Diana Stepanova, Sofija Valtsifer: kõige tähtsam on jääda inimeseks

Isegi istudes tähtsal kohal ja otsustades inimeste saatuse üle - tuleb ja saab jääda inimlikuks, kirjutavad Diana Stepanova ja Sofija Valtsifer presidendi kõnevõistlusel "Kirjuta Eestile" ära märgitud töös.
Eesti. Okasmets. Ahtad tänavad Tallinnas. Kenad paigad. Meelerahu ja vaikus. Just nii näib meie ilus riik teistele. Meie aga näeme Eestit teistsugusena. Me pöörame rohkem tähelepanu riigi probleemidele ja seetõttu vaidleme üksteisega, aga Eesti jääb vaidlustest olenemata siiski rahulikuks riigiks.
Euroopa. Võitlus rassismiga. Diskrimineerimine. Multikultuursus. Demokraatia. Võrdõiguslikkus. Vabadus. Kaitse ja side. Euroopa on absoluutselt teistsugune, võrreldes meie väikese Eestiga. Euroopa Liit on elav organism. See ei ole ainult poliitiline ja majanduslik liit. EL arenes ja kasvas nagu laps. Aga ühel kenal päeval toimus plahvatus...
Kõik hakkas purunema. Kui kehas valutab tihti mõni tähtis elund, siis seda valu tunneb kogu keha. Brexit ongi see elund, teeme näitliku võrdluse. Võrdleme UK parlamenti kassiga, kuigi see võib olla öeldud liiga lapselikult või jultunult, aga ikka... Kujutame ette ust, mis oleks nagu kujundlikult Euroopa Liit ning teiseks näitlikuks osatäitjaks on kass, kes oleks kui Suurbritannia.
Kass koputab uksele. Talle avatakse uks ning ta astub sisse. Olgu, astus sisse, kuid järsku tahab ta tagasi õue. Palun, uks on jälle avatud, mingu tagasi. Noh, aga ei, ta otsustab istuda lävel ja saba liputada. Just nii näeme meie Brexiti arenemist.
Olgu, vaatame kaugesse tulevikku. Suurbritannia eemaldus EL-ist. Kas meid valdab seetõttu hirmutunne? Võib-olla pärast Suurbritanniat lähevad ära ka Saksamaa ja teised? "Vist ikka mitte," mõtlevad inimesed. Keegi ju ei räägi kogu aeg sellest, et Šveits ei ole EL-is. Inimesed ei mõtle ju kogu aeg poliitikast.
Tänapäeval räägitakse palju ökoloogilistest probleemidest ja sellega kaasnevatest ohtudest. Mõned inimesed ütlevad plastiku reostuse kohta lootusrikkalt, et on olemas mingi uus liik usse, kes suudavad ära süüa isegi plastmassi. Kogu meie tuleviku vastutus ja lootus on seega ussidel? See on ju naljakas. Niiviisi võib ka uskuda, et päike hakkab paistma teistmoodi ja kliima soojenemise oht kaob.
Paljude asjade otsustamisel ei jää me inimesteks. Aga see on kõige tähtsam väärtus. Meile meeldib kritiseerida inimesi, kuid enda vigu me ei näe. See peab muuta! Sellised inimesed isegi juhivad riiki. Arusaadav, et mitte kõik inimesed ei ole sellised, aga neid leidub. On korrumpeerunud inimesi ja ka korrumpeerunud riike. Selliste olukordade peale mõned riigid panevad silmad kinni ja ei tee midagi lahenduste leidmiseks.
Hoolimata sellest, milline probleem seisab meie ees, on kõige tähtsam asi meie elus on jääda inimeseks. Aga mida siis tähendab olla inimene? Igaüks peab selle tähenduse ise leidma.
Pange silmad kinni ja kujutage endale ideaalset inimest. Ilmselge, et midagi ei ole ülimalt hästi, see lihtsalt pole võimalik, kuid midagi võib siiski võtta üle sellest ideaalist mida te just äsja enda silme ette kujutasite... Isegi istudes tähtsal kohal ja otsustades inimeste saatuse üle - tuleb ja saab jääda inimlikuks.
Toimetaja: Kaupo Meiel