Artikkel on algselt ilmunud portaalis Edasi.

Võlast olen tänaseks kirjutanud nii palju, et isegi enam ei jaksa. Tootlikkusest veidi vähem ja rahvastiku vananemisest on tulnud kirjutada peamiselt seoses just võlaga. Samas pole see ainus seos, mis rahvastiku vananemise kontekstis investeerimis- ja majanduskeskkonda mõjutab. Teatud mõjudest saab siiski rääkida ka aktsiaturgude kontekstis.

Maailma kahtlemata olulisim aktsiaturg on USAs. See on selge indikatsioon sellest, et USA on maailma ajaloo ilmselt parim "rikkuse loomise masin." Seega on ka sealse aktsiaturu mõju aktsiatele kui varaklassile globaalselt äärmiselt oluline.

Teiseks omab nn beebibuumerite põlvkond (sünniaeg 1946-1964) USAs veidi enam kui poolt avalikult kaubeldavate ettevõtete kogukapitalisatsioonist. Kui mainitud põlvkond tööturult tasapisi lahkuma hakkab, on suhteliselt loogiline, et aktsiainvesteeringud on vaja (vähemalt osaliselt) rahaks teha. Seda lihtsalt selleks, et elustandardit hoida ja igapäevaste kulutustega toime tulla.

Kolmandaks, kui paljudel inimestel on suhteliselt korraga vaja aktsiaid raha vastu vahetada, saame me rääkida müügisurvest, mis võib hindu allapoole suruda. Jah, see on pikaajaline ja võib-olla ka (esialgu) raskelt hoomatav, kuid selline surve on siiski olemas.

Neljandaks tuleb lisada ka laiem teadmine, et vananev rahvastik tähendab teistsuguseid tarbimisharjumusi. Seega on selge, et paljude avalike ettevõtete käibed ilmselt ka langevad. Igati loogiline on ka surve maksujärgsetele kasumimarginaalidele. Tagatipuks ei ole liiast rääkida ka survest riskivaba tulumäära tõusuks ning ka aktsiate kui varaklassi riskipreemia tõusuks. Seega on meil juba nö tehniline müügisurve pluss surve fundamentaalselt õigustatud hinnatasemetele.

Nüüd jääb vaid küsimus, kas "Ameerika vanaisa tõmbab aktsiaturul vaiba alt?"

Pessimist väidaks, et kindlasti. Kui täpne olla, siis esimesed pessimistid ennustasid tõsisemat "õnnetust" juba aastaks 2016, mil esimestel beebibuumeritel jõudis kätte 70. eluaasta. Optimist ütleks aga vastu, et beebibuumerite massiline pensionileminek ei saa kellelegi üllatusena tulla ning turg on selle juba kindlasti täies mahus sisse hinnanud.

Samas tõestab ajalugu, et suhteliselt kergelt prognoositavad ja "kõigile teadaolevad" trendid võivad suure ostueufooria käigus ununeda. Jaapanlased ostsid kohalikke aktsiaid ja kinnisvara 80ndatel uisapäisa vaatamata sellele, et oli kindlalt teada, et tööealine elanikkond järgneva kümne aasta jooksul kiiremas tempos väheneb.

Kui üritada eeltoodu kokku võtta, siis oleme sunnitud nentima, et trend on oluline ja sellel on ilmselt ka mõju, kuid selle mõju hindamine on keeruline.

Arvestades aga seda, et fundamentaalselt on hinnatasemed täna pigem kallid ning aktsiate osakaal USA kodumajapidamiste kõigist finantsvaradest on viimased 10 aastat olnud kasvutrendis, on keeruline eeldada, et järgnevad aastad tooksid mingeid fantastilisi (kahekohalise protsendimääraga mõõdetavaid) tootlusi (aktsiaturult).

Kui lisame siia veel teadmise, et intressimäärad ilmselt püsivad vähemalt ajaloolistega võrreldes suhteliselt madalal, positiivseid reaalintresse näeb ainult unes, siis peame nentima, et asi ei ole ainult ameerika vanaisas, kes aktsiaturgudelt "vaiba alt ära tõmbaks". Asi on selles, et korralikuks kasvuks on meil vaja tõsist innovatsiooniplahvatust. Mis see olla võiks? Selle üle võib ka strateeg ainult spekuleerida.