Nele Peil ja Üllar Huik: jäätmemajanduses tõmmatakse tarbijatele kotti pähe ({{commentsTotal}})

prügikastid
prügikastid Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Keskkonnaministeeriumis välja töötatud jäätmeseaduse eelnõu ähvardab luua ebamõistliku, kalli ja läbimõtlemata süsteemi nii pakendite kui ka laiemalt prügi kogumiseks, kirjutavad Nele Peil ja Üllar Huik.

Nele Peil, Eesti Kaupmeeste Liidu juht

Viimastel nädalatel on keskkonnaminister ja keskkonnaministeeriumi ametnikud andnud meedias lubadusi riigikogus menetletava jäätmeseaduse eelnõu kohta, millele on selgesõnaliselt vastu nii ettevõtted, kohalikud omavalitsused, korteriühistud kui ka mitu tootjavastutusorganisatsiooni. Ühesõnaga enam-vähem kõik, keda prügimajandus puudutab. 

Keskkonnaministeerium on jäätmeseaduse eelnõusse sisse kirjutanud kaks mõtet: kohustusliku sorteeritud pakendite kogumise ja äraveo üle Eesti iga majapidamise ja ettevõtte juurest ning avalike prügikonteinerite üleviimise kortermajade ja eramute juurest igasse Eesti kauplusse.

Ministeeriumi arvates tuleks igal hoonel, suvilast ja juuksuriärist kuni kortermajadeni, paigaldada pakendite liigiti kogumise konteinerid, kust pakendijäätmed muust prügist eraldi ära veetakse. Samuti on keskkonnaministeerium lähtunud mõttest, et inimesed võiksid poest juustu, kingi ja seepi ostes toote sealsamas pakendist välja võtta ja lahtise kaubaga koju sõita.

Keskkonnaministri ettepanekuid toetavad prügifirmad, kellele seadusemuudatustega avaneks võimalus teenustasusid tõsta. Tarbijate ja ettevõtete jaoks oleksid ministeeriumi pakutud lahendused ebamõistlikud ja äärmiselt kulukad.

Probleem on selles, et pakendeid pole mõtet sorteerida ja eraldi kokku korjata, kui need pärast seda koos muude olmejäätmetega ära põletatakse. Ei ole läbi mõeldud, mida teha kallilt kokku korjatud jäätmetega nende taaskasutuse tagamiseks. Eestis lihtsalt puudub selline ümbertöötlusvõimekus, seega on odavaim lahendus sorteeritud pakend ikkagi põletada.

Kusjuures põletamine loetakse seaduseelnõu järgi samuti taaskasutuseks.

Lisaks eelnevale on väljapakutud süsteem äärmiselt ebaefektiivne. Erinevalt tavalisest jäätmeveost, kus piirkonnas tegutseb üks jäätmevedaja, on pakendijäätmete äraveo puhul reaalne, et ühel tänaval sõidavad kolme erineva pakendiorganisatsiooni autod.

Puhtaid pakendeid kokku korjata ja ümber töödelda on mõistlik ja vajalik. Püüelda kõigi pakendite ümbertöötluse poole on äärmiselt kallis ja ebavajalik. See hoopis reostab keskkonda veekulu, puhastuskeemia kasutuse ja kogumiseks kulutatud kütuse kaudu.

Keskkonnamõjud on ministeeriumi plaanides täiesti analüüsimata, nagu ka avalike prügikonteinerite viimine kaupluste juurde. Kui palju on erinevates piirkondades inimesi, kui palju toodavad nad prügi, kui kaugel asub neile lähim kauplus ja kui mitu või mitukümmend prügikonteinerit peaks see kauplus oma ukse ette paigaldama, et kogu prügi ära vedada?

