Kaia Beilmann: kelle (prügi)kultuur? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaia Beilmann
Kaia Beilmann Autor/allikas: Erakogu

Üheksakümnendatest pärit ajaleheartikleid lugedes võib näha, et aeg-ajalt tehakse seal seoses prügi ja jäätmemajandusega juttu "prügikultuurist". Prügikultuur on iseenesest üks huvitav liitsõna – nii "prügi" kui ka "kultuur" on õige laia tähendusega. Lisaks on prügi kui midagi täielikult inimtekkelist ka ise osa kultuurist, leiab oma kommentaaris Kaia Beilmann.

Prügikultuur aga sõltub paljust. Üksikisikute harjumused ja kombed, mis selle kultuuri moodustavad, on mõjutatud erinevatest laiematest teguritest. See, mida tehakse prügiga ja see, mis üldse on prügi, oleneb muu hulgas infrastruktuurist, poliitilistest otsustest, tootjapoolsetest valikutest, majanduslikest faktoritest jne.

Üheksakümnendate ajalehtedes sai prügikultuur või õigemini selle puudumine küll vägagi konkreetse tähenduse ja hõlmas eelkõige seda, mida Eestis, võrreldes arenenud Euroopa riikidega, tehti valesti. Et ei sorteeritud, visati matslikult kõik ühte kasti kokku. Et visati isegi maha või metsa alla või põletati seda, mida ei peaks. Et ei tehtud "nagu Euroopas". Räägiti, kuidas eestlaste prügikultuur olevat puudulik või suisa olematu.

See oli väga selge rõhuasetus üksikisiku vastutusele ja laitus tema "valedele" teguviisidele. Kirjutati eestlaste prügikultuuritusest, kui millestki, mis takistas jäätmete sorteerimise süsteemi rakendamist.

Kirjeldati erinevaid juhtumeid, et see või too prügifirma oli proovinud mingit materjali, näiteks paberit, eraldi koguda, aga lõpetas taolise eksperimendi üsna kiiresti, sest inimesed viskasid jätkuvalt kõike segiläbi ka sellesse konteinerisse, kuhu koguti vaid üht kindlat materjali.

Samal ajal oli jäätmekogumissüsteem kaootiline, infrastruktuur sorteerimise võimaldamiseks puudulik, lisaks oli ilmunud erinevaid uusi materjale (enamasti just pakenditena, näiteks plastik, tetrapakend), millega ei osatud justkui midagi õigesti peale hakata ja millega käituti samamoodi kui varem tuntud materjalidega ehk näiteks põletati, mida poleks pidanud põletama.

Kas oli siis olematu prügikultuur süsteemsete puuduste tagajärg või ei funktsioneerinud süsteem just inimeste kultuurituse tõttu? Ehk liialt mustvalge küsimuseasetus, eriti üheksakümnendate kaose valguses. Aga siiski…

Paremaid valikuid

Praegusel ajal ei räägita küll prügikultuuri puudulikkusest, kuid rõhuasetus tundub endiselt olevat sama. Manitsused, õpetused ja teadlikkuse tõstmine on üldiselt suunatud üksikisikule. See on tarbija, kes ostab liialt pakendatud kaupa, on laisk sorteerija ning pole piisavalt keskkonnateadlik. Teeb valesid valikuid. Tarbija ei taha oma harjumusi muuta ja ei suuda kilekotist loobuda.

Küsimus on aga selles, kas üksikisik, tarbija, peaks ikkagi enda kanda võtma kogu selle vastutuse valikute eest, mis talle kaela on määritud? Kas üksikisik üldse peaks olema sellises olukorras, et neid valikuid teha?

Mina tahaks küll paremaid valikuid. Valikuid, mis võimaldaksid jätkusuutlikumat maailma. Ma ei ütle, et üksikisiku käitumisele ei peaks tähelepanu pöörama. Ma ei ütle ka, et üksikisik ei vastuta keskkonna eest. Ja kindlasti saab alati teha paremaid valikuid. Kuid inimene ei saa olla Atlas, kes terve maakera oma õlule võtab ning veel seepärast kurvastab, et teda piisavalt hästi kanda ei jaksa.

Riiklikul tasandil on teatud määral proovitud tegeleda ringluse teemaga, kuna Euroopa Liidu eesmärgid kohustavad üritama. Üritus aga ebaõnnestus.

Riigikogus menetleti alates 2017. aasta septembrist uut jäätmeseadust, mis oleks pidanud aitama saavutada seda, et aastaks 2020 taastöödelda/korduskasutada vähemalt 50 protsenti jäätmetest. Selline on nimelt Euroopa Liidu üldine eesmärk ja jäätmeseaduse muudatused sihtisid selle eesmärgi täitmise poole.

Selle aasta veebruaris aga lõpetati jäätmeseaduse menetlemine. Nukker lugu – poolteist aastat prooviti ja lõpuks ei tulnudki midagi välja. Miks? Huvigruppidega ei jõutud kokkuleppele, lahkarvamusi jäi liiga palju, seetõttu polnud võimalik edasi minna.

Osapooli on palju ja kellelegi ikka midagi ei meeldi. Muidugi ei taha ükski huvigrupp, et tema huvisid kahjustataks ja elu kuidagi raskemaks tehtaks. Ja nii selles vallas mingisuguseid süsteemseid muutusi ei tulnud.

Aga kes teeb valiku?

Nüüd ähvardab Eestit tegevusetuse tõttu Euroopa Liidu trahv. Kuigi trahvihirm ei ole just parim põhjus muudatuste tegemiseks, siis ehk on see lõpuks miski, mis ergutab tegutsema. Võimalik, et hiljem tulevad meelde ka trahvi vältimisest olulisemad põhjused.

Praegu leiab keskkonnaministeerium, et põhiline takistus ringlussevõtu puhul on vilets prügisorteerimine. Ja et seda aitaks parandada näiteks teavitustööga. See, et peamiseks probleemiks tundub olevat prügisorteerimine, osutab jällegi rohkem üksikisiku - tarbija - poole. Aga siiski, selleks, et oleks olemas tarbija, peab olema ka tootja/pakkuja. Viimased peavad oma tegevustes lähtuma seadustega seatud raamistikest.

Nii et enne üksikisiku valikute ja tegevusteni jõudmist on päris palju juba tehtud. Sotsioloog Zsuzsa Gille, kes on uurinud jäätmepoliitikat ja selle muutumist aja jooksul Ungaris, küsib, kas mingi asja prügiks - ehk kasutuks - sorteerimine on alati inimese vaba valik.

Kes näiteks on sorteerimise ära teinud, kui uue röstri peab kolme kuu pärast ära viskama – kas see on tarbija või on see tootja? Samamoodi, kui ma ostan poest midagi, mida ei ole võimalik taaskasutada ega ümbertöötlemisele saata, siis kas selle valiku olen teinud mina, sest ma ei ole piisavalt keskkonnateadlik?

On selle valiku teinud pood, sest ta ei võimalda mulle paremat valikut? On selle valiku teinud tootja, kes toodabki asju, millega pole pärast nende "esimest elu" midagi peale hakata? On selle valiku teinud riik, kes oma seadusandlusega kuidagi ei suuna tootjat loodussõbralikumaid valikuid tegema?

Neid küsimusi võib muidugi olla ka palju rohkem, sest valikuid, mis eelnevad mingi asja ära viskamisele konkreetse inimese poolt, toimub palju.

Muidugi on lihtsam jätta vastutus olemasoleva süsteemiga hakkamasaamise eest üksikinimesele. Lihtsam on öelda: sina osta vähem, osta teistsuguseid tooteid, sorteeri prügi, sorteeri õigesti.

Jah, üksikisik saab teha küll palju valikuid ja palju paremaid valikuid, aga need valikud on siiski teatud raamides. Ehk kui hakata mõtlema teisest otsast, siis saaks tarbija kohe hoobilt teha palju paremaid valikuid, kui algatuseks tootja tema elu natuke lihtsustaks ning alustaks ise paremate valikute tegemist.

Kui riiklikul tasandil alustataks paremate valikute tegemist. Kui antaks üksikisikule teistsuguseid võimalusi: vähem eri materjale pakendites, mida koju tuuakse. Tootmine selle mõttega, et mis juba kord toodetud, ei lõpetaks kohe Iru jäätmepõletusjaamas, vaid saaks minna ka uutele ringidele, veel ja veel, et see poleks mõeldud ühekordset elu elama.

Lõppkokkuvõttes, või õigupoolest esmajoones – vähem pakendit üldse. Kui rääkida ka ringi viimasest otsast, siis ühtlasem, mugavam, loogilisem süsteem jäätmete/materjalide sorteerimiseks.

Prügikultuur ei ole üksnes tarbija pärusmaa ega seetõttu "parandatav" tarbija keskkonnateadlikumaks muutmisega. Kultuur ei kuulu üksikisiku tasandile, vaid on süsteemne, kõigi oma. Ka riiklik tasand, ka ettevõtted, ka tootjad on osa kultuurist. Ka prügikultuurist.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: