Mirjam Mõttus: spordisaal kaob, jäävad diivan ja õlu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Mida teha õhtuti ühes maakohas, kui ka spordisaal ära kaob? Kodus üksinda teleka ees õlut juua on üks väljavaade, arutleb Mirjam Mõttus Vikerraadio päevakommentaaris.

Eesti mehe tervis on kehv. See pole mingi uudis. Tervise Arengu Instituut avaldas alles selle kuu algul jubeartikli meeste enneaegsest suremusest ja ennasthävitavast tervisekäitumisest.

Ei midagi uut selle päikese all - alkohol ja suitsetamine, Eesti vajab järjekindlat alkoholi-ja tubakapoliitikat ja nii edasi. See kõik on muidugi väga õige jutt, aga üsna kasutu, kui vähenevad võimalused harrastada tervislikke eluviise.

Põlvamaal Kanepi vallas asuvas 170 elanikuga Valgjärve külas on hargnemas väga mõtlemapanev lugu. Sealsed elanikud ei taha uut 400 000 eurot maksvat rahvamaja, sest sellega kaoks neil ära võimalus sporti teha. Planeeritavasse rahvamajja ei ole planeeritud spordisaali, kuid just selle järgi on Valgjärvel kõige suurem nõudlus.

Sageli on väikestes maakohtades tegutsenud või tegutsevad koolimajad ainuke võimalus kohalikele täiskasvanutele tervislike eluviiside harrastamiseks. Näiteks Osula põhikooli spordisaalis toimub paaril korral nädalas kangitrenn, mis on nii menukas, et trenni saab vaid ette registreerides. Kokku mahub trenni korraga 40 inimest.

Veelgi väiksemas maakohas, Oraval kohtuvad aga kohaliku kooli spordisaalis ettevõtjad ja talunikud, et mängida saalihokit. Treeneri puudumine pole seejuures takistuseks. Mängureeglid ja nipid on ise endale selgeks tehtud. Nii käivad seal üsna tulised lahingud, millest nii mõnigi naaseb siniste säärte või käsivarte, aga üdini õnnelikuna.

Rõuge koolimajas on trenne ja tegevusi nii palju, et neid ei jõua isegi kokku lugeda. Kõigile leidub midagi – tahad sa teha uut populaarset ala crossfiti või hoopis tavapärast aeroobikat, pallimängudest rääkimata.

Täpselt samamoodi käidi ka Valgjärve koolis palli mängimas. Kooli sulgemine 2011. aastal ei muutnud midagi. Täiskasvanud jätkasid õhtuseid korv- ja võrkpalli treeninguid. Väikeses külakeses tegutsev korvpallimeeskond, kokku paarkümmend 25-35-aastast meest, võtab mõõtu liiga mängudes ja on ka enamjaolt üsna edukad. Talunikest võrkpallurid alustavad hooaega siis, kui põllutöödega ollakse ühel pool.

Nüüd on aga vald avastanud, et amortiseerunud vana hoone renoveerimine oleks ilmselgelt kulukam kui uue hoone ehitamine. Niisiis tahetakse valgjärvekate ainuke sportimisvõimalus maha müüa ja selle asemele ehitada pisike rahvamaja, kus paremal juhul on ruumi tikkimisringile ja malemängijatele.

Mõistagi ei rõõmusta selline väljavaade kohalikke spordimehi. Ettepanek sõita vallas asuvatesse teistesse spordisaalidesse ei kuulu isegi arutamisele. Maal ei ole elu nagu linnas, kus saab valida kümnete erinevate spordisaalide ja treeningute vahel.

Maal on inimestel ainult üks võimalus. Järgmine koht asuks edasi-tagasi sõites neljakümne kilomeetri kaugusel. Peale pikka tööpäeva pere kõrvalt sellise sõidu ettevõtmine pole mitte ainult ebaõiglane pere suhtes, vaid samuti kulukas.

Aga mida siis teha õhtuti ühes maakohas, kui ka spordisaal ära kaob? Kodus üksinda teleka ees õlut juua on üks väljavaade. Teinekord ka sõbrad kutsuda ja koos nendega samal moel aega veeta, pakuvad kohalikud. Järjekindlal riiklikul alkoholi- ja tubakapoliitikal siin erilist mõju ilmselt poleks. Kuidagi peab ju pimeda aja ja stressiga toime tulema.

Muidugi võiks öelda, et kes tahab saab alati liikuda – mingu või üksinda jooksma. Päris nii lihtne see paraku pole. Enese motiveerimine, et üksinda pimedal ajal välja ennast liigutama minna, on rohkem tipp-sportlaste või fanaatiliste harrastajate teema. Grupitrenniga on aga lihtne - kui kaaslased ütlevad, et täna lähme, siis tuleb ikka minna, mis kaaslane sa muidu selline oled.

Ja nii hoitaksegi füüsiline tervis enam-vähem joonel. Aga mitte ainult. Vähemalt 45 minutit füüsilist liikumist maandab ka suurepäraselt stressi ja paneb keha õnnehormoone tootma. Liikuv inimene on õnnelik inimene. Vähem oluline pole ka koostegemine ja suhtlus kaaslastega.

Võrumaa serval asuv pisike Misso on siinkohal eeskujuks. Sealsed vallajuhid taipasid juba ammu, et inimestel on vaja kohta, kus koos käia ja trenni teha. Nii on meil vallas kaasaegselt sisustatud spordi- ja kultuurikeskus, kus saab nii palli mängida, rahvatantsu tantsida kui ka pidusid pidada. Kolme õpilasega Misso kooli jätkamine või mitte jätkamine ei mõjuta seejuures kuidagi kohapealsete elanike edaspidiseid liikumisvõimalusi.

Kui juhid pole nii ettenägelikud olnud, ollaksegi ühtäkki keerulise olukorra ees. Teema on aga tõsine. Tervis on asi number üks, mis mõjutab kõike ülejäänud. Alustades maksude laekumisest kuni sotsiaalsüsteemini välja. Seega oleks üsna lühinägelik sellesse mitte panustada või panustada üksnes poolikult.

Eesti vajab järjekindlat alkoholi- ja tubakapoliitikat ühes järjekindla tervislike eluviiside poliitikaga. Sportimisvõimalused igale inimesele peaks olema iga omavalitsuse arengukava prioriteet number üks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: