Ju on paljud meist kauges lapsepõlves kepiga sipelgapesas sorkinud või julgemad ka kuuri lae all herilasepesi udjanud, et näha, kuidas nad sebima ja toimetama hakkavad.

Samasuguse nooruse rumalusena mõjub kindlasti seegi, kui võtta jutuks autoliiklus või siis selle puudumine Kuressaare kesklinnas. Reaktsioon on igatahes sama. Sipelgad satuvad vaid paanikasse, herilased tulevad nõelama ka.

Mina pean end Kuressaarega suuremal või vähemal määral seotuks juba aastast 1985. Tõsi, linn oli siis Kingissepa. Vaatamata möödunud aastakümnetele, on huvitaval kombel mitmed asjad jäänud samaks.

Näiteks lausa piinliku järjekindlusega ikka ja jälle päevakorrale kerkiv küsimus: kas ja mida teha linna liikluskorraldusega. Peale mõningast, vahel isegi kirglikku arutelu tõdevad kõik osapooled, et ega häid lahendusi ei olegi, tänavaid ümber ei tõsta ja on nagu on.

Ja mõneks aastaks ongi rahu majas. Kuni järgmise korrani. Nüüd on roigas nimega kesklinna ümberehitus jälle sipelgapesas oma tiirud ära teinud ja teema taas päevakorral.

Liiklusele on meie kesklinn olnud suletud nüüd pisut üle aasta. Huvitaval kombel pole seetõttu ei sündimus drastiliselt vähenenud ega suremus dramaatiliselt suurenenud. Muud argumendid pole nagu eriti tõsiseltvõetavad. Kõik on suutnud leida oma liikumistele hetkeolusid arvestades optimaalse lahenduse ja elu läheb edasi.

Seda kummalisem tundub paarinädalatagune otsus avada veel lõpetamata ehitustandril liiklus. Seda küll ühes suunas ja kiirusega kümme kilomeetrit tunnis. Seda viimast numbrit tuleb minulgi hoolega silmas pidada, mis pattu salata, ma vahel ikka kihutan oma jalgrattal kiiremini.

Nüüd oleks olnud ju lihtne öelda, et suvekuudel ongi kesklinn inimeste päralt. Paraku nõuab see otsustusjulgust, nagu nõuab julgust seegi, et praeguses olukorras aru saada, kes ja kus tohib olla või sõita või liikuda. Võib ju eeldada, et praegune olukord on autojuhtidele tehtud sedavõrd ebamugavaks, et nad hakkavad lõpuks ise otsime teisi teid ja kesklinna enam ei kipu. Kas pole see sama aeganõudev ja mõttetu, kui loota et inimene areneb puu otsa tagasi?

Eelmine kord, kui kesklinna ümberehitus taas tõsisemalt kõne alla võeti, olid suht autovaba lahenduse vastu kõige kirglikumalt toonased raamatu- ja kullapoe omanikud. Õige ka, ega käe otsas ju sealt oma ostusid kaugele tassi.

See selleks, too on juba tunamullune lumi. Aga paistab, et seekord läheb jälle samamoodi. Hakka või uskuma, et auto leiutas inimese ja mitte vastupidi. Loomulikult oleks selline autovabadus mõistlik suvekuudel, kui kesklinnas liikujaid rohkem, olgu siis oma inimesi või turiste.

Osa oponente jälle arvab, et siis harjubki inimene hea eluga ära ja kus nad siis talvel hakkavad kõik autode alla jääma!

Tegelikult on ju selline liikluse piiramine kesklinnas nädalalõppudel ja suvekuudel juba kunagi olnud. Äkki on mõistlik see äraunustatud vana idee jälle meelde tuletada? Mõistagi oleks selle idee elluviimine lihtsam, kui meil poleks linnas teisi teetöid ja liikluspiiranguid, aga sellist aega ei tule vist kunagi.

Ja jutt sellest, et ilma autoliikluseta sureb kesklinnas kogu äri- ja elutegevus välja, pole miskit väärt.

Ei pea elama minuvanuseks, et mäletada ka Tallinna Raekoja platsi kui üht suurt parklat. Omamoodi ajalooline võit oli ju seegi, et parklafunktsioonis Võidu väljakust lõpuks autovaba Vabaduse väljak sai. Ja ei läinudki maailm hukka.

Praegust olukorda on valla targad nimetanud jagatud alaks, kus siis omavahel peaksid ruumi ja liikumisõiguse mõistuspäraselt ära jagama autojuhid ja jalakäijad. Aga või me siis tahame midagi jagada? Või oskame?

Minu mäletamist mööda on nii mitmeski Euroopa linnas sama tava ja pole hullu midagi. Siinkohal meenub seegi näide, kui kuskil linnakeses ühel päeval kõik liiklusmärgid kokku korjati ja - üllatus-üllatus! - liikluskultuur hoopis paranes. Lihtsalt üht plekist tahvlit pidi hakkama asendama liikleja mõistus. Äkki katsetaks meil ka? Vähemasti saaksime teada, kuidas meil selle mõistusega hetkel on...

Ja et nüüd roolikeerajad mind kohe kirikuvande alla ei paneks – mul on autodest siiski mingi ettekujutus ka ja 1980. aastal omandatud autojuhiload on kenasti kirjutuslaua sahtlis hoiul. Koos esimese klassi lõputunnistuse, kooperatiivi liikmeraamatu, Tina Turneri kontserdipiletite ja teiste kallite reliikviatega.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.