Kadri Simm: embrüotest ja inimestest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kadri Simm
Kadri Simm Autor/allikas: Märt Kose

Kui osadele inimestele on vastumeelne, et meil aborte riiklikult rahastatakse, siis leidub meil suur hulk neidki, kes peavad väga oluliseks, et nende maksuraha selle teenuse kättesaadavust toetab, kirjutab Tartu ülikooli praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm.

Viimasel nädalal on Eesti ühiskondlikku debatti tõstetud teema, millest pole nii vastanduval viisil juttu olnud mõnda aega – abort. Kui avalikkuse ees argumenteeritakse, et Eestis tehtud abortide arv võrdub tapetud laste arvuga ning kõrvutatakse seda numbrit ka tegelikult elanud inimesi tabanud õnnetuste või kuritööohvrite arvuga, siis on tegemist poleemilise arvamusega, aga kindlasti mitte faktiga.

Embrüol on potentsiaal saada inimeseks

Embrüo ei ole sama, mis inimene, kellel on õigused. Embrüol on tõepoolest potentsiaal saada inimeseks, aga samasugune potentsiaal on ka tammetõrul saada tammeks ja ometigi ei pea me mõistlikuks argumenteerida, et tammetõrud ongi tammepuud või me peaksime neid sel viisil käsitlema (J. J. Thomson "Abordi kaitseks", kogumikust "Bioeetika võtmetekste", TÜ Kirjastus 2018).

Embrüo areng inimeseks on järkjärguline ja seepärast on ka keeruline osutada ühele kindlale punktile selles arenguloos, kus fundamentaalne muutus moraalses staatuses aset leiab.

Samamoodi on keeruline vastata küsimusele, et kui mitmest puust alates võime rääkida metsast, millal saab künkast mägi või mis kuupäeval sai ahvist inimene. Ometigi ei järeldu sellest, et meil on seega võimatu teha vahet mutimullahunnikul ning Everestil - et need on ühed mäed kõik.

Seda piiri moraalse staatuse muutuses on ajaloos tõmmatud erinevatesse kohtadesse ning kultuurilised, religioossed ning omaaegsed teaduslikud arusaamad on seda nihutanud kord siia, kord sinna.

Absoluutne abordikeeld on olnud ikkagi erand ning inimeseks saamise potentsiaalile rõhuvad argumendid viivad meid oma äärmuslikumas vormis ka rasestumisvastaste vahendite keeluni. Üldisemas mõttes on liberaalses ühiskonnas tegemist küsimusega, et millised teemad kuuluvad inimeste erasfääri ning millised on poliitiliste kokkulepete objektiks.

Kuhu on see joon tõmmatud Eestis?

Raseduse arenedes tuleb üha rohkem arvestada lootel järkjärgult tekkivate huvidega ning kompromissi eetiliste, maailmavaateliste ning rahvatervishoiu aspektide vahel kujutab endast ka Eesti nädalatele toetuva raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus.

Oluline on demokraatlikus pluralistlikus ühiskonnas eristada abordidebati tasandeid. Kui igaüks meist võib usulistele, filosoofilistele või maailmavaatelistele põhimõtete toetudes kujundada välja isikliku vaatepunkti, siis poliitiline regulatsioon peab arvestama sellega, et mõistlike inimeste seisukohad selles küsimuses erinevad ja leida tuleb kompromiss. Kui osadele inimestele on vastumeelne, et meil aborte riiklikult rahastatakse, siis leidub meil suur hulk neidki, kes - vastupidi - peavad väga oluliseks, et nende maksuraha selle teenuse kättesaadavust toetab. Õnneks ei sunnita meil kedagi vastu tahtmist aborti tegema.

Poliitilises plaanis lisanduvad veel utilitaristlikud argumendid – abortide keelustamine või nende kättesaadavuse tõsine kitsendamine on igal pool maailmas tõsiselt kahjustanud naiste tervist. Kurb on, kui ühiskondliku debati raames solvatakse seda ühiskondlikku kokkulepet ellu viivaid naiste tervisele pühendunud arste, kelle igapäevane töö on abortide arvu Eestis kordades vähendanud.

Ei tea, kas Hippokratese vande ajaloolise versiooniga (millele ükski Eesti arst pole truudust vandunud) vehkivatel inimestel jätkub põhimõttekindlust loobuda edaspidises elus ka kirurgilistest vahelesekkumistest, sest needki olid viidatud tekstis keelustatud?

Kokkuvõttes ei tasu siit nüüd järeldada, et raseduse katkestamine on emotsionaalses plaanis kuidagi lihtne protseduur. Kuigi inimest veel ei ole, potentsiaal ju on. Kes peaks siis otsustama selle üle, kas potentsiaalist saab tegelikkus? Osad arvavad, et jumal või loodus ise. Loomulikult on ideaalsel juhul sellesse otsusesse kaasatud ka naise partner.

Lõplik otsustusõigus võiks aga olla inimesel, kelle sees see potentsiaal on tärganud, kelle elu selle potentsiaali arenemisel inimeseks kõige enam fundamentaalselt muutub ja kes võtab endale selle otsusega ühe absoluutse kohustuse – emakohustuse ja annab elu.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: