Tõnis Arjus: hambaid ise ei puuriks, linna planeeriks küll ({{commentsTotal}})

Tõnis Arjus
Tõnis Arjus Autor/allikas: Silvia Pärmann

Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus kirjutab Tallinna peatänava projekti üle käivatest aruteludest lähtudes, et millegipärast levivad lihtsalt mõistetavad, kuid demagoogilised põhimõtted kõige reljeefsemalt linnaplaneerimise ja transpordikorralduse teemal.

Viimastel nädalatel on pakkunud korralikult kõneainet Tallinna peatänava saaga, mis loomulikult tõstatas ka laiemalt küsima Tallinna linnaruumi tuleviku kohta. Diskussioonile on lisanud teravust eelnevad otsused Reidi tee osas kui ka Laagna tee sulgemise arutelu Christopher Nolani filmi tarbeks.

Keerulistes olukordades on võimatu igal ühel süüvida asja tegelikku olemusse, mistõttu kannavad erilist rolli sõnumikandjad, sealjuures nii omavalitsuse esindajad, erialaspetsialistid kui ka meedia.

Kaalutletud, kuid lihtsalt esitatud sisuga selgitustööta löövad ka ametlikus vestluses välja pigem hiljutised emotsioonid, mida kogetud hommikul ummikus istudes, talutud liiga kallist maasikat soetades või Rävala puiesteelt lootusetult prügikasti otsides (kuula "Keskpäevatundi" 13.07.2019).

Emotsioonide toel tulevad esile kõnekeeles olevad lihtsad väiteid ja võrdlused, millest kunsti puhul kuulsaim on seotud purgiga.

Ka mina siinjuures ei süübi Tallinna peatänava problemaatikasse, sellest võiks teadjamad inimesed terve raamatu kirjutada. Antud juhul soovin ma vaadelda laialt levinud eelarvamuste olemust.

Laskutakse klassikalistesse klišeedesse

Millegipärast (ilmselt ei ole ma eriala tõttu ka erapooletu seda hindama) levivad lihtsasti mõistetavad, kuid demagoogilised põhimõtted kõige reljeefsemalt linnaplaneerimise ja transpordikorralduse teemal.

Teatud mõttes on see ka loomulik, sest igaühel on linna toimimises suur roll mängida, olles selle üks kõige tähtsam tegur. Linnade tekke eesmärk on ju olnud lihtne - inimeste kokku toomine selleks, et nad kõige tõhusamal viisil teeksid koostööd ja viiksid ühiskonda edasi.

Nii on ka kodanikul suisa kohustus oma koosolemise keskkonda kujundada ja selle eest hea seista. Arvestades, et linnaplaneerimine on meeletult ambivalentne ja keeruline valdkond, siis on selge, et keeruliste süsteemide lahtiharutamise asemel laskutakse vastupidisesse - klassikaliste klišeede valda.

Laiemate eesmärkide täitmisel ja suunamisel lasub raskuskese vastava eriala kõrgharitud esindajatel ning eelarvamustele tuginev liigne agarus võib teha rohkem kahju kui tuua kasu.

Illustreerin liigset agarust hambaraviga. On selge, et iseenda hammaste korrashoiu juures on kõige olulisem roll inimesel endal. Seejuures tuleb lisaks elementaarsetele võtetele jälgida ka oma toitumist.

Isegi kui peatselt saab selgeks, et valitud rõõmud ja mugavused mõjuvad hammastele hävitavalt, siis tavapäraselt oma käitumist pigem ei muudeta. Kõik patud, nagu liigne kohvi ja meeletult magusat, on endiselt nauditavad, vähemalt senikaua kui juba tõeline jama käes. Siis minnakse abi otsima.

Kuigi printsiibis tundub kõik väga lihtne ja iseenesest võiks ju võtta puunikerduseks mõeldud ümarpuuri ja seejärel akutrelliga kogu töö ära teha, usaldatakse siiski vaid professionaalset, aastaid õppinud ja end ka hiljem täiendanud hambaarsti.

Lahendatakse probleemi, mida pole olemas

Linnaruumivaldkonnas on asjad mõneti erinevad. Vähemalt verbaalselt võetakse julgesti seesama akutrell liiga suure puuriga ja asutakse oma hambaid kõvasti käristama. Tihti lahendatakse probleemi, mida pole tegelikult olemas. Kohutava väidetava häda pärast tõmmatakse rabistades hammas sootuks välja.

Vaatame mõnda väidetavat häda lähemalt. Mitmed viited on küll väljavõtted Tallinna peatänava teemalistest aruteludest, kuid antud juhul pole allikad sugugi olulised, sest pea äravahetamiseni sarnases sõnastuses teateid saab linnaplaneerija kogeda oma töös igapäevaselt.

  • Mingisugusel Kalamaja inimesel on lihtne öelda, et käige jala ja sõitke rattaga. Kui sa oled kolme lapsega ema Peetri külas, siis kuidas sa kesklinna saad?
  • Ega ma siis kolme poekotiga jalgsi koju ei saa.
  • Kuidas ma viin oma vanaema arsti juurde kui ma parkida ei saa?
  • Inimesed ei istu koguaeg välikohvikutes, inimesed käivad tööl!
  • Ei ole mõtet Itaalia soovunelmat siia joonistada, meil ei ole sellist kliimat ja need ilusad platsid jäävad tühjaks.

Väidete harutamist tuleb alustada sellest, et auto ei ole tehnoloogiline väljakutse, vaid psühholoogiline probleem. See probleem ei valda mitte vaid seda kolmelapselist ema vallas, vaid ka Kalamajas elavat ja samal ajal teisel pool vanalinna tööl käijat, sest ka temal seisab seesama psühholoogiline kiusatus akna all.

Francis Fukuyama sõnul peab inimese kõlbeline tase arenema koos tehnoloogiaga. Ajalugu on näidanud eelkõige just autostumise näol, et tehnoloogia psühholoogiline mõju on oluliselt suurem kui oskus enda käitumist kriitiliselt hinnata ja liikumisharjumustes näha ka reaalset negatiivset mõju tervisele, kliimale ja majandusele. Ka kliimakriisi eitamise üks peamisi põhjuseid on soov vältida enda tavapäraste harjumuste muutmist.

Auto kui psühholoogiline probleem

Autot kui psühholoogilist probleemi aitab mõista Tallinna ja Harjumaa statistika. Tõepoolest on trendid negatiivsed, mistõttu on seda olulisem võtta ette olulisi muudatusi ja kiiresti.

Ühistranspordi kasutus on Tallinnas viimaste aastatega kukkunud auto kasutusest allapoole, mõlemad ca 35 protsendi ringis. Harjumaal on aga olukord kõvasti autode kasuks, mida toetab kõige tüüpilisem valglinnastumise mudel.

Huvitavaks läheb statistika siis, kui kõrvutame Tallinna ja Harjumaa naiste ja meeste liikumisviise. Käärid on muljetavaldavad ja selgelt joonistub välja, et kui naistest on nõus jalgsi ja ühistranspordiga liikuma ligi 60 protsenti, siis meestest vaid 27 protsenti.

Samal ajal on naiste ja meeste liikumisprofiil oluliselt erinev. Meestel piirdub see valdavalt kodu-töö-hobid trajektooriga ja liikumine toimub tipptundide ajal. Naistel on see oluliselt mitmekesisem ja keerulisem, sisaldades lisaks enda ja pere ülalhoidmisega seotud käikudele ka lastega seotud toimetusi.

Kokkuvõtvalt peegeldab statistika osavalt auto psühholoogilist mõju. Kuigi naiste puhul võiks eeldada, et auto tuge on ratsionaalsetel põhjustel rohkem vaja, siis sellele vaatamata on auto eelkõige perekonna isase käes. Ummiku valdav tekitaja on keskealine mees, kes hõivab üksinda ligi 12m2 liiklemisruumist.

Liiklejad oleme vaid väikese osa ööpäevast

Liikudes välikohvikute teemale, siis ilmneb, et eestlane on oma kalvinistlikus töörügamises nii paadunud, et koheselt likvideerib võimaluse, et päevas võiks olla mõni meeldiv hetk. Lõunapausipattu tehakse kuskil, kus keegi ei näe, mis täiendavalt panustab ka keskpäevasesse tipptundi.

Tööd rügatakse kuni järgmise ametliku puhkuseni, mida lubatakse endale kaugel võõramaa linnas, mille pilti nähti ajakirjas. Fotol oli kujutatud atraktiivset ja rikkalikult inimsõbraliku keskusega linna, kus inimesed istuvad välikohvikutes ja naudivad oma elu ka tööpäevadel. Milline lubamatu idüll!

Lähenemisest kumab läbi üldine arusaam, et sõiduteedele antav ruum on igati ratsionaalne ja sellega ei ole võimalik üle paisutada. Samal ajal on kõnniteed ja väljakud luksus, mida ratsionaalne inimene ei saa endale üleliia lubada, sest tänavad on ju mõeldud eelkõige liikumiseks. Tõde on kaugel sellest.

Liiklejad oleme me vaid väikese osa ööpäevast. Valdava osa ajast oleme me kohal. Kohalolemise kvaliteet on see, mis määrab linnade õnnestumise, toetades linna peamist eesmärki, milleks on koostöö.

Loomulikult on oluline ka kohale jõudmise kvaliteet, sealjuures sellisel kujul, et selleks kasutatavad vahendid ja neile kuluvad ressursid ei vähendaks kohalolemise ruumide kvaliteeti. Kui sellele veel lisada tingimus, et kohale tulemine on osa igapäevasest aktiivsest liikumisest ja hoiab inimese tervist, siis olemegi ideaalile juba lähemal.

Linnaruumi õigesse suunda tüürimine on tihedalt seotud kodanike tervisega, energiasäästlikkuse ja toimiva majanduskeskkonnaga. Et seda tervikut mõista ja suunata, tuleb usaldada professionaale, kes oskavad näha sinu hambumuse, kaariese ja muude nähtuste taga seda, kui distsiplineeritud sa oled, kuidas sa toitud, mida sa saad muuta ilma suurema vaevata ja mida võid lootusetult ette võtta järgmise uue-aasta lubadusena.

Veel enam näeb professionaal kaugemaid seoseid ja oskab langetada igat väiksemat otsust sellisel kujul, et see toetab pikemat eesmärki. Professionaalide mitteusaldamine on hambutu.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: