Artikkel on algselt ilmunud portaalis Edasi.

Jälgides meediapilti ja majandusteemalisi artelusid, tundub mulle, et me oleme siin Eestis hoopis ise veidi kapseldunud ning pöörame liiga vähe tähelepanu protsessidele, mis meid tegelikult väga otseselt mõjutavad. Järelikult veidigi kaudsemate protsesside jaoks jääb veel vähem tähelepanu. Aga teeks siiski väikese mõtteharjutuse.

Eesti on huvitav koht. Suur osa majandusest on eksport. Eksport läheb suures osas sellesse majanduspiirkonda, mille osa ollakse. Ning läheb selle raha eest, mida enamus sellest majanduspiirkonnast kasutab. Aga milles see Eesti huvitavus seisneb?

Peamiselt selles, et selle majanduspiirkonna majanduse arengud, kuhu ise kuulutakse ja millest ise paljultki sõltutakse, ei kiputa eriti (või vähemalt piisavalt) kajastama. Sellele on raske häid selgitusi leida, sest näiteks põhjanaabrid taolise omamoodi kapseldumise käes ei vaevle. Nende meedia on käsitleb meie majanduspiirkonna (kasvavat) valu ja vaeva avameelselt ning kohati isegi naeruga läbi pisarate.

Maailma suurima majanduse mõju
Jätkame mõtteharjutust. Millises valuutas tehakse maailmas enam kui kolmandik kõigist tehingutest? Milline valuuta on selline, mille vastu kiputakse sisuliselt kõiki teisi võrdlema? Mis on see valuuta, mille kupüürid on nii äratuntavad, et need on maksevahendina mingil moel aktsepteeritavad praktiliselt suvalises maailma nurgas? Seda nimekirja on muide võimalik veidi ka jätkata. Jah, tegemist on maailma suurima majanduse USA-ga.

Läheme mõtteharjutusega veelgi edasi – me oleme osa teatud majandusruumist ja kasutame teatud valuutat. Nüüd, kas meie majandusruumis kasutatava valuuta ja eelkirjeldatud maailma olulisima valuuta omavahelised liikumised võiksid olla mingil moel tähenduslikud?

Tegelikult on küll. Eriti, kui on oodata, et meie kasutatav valuuta maailma olulisima valuuta vastu ilmselt odavneb ka edaspidi. See ei mõjuta mitte ainult üle Atlandi lendavaid turiste, kes ühel hetkel avastavad, et mõni asi kipub oodatust kallim olema. Mõju on tunda nii kohalikus tanklas kui kasvõi samalt "Präänikumaalt" raamatuid tellides. Veel karmimaks läheb asi aga siis, kui ettevõte kasutab sisendina mõnda tooret, mida kaubeldakse millegipärast just selles maailma suurimas valuutas. Üllatus missugune.

Kui toormete kui sisendi näite üle on võimalik vaielda, siis seda ikka juhtub, et ettevõte peab ostma midagi maailma suurima valuuta eest ja müüma seda siin kasutatava valuuta eest. Ühtäkki on kaup jupi võrra kallim ja "keegi ei vastuta." Noh, tegelikult võiks sellisel puhul ettevõte endale parema finantsjuhi otsida, kes esiteks saab aru, misasi on valuutarisk ja teiseks oskab üht-teist ette võtta selle maandamiseks.

Olgem ausad – kui kuskil on veel keegi, kes ostab ühe valuuta eest, müüb teise valuuta eest ja vahepeal riske ei teadvusta ja maanda, siis on tegemist kaootilise valuutaspekulandiga, kes millegipärast liigutab ka kaupu. Valuutaga spekuleerimist ei tahaks eriti kellelegi soovitada, kuid ausõna on selleks paremaid viise, kui kauba ja seejärel raha liigutamine. Sellise äri puhul tuleks ikka ära otsustada, et millega tegeleda tahetakse ning kust see marginaal ikka tuleb? Valuutakasumite ja –kahjumite üllatuslikkus tänapäeva äris on lihtsalt ebakvaliteetne juhtimine.

"Leiva" hind sõltub dollarist
Veel üks koht, kus valuutakurss meile, kes me oma piima ja leiba meie majanduspiirkonna valuuta eest ostame, selgelt mängu tuleb, on investeerimine. Ilmselt keegi väga ei üllatu, kui väita, et iga veidigi tõsisem investor leiab ühel hetkel oma portfellist näiteks ühe kümnest maailma suurimast avalikust ettevõttest. Millegipärast meie majanduspiirkond selliseid tekitama ei kipu ning seega tuleb neid osta teise – selle maailma olulisima – valuuta eest. Kui maailma olulisim valuuta meie valuuta vastu kerkib, siis on see kenasti täiendava tootluse allikas. Paraku muidugi vastupidi ka.

Nüüd jääb õhku küsimus, et mida see maailma olulisim valuuta meie majanduspiirkonnas kasutatava valuuta vastu lähematel kvartalitel teha võiks?

Väike kahtlus on, et kerkida-kallineda. Põhjus selleks on lihtne. Maailma võimsaimal majandusel läheb suhteliselt paremini, kui sellel piirkonnal, millest meie osa oleme. Seetõttu makstakse maailma olulisima valuuta pealt ka rohkem intressi, kui meie majanduspiirkonna valuuta pealt. Siit tundub ju suhteliselt loogiline juba järeldada, et need, kellel võimalik, tahavad paigutada sinna, kust ka midagi teenida on võimalik.

Muidugi kaasneb ka risk, kuid ärge unustage, et riskivabalt teenimise aegu vähemalt nähtavas perspektiivis tagasi ei tule.

Ei, ma ei ütle, et neil "üle lombi" oleks kõik super. Lihtsalt neil seal on paremini, kui meie kollektiivsel kooslusel (majanduspiirkonnal). Mis põhjustel? Ilmselt samadel või sarnastel põhjustel, miks neil on maailma kümnest suurimast avalikust ettevõttest kaheksa ning meil on ainult üha õõnsam teadmine, et tegelikult ollakse meie majanduspiirkonnas kõige targemad. Või vähemalt käitutakse nii nagu oldaks. Minul isiklikult jääb kahtlus sisse seni, kuni sellest majanduspiirkonnast, kuhu me kuulume, pole tulnud mitte ühtegi esimesse kümnesse pääsenud tuusa tegijat.

Mida aeg edasi, seda rohkem näib, et see, mida eurooplane üleolevalt "lollidemaaks" kutsub, on nii ajalooliselt kui ka praegu teinud midagi õigesti. Kui üritada seda "midagi" võimalikult selgelt ja kontsentreeritult väljendada, siis on see asjaolu, et rikkaks saamisele ei vaadata sealmail viltu.

Jah, ka see "rikkuse loomise masin" on aeg-ajalt köhinud. Samas on ta alati mingil moel uuesti käima läinud. Seda teadmist tasub oma raskelt teenitud raha paigutamisele mõeldes meeles pidada.