Bogdan Seljanko, Anissia Meškova, Gleb Vakarjuk: pahem pool ({{commentsTotal}})

Euroopa päev Vabaduse väljakul.
Euroopa päev Vabaduse väljakul. Autor/allikas: Raigo Pajula, Raul Mee

Mis on üldse isamaa? Kas see on koht, kus me oleme sündinud? Või siis koht, kus tunneme end täieõiguslike ühiskonna liikmetena, küsivad Bogdan Seljanko, Anissia Meškova ja Gleb Vakarjuk presidendi kõnevõistlusel "Kirjuta Eestile" ära märgitud töös.

Me oleme Eestis sündinud ja see on meie kodu. Mida me ka ei teeks – õpime riigikeelt, tutvume rahvakommete ja kohaliku kultuuriga, mis iganes moel püüame saada Eesti ühiskonna osaks – meil ei tule see kunagi välja. Me ei ole "omad", vaid "võõrad".

Meie rahvastel on ju ühine ajalugu 20. sajandil, kuid igaüks tõlgendab seda omamoodi, oma vaatenurgast. Selle tõttu tekivad eelarvamused, mis muutuvad takistusteks meievahelisel suhtlemisel. Näiteks, meid seostatakse nendega, kes lahutasid peresid, hävitasid kultuuri ja võtsid ära kõige pühama – kodumaa. Kahel pool lõhet seisvad inimesed ei näe mõtet üksteisega läbi käia. Pigem eeldatakse, et neid ei mõisteta või isegi käitutakse agressiivselt. 

Kust saab selline suhtumine alguse? Me oleme veendunud, et see kõik algab perest ja kodustest juttudest. Nagu öeldakse, laps on perekonna peegelpilt. Väljakujunemata mõistus imab nagu käsn oma vanemate igasuguseid eelarvamusi ja astub nendega kodust laia maailma. Ta ei oska veel mõelda objektiivselt ja seetõttu võib hakata alandama, haavama või lihtsalt ignoreerima teist poolt. Ta hakkab nägema vaenlast seal, kus teda ei ole.

Seda olukorda on võimalik muuta.

Me tahame kutsuda kõiki lapsevanemaid üles kasvatama oma lapsi võrdse suhtumisega teistesse rahvastesse. Lastele on vaja selgitada, et inimest tuleb hinnata tema tegude, mitte rahvuse järgi.

Samuti arvame, et meedias osutatakse tihtipeale asjaosalise rahvusele ainult selle jaoks, et vallandada negatiivne reaktsioon rahvuslikul pinnal, viies tähelepanu sündmuse olemusest kõrvale. Kui see muutub, siis ei teki inimestel rohkem alusetuid eelarvamusi.

Lõpuks tahame öelda, et me unistame niisugusest Eestist, kus on koht kõigile, seal hulgas meilegi. Me tahame pöörata teie tähelepanu sellele, et mitte kordagi selle hetkeni me ei kasutanud sõnu "venelased" ja "eestlased". Me lihtsalt ei taha jagada meie riiki kaheks Eestiks, sest usume, et saame elada ühtse perena.

President Kersti Kaljulaidi kõnevõistlusel "Kirjuta Eestile" kirjutasid noored tänavu Eesti kohast Euroopas.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: