Meelis Oidsalu: õunapilastus pole ilmavaade ({{commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold

Sportlase ja treeneri suhe võib mingil eluetapil olla noore inimese peamine eneseusuallikas ja endatajukanal. Sestap pole põhjust imestada, et nii paljud sportlased altiks osutuvad ettepanekutele proovida rahvuskultuuri edendamisel vähe teaduspõhisemat lähenemist, arutleb Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Nali on loomult üsna masinlik, tehniline nähtus, teinekord naerame tsirkuseetendusel südamest selle üle, kuidas kloun mitu korda järjest iseenda jala otsa komistab. Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu dopingusaaga muudavad koomiliseks justnimelt korduvad rehavarrevorbid meeste nägudel.

See konkreetne klounaad on aga siiski ka mulle isiklikult olnud emotsionaalselt raskesti seeditav, sest need vorbilised näod ei kuulunud juba ammu enam Mati Alaverile ega Andrus Veerpalule, vaid meile kõigile.

Maameheliku kidakeelsuse ja otsekohesusega silma paistnud mehed polnud pelgalt spordiheerosed, nad olid kõndivad eestluse-arhetüübid, kelle põsed kuulusid Eesti rahvale, aga tagapalged, nagu nüüd selgub, rahvusvahelisele inimkaubitsejate võrgustikule.

Väike suts

Doping on inimkaubanduse alaliik, dopinguga hangeldaja kasutab ära sportlase sõltuvussuhet oma mentoriga ja seda reeglina mentori abi kasutades. Dopingule kallutaja kasutab teise inimese ihu iseenda au- ja elujärje parandamiseks.

Nooruses võistlusspordiga kokku puutununa tean, kui lähedaseks treener noorele inimesele saab. Treener on midagi enamat kui õpetaja. Sportlase ja treeneri suhe võib mingil eluetapil olla noore inimese peamine eneseusuallikas ja endatajukanal.

Sestap pole põhjust imestada, et nii paljud sportlased altiks osutuvad ettepanekutele proovida rahvuskultuuri edendamisel vähe teaduspõhisemat lähenemist. "Sutsu valus on," ütleb nõela ja verekotiga treeninglaagri kambriuksel seisev autoriteet, "aga ole hea poiss, heida voodile ja lase lõdvaks, Eesti eest…"

Tulevikulootus kuuletub ja usaldab nõuandjat samasuguse sissetreenitud automatismiga, nagu on varem kuuletutud ja usaldatud iga piinava pingutuse eel. Pealegi, mis see väike suts siis ära ei ole kogu selle valu kõrval, mida varem treeningul taluti. Treening on vägagi tehislik ja ideologiseeritud protsess, sportlase edu sõltub suuresti töötahtest ja töötahe omakorda naudingute edasilükkamise valmidusest.

Viimast on pikema aja vältel võimalik teha ainult siis, kui seda kannustab miski muu peale materiaalse tasu. Dopinguotsuses on kindlasti olulisel kohal materiaalne motiiv, soovimatus lasta eelnev pikaajaline investeering raisku.

Ent ka dopingukasutuse otsuse keskmes võib olla (nagu Paavo Kivine Postimehes ilmunud arvamusloos vihjab) üllas taotlus või ideoloogia: nimetagem seda viisakalt pragmaatiliseks rahvusluseks. Dopingu kasutamise otsus võib olla spordile mõtte andva võrdsete võimaluste ja mängureeglite ausa järgimise põhimõtte ohverdamine rahvusliku enesetunde altarile.

Õigupoolest on vähe põhjuseid või võimalusi, miks seni edutu sportlane peaks ütlema dopingule kallutajale "ei". Märksa kergem on "ei" öelda halli habemepuhma sees kutsuvalt läikivale punasele suukesele, mis meelalt sosistab, et "rahunege maha, see on kõigest demokraatia" (just selline oli Lauri Vahtre 17. märtsi Postimehes ilmunud arvamusloo pealkiri).

Sportlane ja demokraat

Nii sportlasel kui ka demokraadil on sissetreenitud protseduuriautomatismist raske lahti saada. See mõjutab inimesi mõnel puhul ka pärast sportlas- või demokraadikärjääri. Veel hiljuti täitis eetrit Alaveri endise hoolealuse Aivar Rehemaa õunadopingu juhtum. Endise lootustandva judoka Vladimir Putini režiim on oma agressiooniaktide põhjendamisel olnud vägagi juuralembene.

Võrdsusideaalita muutuvad nii demokraatia kui ka sport sisutühjaks tehnilisteks sooritusteks, paljaks mängurluseks, millel on kehvad tagajärjed nii mängurite kui neist sõltuvate inimeste tervisele või heaolule.

Dopingukasutuse õigustaja (mitte segi ajada holokausti eitajaga) või enesepilastushuviline pragmaatiline rahvuslane (mitte segi ajada Mihkel Kunnuse arvamusloos "Matside mäss" kirjeldatud eluterve matsismiga) võib väita, et olukorras, kus kõik kasutavad dopingut, on võrdsusprintsiip tagatud ainult uue, varem "ebaausa mängu" nime kandnud olukorraga kaasa minnes.

Vastasel puhul pole me mitte võrdsusetaotlejad, ausad sportlased ega demokraadid, vaid lihtsalt lollid. Seda enam, et kõik dopingukriteeriumid on ju kokkuleppelised, järelikult on nende osas võimalik ümber mõelda ja dopingureegli eiramine pole midagi muud kui praktiline surve selle uue kokkuleppe kehtestamiseks.

Sellist probleemi armastatakse esitada muna ja kana probleemina, aga see ei ole nii või kui on, siis jäetakse mainimata, et tegemist on grillkanaga ja munagi on väite esitamise hetkeks pannile löödud. Nimelt on just seetõttu, et reeglid pole absoluutsed ja muutumatud, vaid kokkuleppelised, oluline nende kehtivuse tagamiseks või üldse mingisugusegi ühiselulise turvatunde tagamiseks kokkulepetest kinnipidamine.

Samuti on täiesti demokraatlik ja suisa hädavajalik vaielda võrdsusideaali rakendatavuse ja sisu üle. Minu pärast vaielge kasvõi terve riigikogu istungijärgu jagu selle üle, kas Adolf Hitler oli võimekas teedeehitaja või mitte, see ei muuda kuidagi üldtuntud fakti, et tegemist oli massimõrvari, diktaatori ja väga tõenäoliselt ka rämeda perverdiga.

Ebademokraatlik ja must-valgel põhiseadusvastane on aga võrdsuse kui alusprintsiibi avalik hülgamine millegi muu, olgu selleks või rahvustunnus, nimel.

Kriisid on kui kingitused, mida me enamasti taipame avada alles mõne aja pärast, hiljem, kui emotsioonid lahtunud. Kui aga juba kinketseremoonia alguses on näha, et sulle ulatatakse kaunilt pakendatud, kuid siiski aimatavalt rehakujuline ese (poola-, või ungari- või inglise- või venekeelse õnnitluskaardiga), siis on selle kingituse lahti pakkimise pidulikku protsess iseenesest lõbustav vaadata, aga vilunum koomik teab, et ühel hetkel ammendub ka kõige variatiivsem reha peale astumise esitus. Neli aastat järjest iga päev korduvalt ühe ja sama reha otsa astumise eest aiandusdoktori kraadi ei anta.

P.S Tulevase võimaliku koalitsiooniga seoses tuli meelde üks iidne india õpetus, mille guru andnud kord elevandiga ühe katuse all kokku elama asunud mehele: "Kõdita elevanti kord nädalas ja ta naerab. Kõdita elevanti iga päev ja ta astub su laiaks."

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: