Me elame veidratel aegadel. Raha on maailmas pretsedenditult odav. Laenamisele makstakse kohati isegi peale. Isegi Eestis. Näiteks kui juuni alul riigikassa müüs 200 miljoni euro väärtuses lühiajalisi võlakirju, siis need oksjonil ostnud Eestis tegutsevad pangad olid valmis raha laenamise eest peale maksma. Ka Eesti Pangas hoitavalt rahalt, mis ületab kohustuslikke reserve, peavad pangad peale maksma.

Ülejäänud Euroopas ei ole asi liialt teistsugune. Intressimäärad on fantastiliselt madalad. Seda peamiselt niinimetatud rahatrüki tõttu. Me oleme nimelt Euroopas otsustanud, et tavapärane rahapoliitika enam ei toimi ja Euroopa keskpangad peaksid turult ostma erinevaid võlakirju. Seda selleks, et suurendada raha hulka Euroopa majanduses ja viia hinnatõus kahe protsendi lähedale.

See kaks protsenti hinnatõusu aastas on paljude keskpankade hinnangul optimaalne tase. Sellest madalam võiks tuua kaasa hinnalanguse ohu ja see ei oleks majanduse stabiilsusele ega ka kasvule hea.

Seega, majandusteoreetiliselt, kui inflatsioon on liiga kõrge, proovivad keskpangad erinevate meetoditega intressimäärasid tõsta ja majanduses rahapakkumist vähendada ja kui vastupidi, nagu praegu, siis intressimäärasid langetada ja raha hulka majanduses kasvatada.

Mida teha laenurahaga?

Loomulikult on selline poliitika, eriti arvestades, kui kaua see kestnud on, meie loomulikku taju asjade toimimise suhtes muutnud. Kui mitu aastat on kuidagi olnud, siis tundub et nii hakkabki olema. Siiski, mitte midagi püsivat ei eksisteeri. Loomulikult on selline rahatrükkimine ka loonud portsu uusi riske, kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Väga odav raha Euroopas on toonud kaasa Eestis aina valjemad hääled, mis räägivad sellest, kuidas Eesti peaks fantastilist olukorda ära kasutama ja asuma koheselt laenama. Kui meile makstaks sisuliselt peale, et me raha võtaksime, miks siis mitte seda võtta ja see Eestisse investeerida?

Meie laenukoormus on Euroopa madalaim ja pole kahtlust, et me soodsat laenu saaksime. Lisaks, kui näiteks meie majandus kasvab kiiremini kui meie laenukoormus, siis võla suhtarv majanduse suurusesse langeb. Teisiti öeldes, raha juurde laenates majanduskasvust aeglasemalt, selle suurus sisemajanduse koguprodukti väheneb.

Aga küsimus on, mida me selle rahaga pihta hakkaksime. Loomulikult on raske olla paberil selle vastu, et me võiksime praegu laenurahaga tulevast majanduskasvu suurendada. Teha nüüd intelligentseid investeeringuid ja raha tulevikus kuhjaga tagasi teenida.

Ainus probleem on, et mis need oleksid? Mis oleks see intelligentne koht? Pigem on vastus, et kui ka need kohad olemas on, siis on neid meie poliitikutel ja ametnikkonnal raske tuvastada. Nende investeeringute sihtimise ja eduka elluviimise osas saab vaid skeptiline olla.

Me võime rääkida infrastruktuuriinvesteeringutest. Näiteks suuremate põhimaanteede neljarajaliseks ehitamisest. See on midagi, mille vastu ma sisuliselt ei ole, aga see ei ole kuidagi asi, mis ennast majanduslikus mõttes väga ära tasuks või sinna alla paigutatud raha tagasi tooks. See on pigem mugavuse ja prestiiži asi.

Lisaks ei tasu unustada, et suuremad teed tähendavad ka suuremat hoolduskoormust. Taristuga ei ole nii, et sa ehitad selle valmis ja siis see enam raha ei taha. Vastupidi. Neljarajalised, erinevate liiklussõlmedega teed vajavad rohkem hooldust ja ka remonti ning renoveerimist. See on ka tulevikus suurem kulu. Mis ei tähenda loomulikult, et me ei võiks miljardite eurode eest endale teid ehitada.

Loogikata investeeringud

Aga pigem on probleem, et me oleme erinevate poliitiliste otsustega teinud ja tegemas investeeringuid, millel ei ole üldse erilist loogikat. Lähiminevikust meenub näiteks Koidula raudteesõlm, mis maksis miljoneid, mida täna sisuliselt ei kasutata ja mille hoolduse eest tuleb jätkuvalt maksta.

Või praegu ehituses olev Turba-Riisipere raudteelõik, mis peaks pikenema Haapsaluni. See ei ole mitte kunagi rahaliselt tasuv. Eriti arvestades, et me doteerime väga laialt kogu Eesti reisirongiliiklust. Või Pärnu lennujaama renoveerimine, millel on vaid poliitiline vajadus ja mis ennast kuidagi isegi kaudselt tasuma ei hakka.

Seejuures veel ei tasu unustada, et Eesti on väike ja avatud majandus. Investeeritud raha ei jääks Eesti majandusse pöörlema ja uut kasvu tekitama, vaid hajuks üsna ruttu Euroopa ühisesse majandussüsteemi.

Peamiselt kahtlen ma meie riigi suutlikuses laenuraha intelligentselt investeerida. Seega oleks parem, kui me riigilaenu lihtsalt selle võtmiseks ei võtaks.

Olukord oleks sisuliselt võrreldav sellega, et perekond ostaks endale nullintressise järelmaksuga erinevaid vidinaid, mida küll tegelikult vaja ei ole, aga raha on nii odav, et miks mitte. Kaameraid, arvuteid, telefone, telekaid, teise või kolmanda auto ja nii edasi. Oleks tore küll ja intress on ju nii madal, kuid väga mõistlik see ei ole.

Kui perekond leiaks end siis ühel hetkel olukorra ees, et laenu oleks päriselt vaja võtta, et see kuhugi vajaminevasse projekti paigutada või häda sunnil mingeid kulusid katta, siis leiaks ta oma laenuvõimekuse olevat kärbitud. Samuti, kui selle nullintress tõuseb, võib see pere ennast leida hing kinni mõttetute vidinate ostmise eest tasumas.

Ajalooliselt on näiteks ka Saksamaa võlakirjade intressimäärad ületanud 10 protsenti aastas. Rääkimata väiksema ja kehvema majandusega riikidest. Sellise maailma taastumisel oleks üsna nõme leida ennast tasumas kõrgeid intresse projektidelt, mida meil tegelikult kunagi vaja ei olnud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.