Üks näide, mida sageli tuuakse selle kohta, et meie elu on kordades parem, kui mõnikümmend aastat tagasi kurjuse impeeriumi koosseisus, on see, et tänapäeval ei pea enam sabas seisma.

Tõepoolest, järjekordi on märgatavalt vähemaks jäänud, vähemalt kauplustes. Nõukogude ajal pidi pikalt sabatama, et saada osta seda, mida parasviisi müüdi. Üks nõukogude naine näinud tänaval pikka järjekorda ja küsis viimaselt seisjalt, et mida müüakse. Kalosse, teatas kõnetatu nalja pärast, kuigi tegelikult müüdi poes hoopis mune. Naine seisiski pikalt, jõudis viimaks munaleti äärde ning ütles müüjale: "Palun musti, hästi suuri ja meeste omi".

Järjekorras seisti neil pimedatel aegadel isegi raamatute pärast. Öö läbi seisid perekonnaliikmed vahetustega raamatukaupluse ukse taga, et ihaldatud entsüklopeedia omanikuks saada. Nüüd ei seisa enam keegi raamatute pärast järjekorras. Vastupidi, kirjastajad ja raamatumüüjad seisavad järjekorras, et mõni raamat maha müüa.

Kirjandusmaailmast leiab aga ka vastupidise näite, mis tõestab, et tegelikult on huvi raamatute vastu siiski suur. Eelmisel nädalal seisid kirjandusfestivali HeadRead külastajad tõesti lausa järjekorras, et kirjanikke näha ja kuulata ning neilt autogrammi küsida. Päris mitme kirjaniku esinemise puhul oli Kirjanike Maja musta laega saal nii rahvast täis, et need, kes veidi hiljaks jäid, ei mahtunudki ruumi ja pidid ukse taga sabatama.

Kuigi kaubad on kättesaadavaks muutunud ja see on vähendanud järjekordi, ei ole järjekorrad kui sellised meie elust kuhugi kadunud. Sageli tuleb seista järjekorras, et mõne riigiameti jutule saada, pahatihti peab sabatama pangakontorites. Kui esitleti laulupeomünti, siis tekkis järjekord numismaatikutest.

Enamikes kontorites on tänapäeval õnneks toolid, millel saab oma korda oodates lösutada, ja ei pea sugugi püsti piineldes oma tundi ootama. Järjekorras ootamine on meile saatuse või lausa jumala poolt kingitud aeg ja selle aja kasutamine räägib inimese kohta väga palju.

Mõni inimene hakkab oodates elavalt kaassabatajatega suhtlema. Mõni süveneb raamatusse või nutitelefoni, et selle abil kas uudiseid lugeda või midagi mängida. Sangviinik, flegmaatik, koleerik ja melanhoolik käituvad just järjekorras täpselt oma temperamenditüübile vastavalt.

Inimlik vajadus järjekorras seista ja midagi head oodata kajastub väga selgelt kõikvõimalikes avalikes protestiaktsioonides. Kodanikud tulevad kokku, moodustavad rohkem või vähem korrastatud pundi ning hakkavad ootama, et riigijuhid kliimamuutustele tähelepanu pööraksid, mõne rumala otsuse tühistaksid või lihtsalt kõigi nelja tuule poole kaoksid.

Lisaks, vaadates seda, kui palju proteste toob kaasa valitsuse iga otsus, peavad valitsuse vastased varsti samuti järjekorda võtma, et oma vastuväited esitada.

Nõnda on see vist olnud iga valitsuse puhul, aga praegu tundub, et peagi saab Eestis teoks lausa uus Balti kett inimestest, kellel on valitsuse tegevuse kohta midagi teravat öelda. See pole mingi süvariik, see on järjekorraneedus. Valitseva poliitika vastaste järjekord saab alguse Tallinnast ja kulgeb läbi Rapla ning Pärnu Heinaste ehk Ainažini. Üle piiri ulatub järjekord muidugi piirikaubanduse pärast.

Kui vahepeal hakkas näima, et näiteks meie digitaalne edulugu on üks faktoreid, mis võib iidse ja toreda sabatamise traditsiooni lausa hävitada, siis tegelikult seda kartma ei pea. Inimene on leidlik ja leiab alati võimaluse järjekorras seista.

Kõige radikaalsem sabatamine toimub praegu Mount Everestil. Mäetippu vallutada soovijad seisavad pikas reas, et oma unistus teoks teha. Selline ekstreemsabatamine on juba nõudnud palju inimohvreid, sest paljud ronijad ei mõista, et reisi lõpp-punkt pole mitte mäetipp kui järjekorra lõpp, vaid sealt eluga alla jõudmine.

Igal juhul kehtib järjekordade jäävuse seadus. Järjekorrad ei kao ega teki, vaid muudavad eesmärki ja liiguvad ühest kohast teise. Järjekorrad on olulised ja just järjekorras seismine teeb inimesest inimese ja eristab teda loomast. Armastagem järjekordi, inimesed!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.