Kuivõrd vastuvõetav on üleüldse inimeste jaoks prügi sorteerimine ja kogumine otse toidukaupluste ees? Tarbijale muutuks olukord oluliselt ebamugavamaks. Poodi peaks minema prügikotiga. Kuna suur osa elanikke seda ilmselt teha ei soovi, luuakse eeldus isetekkeliste prügimägede sünniks kõikvõimalikesse nurgatagustesse.

Keskkonnaministeeriumi mõtted on lennukad ja nõuavad põhjalikku alternatiivide kaalumist, mõjuanalüüse, arvutusi ja vana head ajude ragistamist. Hetkel tundub, et näiliku olukorra parandamisega tehakse keskkonnale isegi karuteene, rääkimata majanduslikest kuludest, mille lõppkokkuvõttes maksavad kinni tarbijad. Tarbija eest saab kulude tõusu muidugi ära peita, kui see ei ole ühe reana prügiteenuse arvel, vaid peidetud sadade toodete kõrgematesse hindadesse.

On ilmselge, et head seadusloome tava on selle eelnõuga eiratud. Ei saa lasta jälle tekkida olukorral, kus riik on kiirustades tegemas olulisi otsuseid, jättes nende mõju analüüsimata. 

Mida siis teha?

Eestil ei ole tegelikult suuri probleeme just nimelt pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamisega. Seda kinnitavad ka keskkonnaagentuuri andmed. Valdkonna eksperdid soovitavad eraldi sorteerida hoopis biojäätmeid. Kui need olmeprügi enam ei reosta, on kuivast prügist pakendi eraldamine kasumlikum ja lihtsam.

Pakendite kogumiseks ja uuesti ringlusse saatmiseks on meil juba töötav süsteem. Olemasolevate ja avalikes kohtades kättesaadavate pakendikonteinerite võrgustikku tuleks lihtsalt laiendada ning inimeste teadlikkust pakendite sorteerimisest suurendada. Tiheda asustusega linnades on mõistlik täiendavalt ka kohtkogumine, seda juba siin-seal tehakse.

Kohalike omavalitsuste suutlikkust jäätmefirmadega läbirääkimisi pidada peab suurendama, et olemasolevat seadust ka täidetaks.

Üllar Huik, Eesti Toiduainetööstuse Liidu ringmajanduse ekspert

Kahjuks on keskkonnaminister Siim Kiisler kas teadmatusest või mõnel muul põhjusel esitanud Eesti Päevalehe intervjuus 22. jaanuaril tootjavastutuse süsteemi kohta eksitavaid väiteid. Eelkõige on küsimus seisukohas, justkui oleks tootjavastutusorganisatsioonidel mingi kokkulepe või kohustus koguda kokku kõik turule lastud pakendid ja seda otse kodumajapidamistest.

Lisaks väidab minister, et kui kõiki pakendijäätmeid kogutaks otse kodudest, siis see praktiliselt ei suurendavat pakendiettevõtete kulusid. 

Sellist mõtet ega kohustust, et pakendiettevõtjad peaksid kokku koguma "kõik pakendid" pole kunagi üheski seaduses ega direktiivis olnud. Kõikide pakendite kogumine pole isegi teoreetiliselt võimalik. Ebaselge mõiste 'kõik pakendid' võib tähendada nii 100 protsenti Eestis müüdud pakenditest aga ka näiteks 200 protsenti, juhul kui mõni ettevõtlik kodanik hakkaks pakendijäätmeid mujalt – näiteks Lätist – maale tooma. 

Mis puudutab kulutuste suurenemist, siis lihtne arvutus näitab, et kui senised umbes 6 000 kogumismahutit asendada hinnanguliselt 200 000 kogumiskohaga, siis suureneb kogumiskohtade arv vähemalt 30 korda. Mahutite suurus küll väheneks, aga logistilised ringid pikeneksid märkimisväärselt.

Seega ei saa kuidagi väita, et teenuse hind jääb muutumatuks. Pigem vastavad tõele erialaliitude arvestused, mis näitavad hinnatõusu 3-5 korda võrreldes praeguste tasemetega. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: