Aleksander Tsapov: sport, sport, sport minu hinges ja südames on* ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aleksander Tsapov
Aleksander Tsapov Autor/allikas: Aleksander Kelpman

Aleksander Tsapov kirjutab algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris spordiga seonduvatest isiklikest mälestustest.

Aasta võib olla umbes 1991. Olen seitsmene ja veedan suve onu juures maal Luual. Kusagil põllul ragistab linttraktor ja kärbes hõõrub salakavalalt esijalgu kokku.

Tuppa siseneb minust neli aastat vanem onupoeg ja ütleb, et kohaliku metsatehnikumi staadionil algab iga hetk Argentina ja Saksamaa mäng, tuleb kohe jooksuga minna. Mul hakkab pea ringi käima, vaimusilmas näen juba ainsat jalgpallurit, keda nimepidi tean – Maradonat.

Mu amatöörjalgpallurist isa on temast palju rääkinud. Jõudes aga läbi paksu kuuseheki kohalikule külastaadionile, mängivad seal suvalised metsakoolipoisid ja muud päikesest põlenud karvikud. See on mu elus üks esimesi teadlikke kordi, kui reaalsuse teerull minust üle sõidab.

Aasta võib olla umbes 1994, koht Rahumäe põhikool Nõmmel. Klassi astub mees, kes tutvustab ennast perekonnanimega Becker ja kutsub poisse tennisetrenni. Mind vaimustab idee, et siin Nõmmel tegutseb Boris Beckeri kui mitte sugulane, siis nimekaim. Boris Becker on sel ajal üks väheseid n-ö A-klassi meestennisiste.

Kerime kuu võrra edasi. Männiku tee liinibusside lõpp-peatuse taga, teisel pool ehituspoodide ladusid ja raudteetammi on aetud metallangaari kokku paar-kolmkümmend poissi, kes peaksid ülerahvastatud spordisaalis tennist mängima. Tegeletakse kõige muu kui tennisega.

Lähme poistega treenerit otsima, sest trennis peaks olema ometigi juhendaja. Busside lõppjaama kõrval on baar, loomulikult istub laua taga lakku täis Becker, kes trennirahasid maha joob. Olen alates Argentina-Saksamaa maavõistlusest küpsemaks saanud ja taipan, et kindlasti pole ta nimi ka Becker.

Aasta võib olla umbes 1995, koht endine Flora Spordi spordihoone Kristiines Forelli tänaval. Lähen esimest korda korvpallitrenni, treener tutvustab end kui A. Pressraud. Kuigi eeldaks, et mäletan pikkadest trennidest mängu põhialuseid, nagu triblamine või maa-ala kaitse, siis ainus, mis on jäänud, on treeneri nimi.

Aasta võib olla umbes 1996. Minu klassijuhatajaks saab Mait Käbin, kes esindab sel ajal vist KK Baltikat Eesti korvpalli meistriliigas ja tuleb hiljem BC Tallinnaga Eesti meistriks. Maidul on hilissovetlikus koolimajas ka eraldi kõigi mugavustega korter, kus ta perega elab. Imestamisel pole otsa, et kuidas inimene veedab kogu töö- ja vaba aja koolis. Ühtlasi saab tema kaudu odavamalt korvpalle osta, legendaarne kalevlane Ivo Saksakulm toovat maale. Ostan ka ühe palli.

Aasta võib olla umbes 1999. Otepääl toimub esimest korda murdmaasuusatamise maailmakarika etapp. Läheme terve klassiga Otepääle. See on Eesti murdmaasuusatamise "kuldaja" algus: Kristina Šmigun-Vähi, Andrus Veerpalu, Jaak Mae jt.

Teismelistena huvitab meid muidugi kõik muu peale selle pagana MK-etapi. Keegi on ostnud Vaarikamusi peeti, keegi on tekiila välja ajanud ja mängitakse varaste tundideni kaarte. Järgmine päev otsustatakse korraks ka suusatamist vaadata, minnakse lõuna ajal suusaraja äärde, ETV spordireporterite jutuvada pasundab valjuhäälditest. Käimas on naiste 10 km klassikadistants, meist möödub tõusu võttev nimetu soome suusataja, klassivend karjub talle: "Haista vittu!"

Aasta võib olla umbes 2004. Tutvun eesti profiratturiga, kes ütleb, et ta võib juua palju tahes, sest tal pole kunagi pohmelli.

Aasta võib olla umbes 2009, koht Rio de Janeiro, Brasiilia. Lähen saalijalgpalli mängima – väga kurnav ja keha lõhkuv tegevus. Mängijaid on väga erinevas vanuses – noortest päris pensionärideni. Meiega võtab mõõtu ka üks 75-aastane hallipäine kõhetu mees. Tema ümber valitseb teatud mõttes õiglane ja teatud mõttes ebaõiglane meetrine no-go-tsoon.

Mänguhoos siiski libastun ja blokeerin ta liikumistrajektoori, ta lendab kaarega põrandale. Õnneks jääb ta ellu, saan sõimata, saan tunda kaaslaste pahameelt, saan tunda süüd, et siinsamas olekski võinud tema harrastusspordikarjäär lõppeda. See jääb ka minu viimaseks korraks saalijalgpalli mängida.

Aasta võib olla umbes 2018. Audentese spordihallis Tondil toimub rahvatennise kolmanda liiga turniir. Minu vastane on Kolja Narvast, saan pähe.

Mängujärgselt tutvustab Kolja mulle duširuumis oma visiooni Eestist. Eesti on identiteedi ja ajaloota riik, reaalsuses on me riik aktsiaselts, mida juhib väliskapital, inimesed on maksu- ja krediidiorjad. Kui Kolja on riietusruumis oma Narva outfit'i ehk terava ninaga nahkkingad ja lohvakad viigipüksid selga ajanud, ütleb ta: "Kui sul on vaja vene äriviisat, siis tõmba mulle traati, orgunnin sulle, без проблем." Sellega meie poolalasti kultuurivahetus ka lõppeb.

Sport ei ole kultuursem, eetilisem või parem kui enamik meie muudest tegevustest elus. Sport võib olla sama masendav kui peksa saada ja sama eufooriline kui seks. See on samasugune kontaktide ja sotsiaalsete võrgustike ehitamine nagu korporatsiooni või ühendusse kuulumine. Sport on ka naljakas, pole midagi humoorikamat kui näiteks vasaraheide.

Sport on lihtsalt moraalsed ja amoraalsed inimhulgad tõmmatud millessegi, mida nad vajalikuks arvavad pidavat. Tegelikult ju kedagi eriti ei huvita, kus on Andrus Veerpalu.

* Ants Laidami legendaarse spordihiti "Sport, sport, sport" algusfraas. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: