Kirjutan Eesti kõige parematest inimestest, kõige usaldusväärsematest. Umbusku ja kahtlustusi täis külvatud Eestis on oluline ju head üles leida. Need erilised inimesed on siin, meie keskel, nimeks "tavaline rahvatantsija". See on minu erakond. Tegusat ja ausat eestlust silmini täis.

Kui liigun mööda mööda suvist Eestimaad, tuksatab süda alati rõõmsalt, kui näen, et keegi kannab T-särki, kirjaga Tarvanpää. Või Tartu ülikooli rahvakunstiansambel, Kuljus, Leigarid, Tarbatu, Sõprus. Süda on rõõmus, sest tean, need inimesed rahvatantsuansamblitest on parimate hulgast!

Olen nende tantsuinimestega koos valanud tünnide viisi higi, kogenud kõrvulukustavaid aplause. Oleme, ninad sinised, külmetanud koos tantsuväljakuil. Lirtsunud nii, et kuiva kohta ihul pole. Kärsanud leitsakus nii, et kõrbemata kohta ihul ei ole. Koos kogenud nii raskust kui lummust.

Alustasime Tallinnas tänavuse tantsupeo proove pühapäeva lõunast. Edasi kulgevad need ja esinemispäevad nii 12 tunni pikkustena. See on enam kui kümne tuhande tantsija ja võimleja poolt eesti asjale ohverdatav puhkuste või palgata puhkuste aeg.

Erinevalt laulupeost ei peida sa tantsupeol midagi ära. Kui laulupeokooris ei kosta valesti laulja lihtsalt välja, siis tantsuväljakul on igaüks nähtav. Iga vale samm, susserdus, mustri segiajamine. Kõike seda võib näha iga vaataja tribüünil. Et segadust ei sünniks, on vaja suurt usaldust.

Kõigepealt on vaja usaldust oma tantsupartneri vastu, tunnet, et me sammud koos on ühepikkused, üheaegsed. Vähe veel, on vaja usaldust ka igaühe oma rühma 15 tantsukaaslase vastu. Teadmist, et ta on õigel ajal õiges kohas tantsul. Just siis, kui vaja mulle vastu tulla või koos keerutada, käteldes partnereid vahetada. Üks segadusetekitaja võib kogu rühma tantsu untsu keerata.

Vähe veel. Mul on usaldus kõigi nende mitme tuhande tantsija vastu, kes koos minuga väljakul on. Tean, et kui mina hakkan oma sirget vedama kaugelt ühest väljaku otsast, siis keegi teine tubli tantsija, kelle nimegi ei tea, on täpselt sama asjaga ametis teises väljaku otsas. Tants ei katke, kujund ei purune. Kui väljaku keskel silmsideme saame, siis naeratame kui vanad sõbrad.

Rahvatantsija on ennastohverdav. Pole haruldane, et trenni sõidetakse poolesaja või isegi sajakonna kilomeetri kaugusele. Nüüd pidude eel sain teate New Yorgist, kus eesti asja ajamiseks tullakse rahvatantsutrenni ka 500 kilomeetri kauguselt. See kõik pole üksnes ajakulu, vaid ka bensiinikulu, rahakulu. Ja mitte väike! Rahvariided on ju üldjuhul isiklikud ning nende hinnaskaala eriti naistel lausa neljakohaline.

Rahvatantsija usaldusväärsust mõistavad teised rahvatantsijad. Just seepärast on täna väljakutel palju rahvatantsijate perekondi. Mina oma abikaasa ja kahe lapse nii tantsijate kui kui rühmajuhtide rollides pole mingi erand. Kui lisada veel minia oma emaga, oleme peol üks üsna tavaline kuueliikmeline kogukond, arvan. Ja veel on oluline, et rahvatantsija tunneb kella. Alati.

Rahvatantsija on selle kõige taustal mõnusalt eneseirooniline, lugege vaid tantsurühmade nimesid: Viisuveeratajad, Harku Harakad, Sukad ja Tagi, Sanglejad, Sassis Sussid, Kerged Kondid, Varbad Villis, Lustikarud, Vallatud Kurvid, Üksik Sokk. Lahe, on ju?

Aga mille nimel see kõik? Ega ju see, kes paneb oma hinge tantsusse tavaliselt maailma suurim sõnaseadja olegi. Mille nimel?

Vastus võib olla "Tuljaku" tõste. Või Euroopa suurim kallistus kunagise vapustava tantsu "Tuulevaiksel ööl" lõpus. Vaid viis sekundit: tõste, kallistus, silmad märjad, ihud kuumad. Ja siis taas viis aastat ettevalmistust uue peoni ja uue tõste, kallistuseni. On ju imelised inimesed need rahvatantsijad!?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.