Kahesaja aasta eest kaotati Liivimaal pärisorjus. Tartu esimene üldlaulupidu, mille juubelit me tänavu tähistame, oli vabaduse aastapäeva pidu. Kakssada aastat on ajaloos väga lühike aeg. Mõned põlvkonnad. Mõned põlvkonnad, ja omaenda riiki, mis priiusele võimaluse annab, on nende aastate jooksul olnud veelgi vähem.

Aga selle pärast ei ole põhjust masendust tunda. Pigem vastupidi. Maailmas ei ole palju rahvaid, kes oleksid priiuse sõjas kätte võidelnud, selle kaotanud. Ja seejärel uuesti vabaks saanud. Ja seda kõike üheainsa sajandi jooksul. Jumalaema mantel on Maarjamaa kohal.

Priius ei ole ainult võimalus paremini teenida, priius on võimalus paremini elada. Vanas-Roomas võis ori olla rikkam kui orjapidaja. Aga ta ei olnud vaba. Paljud orjad ei soovinudki seda. Orjapõli võis olla mugavam. Kindlasti oli see vaimselt mugavam. Võis kiruda ebaõiglasi otsuseid, kirumisest jõudu saada.

Ise otsustada ja omaenda otsuste järgi käia ongi raske. Aga see tasub end lõpuks ära. Ainuüksi vaba inimese tunne tasub end ära. Priius ise on küllus.

Ma olen kirjanik ja kirjaniku jaoks on vabadus ennekõike sõnavabadus. Võimalus kirjutada nii, et keegi ei piiraks. Et ainuke tsensuur oleks enesetsensuur. Et mul oleks vabadus mitte rämpsu kirjutada. Vabadus mitte meeldida. Mitte poliitilist tellimust täita. Need ongi priiuse hinnalised varjundid.

Vabadus võib tähendada jäämist, kui on võimalik minna. Vabadus on võimalus kõrvale astuda ja välja astuda ja vastu astuda. Aga piirangute puudumine, vabadus millestki, on ainult üks osa vabadusest. On veel vabadus millekski. Võimalus eneseteostuseks, enesekindluseks.

Priiusega kaasneb, et meil ei ole vaja tõestada oma sobivust, oma salongikõlblikkust. Me sobime sinna, kus me elame. Ja meil on midagi, mis on ainult siin. Eesti keel. Pärimusmuusika. See eriline suhe, mis meil on loodusega. Sellega, mis jääb teisele poole nähtavat. Ja see kõik jõuab kirjandusse ja muusikasse, loomingusse üleüldse. Seda on võimalik jagada.

Mõne päeva eest kuulutati välja Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemused. Ma olin žüriis, lugesin käsikirju ja mind hämmastas, kui palju oli seal otsimist ja eneseotsingut.

Tundub, et praegu ongi küsimuste aeg, maailm on paari viimase aasta jooksul kardinaalselt muutunud. Need muutused on tekitanud ebakindlust, inimesed tunnevad vajadust midagi kaitsta, millestki kinni hoida.

Ja oluline küsimus, millele me peame vastuse leidma, seisneb selles, kuidas viia kokku see, et Eesti oleks ühtaegu kaitstud ja avatud. Et me end vaimselt kinni ei müüriks, rahvuslilledega kaunistatud müüri taha.

Priius vajab hoolt. Aga ta vajab ka õhku. Ja avarust. Ja avatust. Meis kõigis, mitte ainult poliitikutes. Seda tahaksingi soovida.

Kommentaar põhineb Tartu laulupeol peetud kõnel.