Kilekott, paberkott või riidekott? Eestlaste harjumused muutuvad visalt ({{commentsTotal}})

Poed on täis ohtralt kilesse pakitud kaupa. Tasuliseks muutunud õhukesed kilekotid ei ole tarbijate kilekotilembust vähendanud.
Poed on täis ohtralt kilesse pakitud kaupa. Tasuliseks muutunud õhukesed kilekotid ei ole tarbijate kilekotilembust vähendanud. Autor/allikas: Jekaterina Taklaja/ERR

Kas kõige keskkonnasõbralikum valik poeskäiguks on kilekott, paberkott või riidekott, sõltub vaatenurgast. Eestlasi aga jätab keskkonnaküsimus üsna külmaks, kilekotist loobumine käib väga visalt. Samas ei suuda ka tootjad ja kaupmehed veel ühekordsele plasttaarale head alternatiivi välja pakkuda.

Kilekoti ökoloogiline jalajälg on mitmete uuringute põhjal muudest alternatiividest kõige väiksem, eriti võrreldes riidekottidega. Näiteks üks aasta tagasi avaldatud taanlaste uuring ütleb, et kilekoti ökoloogilise jalajäljega võrdsustamiseks tuleks paberkotti kasutada vähemalt 11 korda, riidest kotti 840 korda ja ökoloogilisest puuvillast kotti suisa 2400 korda. Seega kilekoti vahetamine riidest koti vastu ei olegi nii üheselt loodussõbralik tegu.

Seega pealtnäha tundub, et kilekott on jätkuvalt parim lahendus ja probleemi pole, seda enam, et Eestis pole võimalus prügil loodusesse sattuda kuigi suur, ja kui ka satub, siis kord aastas, "Teeme ära" koristustalgute käigus korjatakse seegi metsa alt üles? Ent Aasias, Indias, Aafrikas on see suur probleem, kus jäätmemajandus on kehvasti korraldatud või korraldamata, ka kodanikuharidus on madal, nii et inimesed ei teagi, kuidas plastprügi käidelda või sellele puuduvad alternatiivid. Ka seal tuleb leida lahendusi, ent see ei vabasta meid vastutusest oma keskkonna ees, et leida kestlikke lahendusi tõdeb keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma. Koletud kordajad kilekoti kasuks on ainult pool tõde, ütleb ta.

Tootmise ökoloogiline jalajälg pole ainus näitaja

Jah, Heinma tunnistab taanlaste uuringu adekvaatseks, kuid lisab, et selliste uurimustöödega kaasneb alati üks häda: need lähtuvad kitsalt koti tootmisökonoomiast, mitte aga muudest parameetritest. Näiteks et millist kahju teeb loodusele see, kui kilekott, paberkott või riidest kott prügiringlusest välja, metsa alla või merre satub. Muide, ka riidekott ei taha looduses laguneda, tõdeb Heinma - sellisel juhul on kõige loodussõbralikumaks lahenduseks siiski paberkott.

"Kui võtame mõju, mida me siis arvesse võtame? Kas vaatame ainult, kui käitume korrektselt või ka seda, kui ei käitu?" küsib Heinma ja toob paberkoti ning kilekoti võrdluses näite, et kui kumbagi kasutada üksnes üks kord, siis on kilekott mõistlikum. Kui aga võtta aluseks, et need satuvad loodusesse, on hoobilt paberkott mõistlikum, sest see laguneb valesse kohta sattudes huumuseks, ent kilekott mitte.

"Kui ostame kilekoti ja võtame Taani uuringu, siis selle järgi paneme sinna kaupa sisse, kasutame mitu korda, lõpuks kasutame prügikotina ära, ja siis saamegi väga hea tulemuse, kui alternatiiv on, et ostame eraldi prügikotid, mida kasutame ainult ühe korra – sel juhul ostame ju kaks ühikut - kilekoti ja prügikoti," selgitab Heinma.

Ehkki poekottide ökoloogilist jalajälge materjali kaupa pole Eestis tehtud, on Tartu Ülikooli rakkeinstituut uurinud siiski pakendeid. Ka nemad jõudsid taanlastega võrreldava tulemuseni: ökolooogiliselt jalajäljelt on kõige mõistlikum kerge plastpakend, ent kõige suurema jalajäljega on korduskasutatav klaaspudel ehk selline taara, millesse Nõukogude Eestis piima villiti. Jalajälje ajab suureks transpordikulu - et seda pidevalt poe ja tootja vahet liigutada, kulub väga palju fossiilset kütust transpordile.

"Plasttoote ökoloogiline jalajälg on suhteliselt väike. Üldjuhul ka pakendite säärases võrdluses saab kõige parema tulemuse plastpakend, sest ta on kerge," ütleb Heinma.

Ta toob näiteks PET-pakendid ehk pastist joogipudelid: nende ressursikulu tootmiseks on kõige väiksem, samas aga on need tehtud fossiilsetest kütustest. Seega jalajälje suurus pole ainus argument, loeb ka jalajälje loomiseks kasutatud toore ja hilisem saatus.

Teine häda nende uuringutega on, et need ei arvesta taaskasutusmaterjalidega. Heinma hinnangul tulekski paber- ja riidekottide tootmisel võtta aluseks juba kasutatud materjalid, mitte teha neid nullist, selleks et nad saaksidki alustada elu alles poekotina. Ei, poekoti elu peaks olema selle materjali viimane, mitte esimene. Ja sellisel juhul on need kordajad kilekotiga võrreldes juba hoopis teised, märksa keskkonnasõbralikumad.

"Halb on see, kui kasutame midagi ühekordselt. Eesmärk on, et kasutaksime tooteid, mis oleks tehtud juba olemasolevast materjalist. Näiteks vanadest ajalehtedest valmistatud kott," toob Heinma näiteks. "Sellisel juhul ei ole seda materjali keskkonnamõju puhul - ajaleht oli juba toodetud, keegi pani ainult oma aega sellesse."

Heinma kasutab poes juurikate ostmiseks isetehtud tekstiilkotte. Need on valmistatud õhukestest kardinatest, mida ta enam ei kasuta. Ühest kardinast saab palju juurikakotte meisterdada. Ainus kulu on vähene veekulu, mis nende pesemise peale läheb. Seega peab ta seda mõistlikuks alternatiiviks õhukestele kilekottidele. Samamoodi saab poekoti jalajälje väikeseks, kui neid õmmelda näiteks kantud riietest.

Kilekotid kaovad visalt

Uuest aastast kehtima hakanud regulatsioon lubab jagada õhukesi kilekotte tasuta vaid lahtiste puu- ja juurviljade pakendamiseks või hügieeni eesmärgil ehk kui muidu ajaks peedisalati karp läbi võib paluda tasuta kilekotti, et salat kotis ülejäänud kaupu ära ei määriks.

Stockmanni kaubamaja Tallinnas aga lõpetas õhukeste kilekottide tasuta jagamise ära ilma eranditeta. See tähendab, et kui klient soovib pakendada kobartomateid, mullaseid kartuleid või peedisalatikarpi, maksab ta kilekoti eest kuus senti. Samuti on Stockmann ainus kauplus, kus lahtine värske kala pakendatakse paberisse, mitte kilesse.

Ometi oli paber veel üle 30 aasta tagasi laialtlevinud viis lahtise kauba pakendamiseks, alates lahtiselt müüdavatest kommidest, mis pabertuutu sisse keerati ja lõpetades juustu-vorstiga, mis paberis müüdi. Ka leivad-saiad olid aluse peal lahtiselt, kõrval väikesed paberilipikud, mille abil nende värskust katsuda ja korvi tõsta.

See kõik on möödanik. Enamik juustust-singist müüakse plastpakendites juba viilutatuna. Kui lahtiselt osta, pakitakse kilesse. Leivad-saiad müüakse kilepakendites. Valmistoidu osakaal kasvab aasta-aastalt. Ka see on kõik ühekordsesse plasttaarasse pakitud. Mida rohkem perekond valmistoitu sööb, seda kõrgemaks kasvavad nende plastprügihunnikud. Seega on valik kilekoti ja riidest koti vahel üksnes jäämäe veepealne osa. Ent seegi ei taha hästi sulada.

Rimi on juba aastaid püüdnud inimesi taaskasutuskottide usku pöörata. Ettevõtte turundus- ja kommunikatsioonijuht Katrin Bats nimetab ennast taaskasutuse fänniks. Ta on pühendanud aastaid tarbijate harjumuste muutmisele. Aga soovile rääkida, kui palju on õhukeste kilekottide tasuta jagamise keeld mõjutanud nende klientuuri neist loobuma, ütleb ta kiiresti, et mitte mingit muutust ei ole. Õhukesi kilekotte, mida varem sai tasuta, nüüd lihtsalt ostetakse.

Rimi on ka kassades müüdavate kilekottide kasutust vähendada püüdnud. Paberkoti etapi jättis jaekett sisuliselt vahele, liikudes kohe kilekotilt riidest kotile. Sel kevadel tehti koostöös Reet Ausiga ka taaskasutuskotid, ikka selleks, et riidest koti ökoloogilist jalajälge vähendada. Kottide hind oli muidugi krõbe, 16 euro ringis, nii et seda osteti pika hambaga. Aga ka niisama pole eelistusi riidest koti kasuks eriti märgata. 80 protsenti Rimi klientidest kasutab oma ostude pakendamiseks kilekotti.

"See on mu iga-aastane hobi jälgida, et kuidas seis on, kas kilekottide müük on vähenenud. Pärast kuue aasta pikkust rääkimist on kilekott küll pigem miinusmärgiga, paberkott ja riidest kott väikese plussmärgiga, aga ühelt poolt räägime me siiski miljonist ja teiselt poolt kümnetest tuhandetest. Kilekott on eestlaste eelistatuim ostukott ja see eelistus on väga suur," tõdeb Bats.

Ka Rimi on katsetanud õhukeste kilekottide müüki. Selleks valiti kaks kauplust Kuressaares. Ja inimesed olidki nõus selle eest maksma - ära osteti 15 000 kotti.

"Kliendid ei olnudki väga pahased," võtab Bats katseprojekti kokku. Et aga kilekottide kvaliteet jättis soovida, otsivad nad uusi kotte, et siis juba projekti laiendada. "Kui Tallinnas ja muudes linnades läheb sama valutult kui Kuressaares, siis varsti ei saa enam ühtki tasuta õhukest kilekotti meie poodidest," ütleb Bats uhkelt.

Märtsis tegi Rimi kampaania võrkkottide müügiks puu- ja juurviljaosakonnas. Ka see õnnestus - nende müük kahekordistus selle ajaga. Kindlasti aitas neid populariseerida noorte seas populaarsete tuntud muusikute kasutamine reklaamnägudena.

Plasttaarale alternatiivi otsimas

Edasi loodab Rimi süvendada valmistoidu müüki oma taarasse. Katsetab pilliroost karpide kasutuselevõttu. Vahetab tavalisi plastkarpe taastöödeldavate vastu. Aga nagu ikka, see kõik võtab aega. Ja uutest materjalidest alternatiive tellides tuleb meeles pidada ka asjaolu, et poode on üle 80, seega ka mahud ja kulud on suured. See välistab automaatselt väga lokaalsed nö käsitöölahendused, ehkki nišikaubana võib neidki katsetada.

"Muidugi käib ka oma karbiga poes juba inimesi, aga mitte väga palju. Mõnes poes pole müüjad neid üldse näinud, samas kui Kalamajas on see võib-olla päris tavaline juba," oletab Bats. "Mida kiiremini noor põlvkond peale tuleb, seda kiiremini see muutus toimub. Keskealist on keerulisem ümber muuta, et ta hakkaks oma karbiga poes käima."

Poodide kõrval otsivad alternatiive ühekordsele plasttaarale ja kilekottidele ka tootjad. Toiduliit kutsus eelmisel nädalal tootjad ja spetsialistid kokku, arutati päev otsa, aga laiali mindi ikka tõdemusega, et häid alternatiive ei ole. Näiteks pole ühist arusaama veel selleski, mis see alternatiiv peaks olema. Kas korduvkasutatav või biolagunev?

"Parim oleks korduvkasutatav, sest biolagunev ei lagune "metsa alla" visates niisama ära, see vajavad ikka sobivat keskkonda," ütleb Bats kaupmehe kogemusele tuginedes. "Aga inimene on ikkagi oma harjumuste ori."

Kogu Euroopa otsib võluvitsa plastimäe vastu, mis iseenesest on ju odav ja mugav. Kõige loomulikuma alternatiivi - paberi - vastu kõnelebki selle kõrgem hind. Aga ka üha karmistuvad hügieeninõuded panevad paberi kasutamisele siin-seal piirangu. Samuti võib paberiga juhtuda "tööõnnetusi".

"Kui selle paberisse mässitud värske kalaga juhtub õnnetus, siis klient ju ei mõtle, et vähemalt keskkond on hoitud, vaid ta on pahane, kui tal on auto või riided määritud. Keskkonnasõnum on oluline, aga me näeme igapäevaselt, kuidas kliendid on nõudlikud ja mitte piisavalt teadlikud. Me pole suutnud neid kaheksa aastaga panna kilekotist loobuma," tõdeb Bats.

Toimetaja: Merilin Pärli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: