Kuna kartulipaneku aeg on kätte jõudnud, räägime siis natuke kartulist. Heina enam Eestis käsitsi ei tehta, aga kartuleid pannakse maha ikka nagu muistegi.

Kartulid

Vanasti oli igal korralikul perel vähealt sadakond kartulivagu, iga vagu oma sada meetrit pikk. Kokku tuli iga suguvõsa kohta raudselt kümme kilomeetrit kartulit. Isegi meie jooksulegendil Enn Sellikul oleks läinud tubli pool tundi, et terve põld ühe jutiga läbi joosta. 10 aastaga võeti niiviisi üles 100 kilomeetrit kartulit, 20 aastaga 200 kilomeetrit.

Selleks ajaks, kui inimene täiskasvanuks sai, oli ta koos suguseltsiga üles võtnud kartulivao, mis ulatunuks vabalt Tallinnast Tartusse. "Normaalne", ütleb selle kohta eesti inimene. Kuid isegi see ei olnud inimvõimete piir. Tädi Alma ja onu Paul, kes terve elu koos elasid, võtsid minu arvutuste kohaselt üles umbes 470 kilomeetrit kartuleid. Kui see ei ole armastus, mis siis see armastus siis üldse on?

Ka moosiriiulite ulatust mõõdeti korralikus perekonnas ikka jooksva meetriga. Nagu ka raamaturiiulite leviala. Raamaturiiuli ja moosiriiuli korrutis andis kokku suguvõsa elujõu koefitsiendi: mida suurem number, seda vägevam elujõud.

Harju keskmine oli umbes nelikümmend kaks. Muidugi on tegemist statistilise manipulatsiooniga, kuid võib täiesti kindel olla, et universumis on vähe orgaanilisi eluvorme, kellel oleks see number oluliselt suurem.

Niisiis koosneb eesti kultuur peamiselt vaikimisest, varjamisest ja lõputust kartulipanekust. Kui ameerika lapsed hoiavad käes palli ja unistavad pealtpanekust, siis eesti lapsed hoiavad käes mugulaid ja mõtlevad kartulipanekust.

Aeg-ajalt tõstab vanaisa pea ja hõikab teise vakku: "Lapsed, kas keegi mäletab, mis oli mineval aastal aasta muld?". Keegi ei vasta midagi, sest tõde on sõnulseletamatu, see tähendab niigi selge. Nii veereb päev õhtusse Euroopa maagilises servas.

Seened

Kuid kõigel sellel on ka positiivseid külgi. Räägitakse, et kõige paremad pokkerimängijad olevat just soomeugrilased. Nende näost ei ole võimalik mitte kunagi mitte midagi välja lugeda.

Teadlased on välja uurinud, et inimene on võimeline ette manama umbes 10 000 erinevat näoilmet, välja arvatud muidugi eestlased. Neil on kogu aeg ees üks ja sama nägu, millest ei ole võimalik välja lugeda, kas ta on kurb või rõõmus, on ta loll või tark või kas see üldse on inimene või hoopis ebaõnnestunud kohta paigutatud aiapäkapikk.

Me varjame kõike, absoluutselt kõike. Me oleme näiteks maailmameistrid seenekohtade varjamises. Ja peale selle tõenäoliselt ainus rahvas maailmas, kellel on Facebooki postitatud rohkem seente kui inimeste pilte.

Kui see trend jätkub, siis ühel trööstitul sügispäeval vajub Mark Zuckerbergi pea jõetult lauale ja vastu klaviatuuri põrganud laup paiskab Näoraamatusse viimase ahastava sõnumi: "Nad tegid Facebookist mükodroomi. See on lõpp!". "Nende" all mõeldakse loomulikult eestlasi.

Nõnda siis on eesti kultuuri juureks seenjuur, st mükoriisa. Seen on looduse suures toiduahelas viimane lüli, seente kaudu läheb maailm tagasi algolekusse ja pullikakast sünnib taas kultuuriime.

See tähelepanek nõuab väikest selgitust. Eestist on aja jooksul saanud Euroopa prügikast, vanade asjade lõppjaam. Vanad autod, kulunud riided ja kasutatud kodumasinad jõuavad varem või hiljem oma maise rännaku lõpp-punkti, see tähendab Eestisse.

Mida rohkem rämpsu, seda rohkem on vaja seeni, et kõike seda sodi lagundada. Eestis on kaks maailmavaadet, mis inimest kunagi hätta ei jäta ja alati leiva lauale toovad – need on geoloogia ja mükoloogia. Kõik ülejäänu on õnnemäng.

Kokkuvõte

Eestlase elu on üks ülimalt keeruline süsteem. Kes seda ignoreerib, rikub looduse tasakaalu. Kes aga seda liiga tõsiselt võtab, lõpetab vaimuhaiglas. Nii paistabki, et eestlasel on ainult kaks valikut: kas lusikas nurka või sussid püsti.

Kuid Maarjamaa asukate tõelist osavust näitab minu meelest see, et paradigma kohutavatele eeldustele vaatamata on meil terve hulk inimesi, kelle sussid on kenasti nurgas ja lusikas pudrukausis püsti.

Süsteemi parameetrite süstemaatiline rikkumine osutab mingisugusele iseäranis keerukale süsteemile, millele inimene oma elu jooksul ligineb, aga päriselt kohale ei jõua kunagi. Kartulivagu on maatriks, soome-ugri mõistatus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.