Kuni 2,5-meetrise siruulatusega merikotka kaitsmist peetakse Eestis tõeliseks edulooks. Suuresti tänu sellele, et 1960-ndatel keelati kloororgaanilised ühendid, muu hulgas erinevad määrde- ja mürkained, muutus Läänemeri puhtamaks ja merikotkad sigisid paremini.

1957. aastal täielikult kaitse alla võetud merikotkaid elab meil kunagise 30 paari asemel ligi 300 paari. Range kaitsekord tähendab muu hulgas seda, et iga avastatud kotkapesa ümber tekib automaatselt 200-meetrise raadiusega ala, kus inimene ei tohi sisuliselt midagi teha. 50 pesa ümber on loodud ka püsikaitseala, kus rangele keelutsoonile lisatakse kuni 300-meetrise raadiusega piiranguvöönd.

Aastaid merikotkastel silma peal hoidnud Renno Nellis ütles, et loodusliku piiriga püsielupaik on sisuliselt mikrokaitseala.

"Seal on umbes 200-meetrine sihtkaitsevöönd, mille piir järgib näiteks teede, kraavide, maaüksuste piire. Ja piiranguvöönd moodustatakse ümber sellisel juhul, kui on vaja pesitsusaegset rahu tagada, kuna veebruarist kuni maikuuni on hästi tundlik pesitusperiood," rääkis ta.

Nellis aitas keskkonnaameti jaoks koostada ka merikotkaste uue kaitsekava eelnõud, kus tõdetakse, et pesitsusaegne piiranguvöönd keelutsooni ümber on päris vajalik.

Erametsaliidu juht Andres Talijärv ütleb aga, et ka 200-meetrise raadiusega, kokku enam kui 12 hektari suurune keelutsoon on metsaomanikule raske koorem. Ning sestap teeb liit ettepaneku kaitseraadius 50-meetriseks muuta. Pindalalt tähendaks see, et kotkaste kaitsealad muutuks 16 korda väiksemaks.

"Me oleme siin arutanud nii linnuteadlaste kui ka ülikooli inimestega ja kõik on leidnud, et merikotkas ei ole enam ohustatud sellisel viisil, nagu ta oli kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel. Kui ta on soodsas seisundis, siis nii karm kaitse, nagu praegu on, tasuks läbi vaadata ja otsida mingisuguseid mõistlikumaid lahendusi," sõnas Talijärv.

Kotkauurija harvesteri ja merikotka koostoimimisse ei usu

Renno Nellis aga ütleb, et vähem kui hektari suurusest kaitsealast merikotkal suurt abi ei oleks.

"Tõenäoliselt hakkaks juhtuma väga palju rohkem ebaõnnestunud pesitsusi, kuna 50 meetrit on metsas peaaegu eranditult visuaalselt nähtav. Ja kui keegi seal liigub või veel hullem, kui metsatöid tehakse, siis see tegelikult tähendab pesitsuse ebaõnnestumist," tõdes ta.

Andres Talijärv toob aga näite Soomest, kus keelutsooni raadius ümber pesakoha ongi 50 meetrit, kusjuures ka see lepitakse maaomanikuga kokku ning on talle vabatahtlik.

"Pesapuu ümber raiumist saab ajatada nagu Soomes on. Või ka Rootsis olen ise näinud, et harvester töötas üsna selle pesapuu lähedal, aga see oli ajal, kui lindu pesal ei olnud. Kui lind tuli pesa peale, siis harvester läks minema. Ja see pesitsuspaik ei olnud sugugi paksus ürgmetsas, vaid see oli inimasulate läheduses," sõnas erametsaliidu juht.

Reno Nellis harvesteri ja merikotka koostoimimisse ei usu. Erametsaliidu väite peale, et merikotkal läheb juba piisavalt hästi, vastas Nellis, et eesmärk on märksa suurem.

"Mingil hetkel aastakümnete pärast näeme loodetavasti looduslikule tasemele taastunud populatsiooni Eestis. Täna seda tegelikult ei ole veel," sõnas ta.

Merikotka kaitse tegevuskava eelnõusse seatud eesmärk on, et 15 aasta pärast oleks eestis 400 paari merikotkaid. Ära mahuks meie loodusesse kuni 500 paari. Andres Talijärv seda ei usu.

"Ma ei usu seda, et neid siin Eestis kunagi väga palju on olnud, sest nendel on ka ikkagi territoorium omavahel ära jagatud. Ja kui palju neid mere äärde mahub, kui palju neid Peipsi või suurte veekogude äärde mahub, eks mingil hetkel saab neid lihtsalt liiga palju," ütles ta. 

Reno Nellis aga ütleb, et merikotkast ei pea kohe merega seostama - nad võivad edukalt elada ka suurte märgalakomplekside juures. "See võib olla ka mõni suur soostik," märkis kotkaste asjatundja.