Tõnis Kipper: sõna on relv ({{commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Sõnaga võib vabalt toimetada nii laps kui ka rauk, nii professor kui ka pooletoobine. Ja teha seda just nii, nagu talle parasjagu tundub õige olevat, vastutamata tagajärgede eest, arutleb Tõnis Kipper Vikerraadio päevakommentaaris.

Täna on rahvusvaheline teatripäev. Hiljaaegu oli meil emakeelepäev. Kui mõtlema hakata, seob neid kaht päeva palju enamat kui vaid üks kuu. Emakeelse teatri sünd aitas kindlasti eestlastel oma iseolemise tahtes veelgi enam kinnitust saada. Ja kus siis ikka seda ilusat emakeelt kuulda saab, kui mitte püünelt?

Nüüd, kui laenata võrdlust Hamletilt, kipub aeg jälle vägisi liigestest lahti minema. Kas ei võiks just emakeel ja kultuur, teater sealhulgas, olla just need pidemed, mis aitaksid sel Eesti elul koos püsida?

Sõna jõust

Sõna on relv, nii kilp kui ka mõõk. Oli seda neil aegadel, kui sõnu tuli hoolikalt valida ja jätta paljugi enda teada ning on seda jälle. Üks vägagi oluline erinevus siiski on – erinevalt relvast ei ole sõna kasutamiseks luba vaja. Sõnaga võib vabalt toimetada nii laps kui rauk, nii professor kui pooletoobine. Ja teha seda just nii, nagu talle parasjagu tundub õige olevat. Vastutamata tagajärgede eest. Mõtlemata ohvritele.

Üks eredamaid näiteid sõna jõust meenub mulle seoses Eino Baskiniga. Oli Vanalinnastuudio "Topeltkokteili" kontrolletendus õpetajate maja saalis. Laval olid Eino Baskin ja Heli Lääts - võrratu duett, sõna ja laul, peen iroonia ja elutarkus. "Kui mõjus võib olla sõna, kui mõjusad on veel need ütlemata jäetud ja ridade vahelt loetavad sõnad!" mõtlesin tookord.

Aga nüüd? Kui igapäevane elu muutub järjest teatraalsemaks ja teatrilavalt vaatab liig sageli vastu banaalne argipäev? Kui teater on kolinud aita, keldrisse, garaaži ja rappa... Mis me selle relvaga teeme nüüd, kui ümberringi oleksid kõik nagu omad? Kus kõike võib ja kõike tohib...

"Kas vabadus on siis, kui kõike võib, või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?" küsib Doris Kareva oma luuletuses. Keegi on demokraatiat võrrelnud unerohuga, mida tuleb doseerida ülima täpsusega. On teda vähe – ei mõju, saab liiga palju – jäädki magama.

"Selle keelab tsensuur ilmtingimata ära!" mõtlesin ma tol 1981. aasta sügisel seal õpetajate maja saalis istudes. Ei keelanud!

Tunnen tsensuurist puudust

Käes on aasta 2019 ja ma tunnen tsensuurist siiralt puudust. Ei, mitte sellest riiklikult korraldatust, vaid iga inimese sisemisest tsensuurist, mis peaks käima koos kirjaoskuse, lauakommete ja igapäevase viisakusega. Praegu tunnen ma puudust tsensuurist, istudes teatrisaalis ja kuulates sõnu, mis peaksid jääma agulitänavale; ma tunnen puudust tsensuurist tänaval, kui juhtun kõndima mõne koolilaste kamba sabas - ma ei mäleta, et sellist sõnavara oleks kasutanud isegi meie kolhoosi vana keevitaja. Ka pärast kuuendat õlut mitte.

Millalgi eelmise sajandi seitsekümnendendatel-kaheksakümnendatel aastatel mängiti ühes Eesti teatris "Šveiki". Näitemängus oli ka üks kõrvaltegelane – lits. Televisioonis ei saanud neil aastatel diktor seda ometi niimoodi eetrisse lugeda ja roll saigi uue nime - lõbunaine. Sisuliselt ju sama, aga kõlab hoopis teisiti...

Kõike võib öelda, selleks ju sõnad ongi, aga igal sõnal ja ka igal teol on oma viis ja oma koht. Ja kõige selle jaoks peab olema väga-väga hea põhjendus. See on nagu minna lavale alasti. Peale Mati Undi 1979. aastal Noorsooteatris tehtud lavastust "Rästiku pihtimus", on kõikide hilisemate lavastuste ja teiste näitlejate enda paljakskoorimised laval minu kui vaataja jaoks olnud vaid odav flirt kassa- ja publikunumbrite nimel. Ei enamat.

Dopingust

Lõpuks peaks ikka dopingust ka rääkima, kuis siis muidu. Mina olen dopingu tarvitamist ja selle mõju näinud päris ligidalt. Aasta oli 1981 ja minul olid käsil sisseastumiseksamid toonase Tallinna pedagoogilise instituudi kultuurhariduse teaduskonda.

Koos minuga oli eksamiruumis minu hea tuttav ja praegune kolleeg Kaie, üks tösine saare neiu. Ja vaevalt oli ta esimese ö-tähega sõnani jõudnud, kui komisjoni nägudele valgus äraseletatud õnnis naeratus. Mina, kui sünnipärane muhulane, sain aru, et see saarlase "ö" on üks võimas ja võitmatu relv, doping, millest muhulased on ilma jäetud.

Aga mulle selline doping meeldib, tore, et seda kasutatakse ka praegu ja üha rohkem. Ja ma väga loodan, et seda ö-dopingut ei plaani keegi ära keelama või kriminaliseerima hakata.

Tõe huvides tuleb öelda, et toona saime kooli sisse ikka mölemad.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: