonias ning öelda, et isegi Gorbatšov ei pannud kunagi Eesti NSV juhtkonna vangi selle iseseisvuspüüdluste eest. Väitluse mõttes väga tugev tulemus!

Kunagise välisministrina ning hetkel Euroopa Parlamendi saadikuna valdab Urmas Paet mõistagi kõiki välis- ja kaitsepoliitilisi teemasid. Veel enam oskas ta debati ajal sisse tuua muid vajalikke teemasid, nagu küberjulgeolek või vajadus tegeleda hübriidsõja ohtudega. Kuid nagu Karilaidki, jäi tema toppama siis, kui toodi esile küsitavaid tegusid tema erakonnakaaslaste poolt. Antud juhul oli juttu Madis Millingu näilisest lobitööst riigikogus ühe relvahanke kaotanud välisfirma kasuks. Saate teises pooles kogus ta jälle jõudu ning kutsus rändeküsimustes veenvalt mõistusele, sh ka selle osas, et ka Eesti vajab teataval määral sisserännet, et tasakaalustada meie rahvastikukriisi.

Üks tabavamaid tähelepanekuid Margus Tsahkna poolt oli märkus, et paljudes riikides on hoiakud Euroopa Liidu suhtes kahjuks muutunud sisepoliitiliseks peenrahaks. Kõige selgem näide on mõistagi Viktor Orbani Ungari, aga ka mitmed muud Euroopa poliitikud üritavad kasu lõigata Brüsseli bashing'ust. See oli kerge vihje EKREle, mille suhtes Eesti 200 võtab ilmselt selge seisukoha. Aga Tsakhna jõudis hoiatada ka Venemaa desinformatsiooni eest ning kasutada veel Eesti 200 lemmikfraasi: silotornistamise vähendamine (antud juhul siis kaitsepoliitika kontekstis). Nii et selle mõttes läks õhtu korda.

Kiire ning ladusa esitlusstiiliga suutis Sven Mikser väitluse poolest esineda vast kõige tugevamini. Kohati laskus ta peenetesse detailidesse või erialaste lühendite kasutamisse, aga samas suutis väga tabavalt tuua välja Eesti delikaatse situatsiooni praeguse maailmakorra puhul. Eesti peab kogu aeg vaatama, kuidas balansseerida Euroopa ja USA vahel. Kui nt kliimamuutuse küsimustes oleme selgelt Euroopa positsioonidel, siis Iraani geopoliitilise ohu hindamisel ei ole päris alusetud ka USA argumendid. Sellist situatsiooni, et Lääs ei ole enam ühtne kogukond ei oleks Eesti endale iseenesest kunagi tahtnud ega arvanud, et see niipea juhtub. Aga hetkel on kõige suurem väljakutse selline.

Catlyn Kirna, Tallinna ülikool

Saade oli mitmes mõttes positiivne. Külalised olid üldiselt temaatiliselt asjalikud, tuues sisse erinevaid teemaarendusi ning nende erinevad vaatenurgad tõid esile uusi teemasid. Norida võiks natuke teemavalikute küsimuste osas, mida saatejuhid ette panid ja mille tõttu ohverdati sisuline arutelu, et oma küsimuste loetelu läbi käia. Võib arutleda, kas rändeküsimus on välisküsimus, aga nigel oli pagulaste, legaalsete ja illegaalsete immigrantide kokku panemine, mis jättis selle diskussiooni osa nõrgaks.

Leo Kunnas ütles välja selge EKRE seisukoha, et Euroopa vs USA küsimuses valivad nad USA. Selgelt oma lähenemises pigem kaitsepõhine. Positiivne oli aga viitamine näiteks Kataloonia olukorrale, mis Eestis on täiesti tähelepanuta. Kunnas viitas ka sellele, et rändeküsimus ei ole tegelikult lõppenud.

Urmas Paet saab eriauhinna huumorinurga eest. Eesti juba on Eesti viie rikkama riigi seas, kui metsa vaadata. Positiivne oli ka, et võttis hoo maha mingil hetkel üles kerkinud hirmujuttudel. Parandas ka mõningaid ebatäpsusi, mis diskussioonides tekkis.

Andres Herkel oleks võinud säravalt esineda. Võimalik, et saatejuhid ei andnud piisavalt sõna, aga kui sõna ka sai, siis teemasse väga suurt lisandväärtust ei andnud.

Sven Mikser kaldus mingitel hetkedel detailidesse, aga oli muidu teemades sees. Rõhutas oma välisministeeriumi tausta ja kogemust. Aga oleks võinud selgema seisukoha võtta Ungari suhtes, sest erakonna positsioon võiks seda eeldada.

Jüri Luik tundis ennast teemas väga vabalt ja tõi välja ka Eesti keerulise olukorra ja jäi püsivalt rahulikuks. Andis väga laialdased vastused ja rääkis vabalt nii kaitse- kui ka välisteemadel. Kahjuks tõi rändepakti asja sisse ilma, et teda oleks selleks provotseeritud.

Jaanus Karilaid oli näide sellest, et ega Keskerakonnal välisküsimuste inimest ei ole. Ta küll tundis teemat pisut, aga väga palju kaasa ei rääkinud.

Margus Tsahkna oli selgelt oma sõiduvees, tõi sisse palju erinevaid vaatenurki ja oli selge missiooniga, et näidata, et Eesti 200 erakonnas on olemas välisküsimuste ekspertiis. Häirima jäi rändepakti ja valitsuskriisi idee, mis läks teemast kõrvale.

Rasmus Lahtvee tõi hästi sisse teemalaienduse, et julgeolek ei ole vaid tankid. Väga positiivne. Samas ta sõna väga palju ei võtnud/saanud ja kui anti võimalus selgitada oma ideid – näiteks Aafrika aitamine –, siis see jäi tegelikult lahti rääkimata.

Rain Kooli, ERR

Seekord oli saates pigem rohkem kogemustega välis- ja kaitsepoliitika eksperte (Mikser, Luik, Kunnas, Paet, Tsahkna) kui diletante. Selleks hoolimata ei suutnud kõik neist oma potentsiaali realiseerida.

Rasmus Lahtvee ja Jaanus Karilaid kuulusid selle debati nõrgemasse klassi. Kui Lahtvee veel püüdis pisut roheliste maailmavaatest kantud ideid välja pakkuda, siis üldpilti jäi mh rikkuma ebaadekvaatne tõdemus, et kuna kaitsekulutustelt jääb Eesti Venemaale vangunii alla, siis keskendutage pigem tsiviilvastupanule.

Jaanus Karilaid viis ebaadekvaatsuse täiesti uuele tasemel, käies maakonnasisese bussisõidu välja kui laiapõhjalise riigikaitse osa… Muidu piirduski Keskerakonna prioriteetide loetlemisega ning et "selleks on kõik meetmed olulised".

Jüri Luik jäi vähemalt saate alguses kiire mõtlemisega hätta ning raiskas sisulist aega. Esimese veerand tunniga jäidki tema sõnavõtud üllatavalt loosunglikuks. Kogus end saate keskel ja sai lõpuks liikvele, kuid oli siiski ministri kohta mõningane pettumus.

Sven Mikser räägib kohati jälle liigagi kiiresti, tema jutu tihedus on võib mõnikord olla selline, et sõnumid ei jõua vastuvõtjasse imbuda, vaid libisevad üle. Tõsihuvitatule oli ta jutt nauditav, paljudele ilmselt eriti alguses raskelt jälgitav.

Mitmele teemale pööras just tema esimesena tähelepanu ka süvitsi minnes, näiteks hangitavate relvasüsteemide jooksvatele kuludele ning rände algpõhjustega tegemisele kohapeal lähteriikides (mis on tegelikult ka EKRE seisukoht).

Urmas Paet jäi nõrgaks nendel hetkedel, kui ei suutnud vastu panna kiusatusele loopida populistlikke repliike (tema tõi esimesena sisse maakonnabusside teema). Üldiselt oli ta jutt sile, tundis end teleformaadis vabalt, kuid oma tugevused ehk välis- ja Euroopa teemad – tõi esile alles saate viimases kolmandikus. 

Leo Kunnas oli selle väitluse valguskiir. Ta suutis end näidate, tugeva, selge esinejana, kes ei eksinud kordagi kõrvalmõtete sohu ning suutis pareerida ka ootamatult tulnud ründeid. Kunnasel viitas väga õigustatult ka sellele, et globaalne rahvastikukasv on tuleviku suurimaid väljakutseid.

Margus Tsahkna suutis küll jätte lobeda esineja mulje, kuid eriti saate esimeses kolmandikus viskas pigem justkui uitsõnavõtte ning jäi tihtipeale kordama enesestmõistetavusi. Oli samamoodi nagu Lauri Hussar eelmises saates pannud endale kirja hulga fakte, mida siis veenvalt, aga ilma suurema vaateta eetrisse loopis.

Andres Herkel jäi korduvalt luigelikult aeglaseks. Korduvalt kulutas ta ka oma väärtuslikku eetriaega tühjalt kõmisevatele fraasidele "majandus ei kasva" või "oleme raskete valikute ees". Lahti jäi rääkimata, mida tähendab, et idapiir peab olema kulutõhus. Saatejuhi küsimusele vastates jäi Vabaerakonnast korraga mulje kui saate kõige enam pagulaskogukondade vastane erakond.