Hetkel on kõige kuulsam kartulipõld ilmselgelt Tallinnas Harju tänaval Niguliste kiriku ja restorani Pegasus vahel. Kuigi tegemist on ärimees Heino Viigi nö vastuaktsiooniga Tallinna linnavalitsusele, mis ei luba mehel Harju tänavale maja ehitada, siis see sümboolne akt iseenesest ütleb meile midagi palju sügavamat, kui vaid seda, et Tallinna linnavalitsus kiusab üht meest.

Ja nimelt seda, et eestlane tahab endale ehitada maja. Nõukogude ajast me mäletame, et mehed ehitasid endale maju, kogu aeg ehitati, kogu aeg oli maja pooleli, ühest otsast kõik juba lagunes, sest materjali polnud saada ja üksi ei jõudnud väga kiiresti ehitada ka. On selge, et me kõik tahame endale maja ehitada, aga vähestel on see võimalus, pealegi veel Harju tänavale.

Aga kujutame ette seda olukorda, et just sina oled see, kellel on seal see krunt, sul on olemas raha, materjalid, ehitajad, insenerid ja arhitektid, et ehitada maja, aga siis hakkavad linnavalitsuse koridorid venima pikaks, nii pikaks, vetruvaks ja käänulisteks, et sa ei jõuagi teise otsa välja.

Käed vajuvad rüppe, ilmselt tuleb peale frustratsioon, sa küsid, miks küll mind kiusatakse. Ja siis, just sel hetkel, kui sa näed, et pole mingit võimalust, et sinu unistus - ehitada maja - võiks täituda, just siis, vahetult enne sügavasse depressiooni langemise hetke, sa vajud põlvili oma krundile, haarad kahe käega murukamarast ja sel hetkel sa avastad midagi, mis on vanem kui meie, vanem kui Tallinna linn, vanem kui Jüri Kuuskemaa, vanem kui Vana Toomas - see on soov ja vajadus panna kartuleid.

Istutades oled sa õnnelik! Sinult langeb urbanismikoorik, on aeg tulla tagasi oma juurte juurde.

Väljend "kartulivabariik" ei kehti Eesti puhul enam ammugi mitte. Oleks aeg see taas au sisse tõsta. Meil on palju niisama seisvaid parke, surnuaedu, kus memmed ja taadid täiesti veavad ebapraktiliselt oma rehadega võimalikult sirgeid triipe. Kõik see nende inimeste töö võiks kanda ka vilja!

Mõelda või Kadrioru pargi hektarite peale, sealt saaks ikka väga korraliku saagi. Ja kui lüüa kokku kõik need eramajade aiad, mida praegu veel katab hoolitsetud, niidetud, rullitud ja kastetud muruvaip? Muru asemel võiksid olla igal pool kartulivaod, miks mitte sekka ka peeti, kaalikat, naerist ja porgandeid, rediseid, herneid, ube.

Ja kui arvutada veel juurde need pinnad, mis hiljuti olid kaetud metsaga, kuid enam mitte, siis seal saaks teha alet ja panna maha kartulid. Ja nii nagu Eesti on maailmale teenäitaja prügikoristamises, nii võiksime lahendada ka näljahäda.

Kui veel tagasi tulla nende konkreetsete Harju tänava kartulivagude juurde, siis miks mitte ei võiksid tulevikus kõik kartulid Pegasuse, aga ka muudesse vanalinna kohvikutesse ja restoranidesse minna just otse sellelt põllult! See oleks väga ökoloogiline, kasutada kohalikku ja hooajalist toorainet.

Paljude turistide jaoks, kes oma kaamerate ja telefonidega Harju tänaval voorivad, teevad pilte Nigulistest ja "Surmatantsust", on kartulipõllu nii lähedalt nägemine kindlasti esmakordne ja arvatavasti ka väga elamusterohke kogemus.

Aga sellest kartulipõllu ja restoranide koostööst saaks välja kasvada omamoodi turismiatraktsioon. Me teame, et peenemates kalarestoranides võid sa enne toidu valmistamist akvaariumist endale ise kala välja valida. Sarnaselt sellele oleks igal restorani külastajal võimalus tulevikus ise enda kartulid põllult üles võtta.

Sellest saaks kindlasti teatavat sorti kartuliteraapia, must ja mahe muld rahustab, inimesel tekib tunne, et ta on midagi oma käega oma toidu jaoks ära teinud, ta on teinud tööd ja ta võib au ja õigusega oma toitu süüa.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.