Laima Šusta: vaba olemine vajab puhast südametunnistust

Meie, eurooplased, oleme harjunud pidama end vabadeks ja kuulutame sellest igaühele, kes vaid kuulama nõus on. Kuid kas me oleme tõesti priid, küsib Laima Šusta presidendi kõnevõistlusel "Kirjuta Eestile" ära märgitud töös.
"Terve hommiku vältel lendlevad meie positsiooni ees kaks liblikat. Lapsuliblikad punaste täppidega kollastel tiibadel. Kuidas nad sattusid siia – ümberringi pole ei rohutükki, ei lillegi. Nad puhkavad pealuu hammastel. Täpselt nagu nemad, on ükskõiksed ka linnud, juba ammu sõjaga ära harjunud. Igal hommikul tiirutavad lõokesed rinde kohal." Sääraselt kirjeldab Erich Maria Remarque romaanis "Läänerindel muutuseta" Esimest maailmasõda.
20. sajandi alguses iseloomustas inimeste igapäevast elu verdtarretav hirm. Veel hullem, looduski oli sõja omaks võtnud ja sellega kohanenud. Kallid kuulajad, teie silme ette manatud pilt ei räägi kindlasti eurooplaste tänavusest tavaelust. Ei ole see ei meie eilne, ei tänane ega loodetavasti ka homne päev.
Meie, eurooplased, oleme harjunud pidama end vabadeks ja kuulutame sellest igaühele, kes vaid kuulama nõus on. Kuid kas me oleme tõesti priid?
9. mai on Euroopa päev, pidulik Euroopa Liidu sünni tähistamine. Koos oleme tugevamad, teeme rohkem. See on hea päev, et mõelda selle üle, mida me kalliks peame, millistest arusaamadest ja väärtustest ajendatuna tegutseme elus.
Meie aega on nimetatud kõige vabamaks ajaks inimkonna ajaloos. Kunagi ei ole olnud meil nii turvaline, ei kimbuta meid ka ükski sõda. Inimesed käivad valimas, elavad, õpivad, töötavad ja kasvatavad järeltulevat põlve. Peale vaadates tundub, et elu on meil tõepoolest lilleline ja millegi üle kurta pole vaja. Väärtustame mõtte-, sõna- ja tegutsemisvabadust. Ja see on õige, aga...
Kui meile midagi kätte langeb, tunneme siirast huvi eseme päritolu vastu. Miks ei küsi me siis järgmist: "Miks saame praegu nii rahulikult tänavatel kõndida ja miks ei kuule õõvastavat kuulide vihinat läbi õhu?" Indrek Hargla paneb oma romaanisarja peategelase apteeker Melchiori suhu sõnad: "Kui verele pole määratud kestma jääda, siis peavad kestma teod."
Meie esivanemad – needsamad, kes nägid pealt inimluudel hinge tõmbavaid liblikaid – võitlesid kätte vabaduse, tasudes selle eest surmaga, ja meie ütleme vaid: "Vabadus on ju elementaarne!" Selleks et olla vaba, peab olema puhas südametunnistus. Väärtustades vabadust, tuleb meeles pidada selle hinda. Patused priiks ei saa.
Minu teine palve on olla salliv. Meie, noored, tunneme tolerantsusest puudust igal pool, iga hetk, igaüks meist. Tajume ühiskonnas tendentsi, et tõugates endast eemale kaasmaalased, soovime sõnades jääda ühtseks. Kui vastuoluline saab veel maailm olla? Hinnates ühtsust, väärtustame ka ligimesearmastust. Hoolida aga tuleb kõikidest, tingimusteta.
Armsad Eesti inimesed, osakem elada nii, nagu heaks arvame. Olgem ausad iseenda vastu, olgem sallivad, olgem väärikad! Just meist sõltub tulevik. Seisame praegu teelahkmel; taga mustendab sõdaderikas minevik, vastaskaljul paistab tulevikuvalgus. Kas hüppame teisele kaljule helgesse tulevikku või kukume iseenda masendavate vigade kuristikku, on meie valida.
Toimetaja: Kaupo Meiel