Eestlane võib seentest rääkida aasta läbi, nüüd on selleks põhjust aga kohe kindlasti. Eile rabas meist paljusid uudis Ameerikas elavast eestlannast, kes läks oma perega Chicagos looduskaitsealusesse metsa seenele, aga politseinikud nabisid naise kinni, konfiskeerisid juba korjatud seened, et need uuesti maha istutada.

Lisaks esitati naisele süüdistus ja kohtukutse ning meie kaasmaalasele võidakse määrata 75-500 dollari ulatuses trahv, sest selles konkreetses metsas ei tohi tõesti ei seeni ega marju korjata.

Jah, seened võivad teinekord olla päris kallid ja nagu me teame mängufilmist "Seenelkäik", võivad seeneotsingud lõppeda väga halvasti. Muidugi oleks huvitav näha, kuidas käib seente tagasiistutamine, aga ju on Chicagos inimesi, kes on ka selle välja mõelnud.

Seesama seenekriminaalist eestlanna väitis sotsiaalmeedias, et sealsetes metsades liiguvadki ringi erariietes politseinikud. Mis paneb muidugi mõtlema, kes siin meie metsades ringi liiguvad? Meie küll mõtleme, et need on teised seenelised-marjulised, aga ega me ju tegelikult ei tea, mis asja nad seal teevad, keda jälgivad, võib-olla on enamik neist kapo töötajad.

Hiljuti oli meil Balti keti kolmekümnes aastapäev. Olen mõelnud, mis peaks olema tänapäeval see põhjus, et tuleks kokku nii palju rahvast, et saaks moodustada inimestest keti läbi Baltikumi?

Selle keti saaks kokku jälle, kui keelata eestlastel metsas seenel käimine! Kõik need sajad tuhanded seenelised tuleks vihaselt ja raevukalt oma korvide, kottide ja ämbritega, hoiaksid oma parkunud kätega teineteisest kinni, ja hambus oleks neil seenelkäimise noad, mis võetakse suust vaid hetkeks, et hõigata Rein Veidemanni sõnu: "Läbi aegade arutuse/ läbi põlvede põhjatuse/ läbi orjuse otsatuse/ tõuseb meie ohe — vabadus!"

Ja selle vabaduse all peetaks silmas loomulikult kõiki pilvikuid, puravikke, kukeseeni, riisikaid, kühmikuid, tatikaid, liimikuid, murumunasid ja peniseeni...

Mäletan, et üks mu hea tuttav, kes oli selline veidi tagasihoidlikum noormees, otsis võimalust, kuidas oma suurtest, kuid õrnadest tunnetest ühele neiule märku anda ja viis tüdruku metsarajale, et oleks romantiline.

Ja juba oli mu sõber neiule lähenemas, juba avas ta suu, et öelda, mis torm ja tuli tema sees lõõmavad, aga just siis leidis tüdruk ühe kivipuraviku ja see oli ainsagi ussita! Siis veel teise, kolmanda, ja sellest jutust ei tulnudki midagi. Sõber on senimaani poissmees ja seeni ta lausa vihkab. Hiljem, kui mu sõber hakkas oma sugupuud koostama, selgus, et tema soontes ei voolagi peaaegu eestlase verd.

Mõni aasta tagasi olin Visbys ühes loomemajas, sõitsin Gotlandil ka rattaga ringi, metsad olid täis seeni ja marju. Jah, ma olin saanud stipendiumi selleks, et seal kirjutada, aga no kuidas sa jätad seened metsa, sel ajal ei saa ju kirjutada!

Hiljem kupatasin seeni loomemaja rahvusvahelises köögis, kus tegid endale süüa ka üks prantslane, sakslane ja katalaan. Kõik nad vaatasid veidi hirmunult mu sinakaspruuni pada ja katalaan oli eriti mures, küsis, kas ma ikka tean, mis ma teen? Hiljem pakkusin oma seenesousti ka teistele, kõik keeldusid viisakalt ja hingasid kergendatult.

Pärast istusime köögis edasi, jõime veini ja ajasime juttu, ühel hetkel ütlesin, et olen väsinud ja lähen magama. Katalaan tegi nalja ja ütles, et tuleb pärast ja vaatab, kas ma olen ikka veel elus, me kõik naersime. Aga paari tunni pärast kõlaski koputus, ukse taga oli murelik katalaanlane, kes mind elusana nähes rahunes.

Jah, eestlased on seenel, kui on vähegi vabam hetk. Ka kõiki neid eestlasi, kes ütlevad, et on haigeks jäänud ja peavad töölt puuduma, võiks tööandja otsida metsast. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.