Mirjam Mõttus: virtuaalreaalsus ja aktuaalreaalsus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Mirjam Mõttus jutustab Vikerraadio päevakommentaaris Võrumaal välja mõeldud aktuaalreaalsusprillidest, mille vahendusel saab vaadata reaalset, päris elu.

Ühiskonnas räägitakse üha enam virtuaalreaalsusest. Millestki, mida otsetõlkes võiks nimetada liba- või tehistegelikkuseks. Teisisõnu millestki, mida pole olemas, kuid mille olemasolu tõendab varsti pool maakera elanikest.

Rahvusvaheline meediaettevõte We Are Social toob värskes digiuuringus välja, et maailmas on enam kui 4,3 miljardit internetikasutajat. Seejuures kasvab internetikasutajate hulk tempoga üks miljon inimest päevas.

Peaaegu sama jõudsalt kasvab ka sotsiaalmeedia kasutajate hulk, ületades käesolevaks kuuks 3,5 miljardi kasutaja piiri. Olgu veel öeldud, et kõnealuse uuringu kohaselt veedab üks inimene päevas keskmiselt 6,5 tundi internetis. See tähendab, et ühes aastas veedame internetis kamba peale kokku 1,2 miljardit aastat.

Olen aus, mina ei suuda neid numbreid hoomata. Suudan vaid sedastada, et internetistumine toimub peadpööritavalt kiire tempoga ning tegelikult on väga raske tajuda, mida see endaga päriselt kaasa toob.

Olgu veel öeldud, et ainuüksi eelmine aasta lisandus uusi internetikasutajaid üle 360 miljoni. Seda on rohkem kui iial varem. Kõige selle valguses tuleb nõustuda Jimmy Nelsoniga, kes ütleb oma praegu Fotografiskas ülevaloleva fotonäituse "Austusavaldus inimkonnale" avatekstis: "tänu üleilmastumisele ja digiajastule on maailm tänapäeval väiksem kui eales varem".

Jimmy Nelson on briti fotograaf, kes võttis oma südameasjaks üles pildistada põlisrahvad. Nii rändas Nelson Amazonase vihmametsades, Siberi sügavustes, Andides, Aafrikas ning Lähis-Idas, et üles leida ja igavesest ajast igaveseks pildile talletada planeedil maa elavad põlisrahvad. Seda enne, kui nad kaovad.

Nelson ise põhjendas oma missiooni vajadusega hoida alles see, mis annab meile identiteedi. Ta ütleb, et me kõik teame, kui oluline on bioloogiline mitmekesisus keskkonna heaolu seisukohalt ja kui suurt kahju on loodusele teinud meie põllumajanduslik ja urbanistlik ahnitsemine.

Sama mustrit võib näha ka kultuurilise mitmekesisuse puhul. Nelson ütleb, et mitmekesisus on inimkonna kõige väärtuslikum pärand ja kui see kaob, siis jääme ka ise millestki ilma: me kaotame oma päritolu, kus on me juured.

Lihtsalt öeldes püüab Nelson oma piltidel olevate põlisrahvaste esindajatega öelda, et digitaliseerumine ja sellega kaasnev globaliseerumine ning ohustab meie etnilist eripära. Virtuaalreaalsus muudab meid taandarengut läbitegevaks ühetaoliseks massiks, kes sisetunde ja kaasa antud tarkuse asemel jälgivad suunamudijaid ning peavoolutrende. Kuidas saab aga üks suunamudija näidata mulle suunda, teadmata, kes ma olen.

Või kuidas ma saan jälgida kellegi etteantud rada, kui mul on minu elus ikka oma rada vaja käia? Sellest ma ei saagi täpselt aru. Küll tajun aga massidega kaasa minemisega kaasnevat suurt segadust, meeleoluhäireid, majandusraskusi ja seesmist katkiolekut, teadmatust, kes mina siis olen, juurte ja sellega ka pidepunkti kadumist.

Seda enam olen elevil eelseisvate päevade pärast, mil Setomaal tuleb taas kokku Seto kuningriigipäeva ja Vanal-Võromaal algavad suitsusaunapäevad. Suitsusaunapäevadel saab lisaks võimalusele käia päris ehtsas suitsusaunas uudistada ka aktuaalreaalsusprille.

Tegemist on prillidega, mille kamp Võrumaa naisi ühiselt välja mõtles ja nüüd avalikkuse ette toovad. Oma välimuselt on aktuaalreaalsusprillid identsed virtuaalreaalsuse prillidega.

Erinevus seisneb selles, et aktuaalreaalsusprillidega saab vaadata reaalset, päris elu. Suitsusauna, pigimusta lava ja rohetavat kasevihta selle peal, vanu tammepuid, männiviiru taha loojuvat päikest, võru noormeest maja trepil teppo lõõtsa mängimas, traktoristi tunkedesse maskeerunud külatarka, helepunast käussekirjä naise särgi varrukatel, tütarlapse vanikut ja suurt kuhiksõlge, valgetes kuubedes sootskate rivi, alatasa õpetavat ema, kuidas istuda ja astuda, külamemme, kes teab täpselt, mida tähendab punaselt loojuv päike ja tänavune pihlakamarjade rohkus.

Kas pole mitte need Võru naised aktuaalreaalsusprillide loomisega loonud üht kaasaja tugevaimat sümbolit vastukaaluks meid võrgutavale virtuaalreaalsusele? Mitte et üks oleks parem või halvem, lõpuks on see ju igaühe oma valik, kuidas tahetakse maailma vaadata. Sest nagu näib, saab praeguseks juba mõlemat moodi. Iseasi, kumb meid rõõmsama ja tervemana hoiab.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: