Euroopa Parlamendi valimised on toimunud ja värskelt valitud parlament valis juba ka uue Euroopa Komisjoni presidendi. Mulle tundub, et presidendiks sai igati väärikas ja tubli inimene. Paljudele kommentaatoritele ei meeldinud valimise protsess, aga sellised need mängureeglid on.

Kahjuks räägiti avalikkuses vähem uue presidendi programmist ehk visioonist. Sellest, missugune võiks ja peaks Euroopa tulevikus olema.

Uue presidendi Ursula von der Leyeni visioon on kirjas 24-leheküljelises dokumendis ja seal on kolm peamist teemat: keskkonnakaitse, sotsiaalne turvalisus ja sooline võrdõiguslikkus.

Ma lootsin rohkemat. Eriti keskkonna osas. Vähemalt minu arvates ei ole me veel tegelikult jõudnud probleemi sisulise lahendamiseni. Dokument räägib kasvuhoonegaaside vähendamisest, plastiku vähendamisest ookeanides ja natukene põllumajanduse tähtsusest. Lisaks veel suurtest investeeringutest ja suurtest laenudest keskkonnakaitsesse.

Me tahame poole võrra vähendada kasvuhoonegaase, aga samal ajal peab majandus endiselt kasvama. Ehk siis - vähema saastamisega peame tootma rohkem ja rohkem.

Seega on meie eelduseks endiselt, et majandus peab kasvama. Me räägime kogu aeg majanduskasvust ja oleme mures, kui majandus ei kasva. Aga mis on selle kasvamise lõppeesmärk? Kas see kasv ka inimeste heaolu tõstab?

Tänapäeva majandus püsibki püsti ja kasvab tänu tarbimisele. Ikka rohkem ja rohkem.

Kui tarbime rohkem, on vaja rohkem toorainet. Seda on vaja transportida, vaja on rohkem ja uusi tootmisseadmeid, hulgiladusid, kaupluseid jne. Riik saab maksud nii inimeste palkadelt kui ka käibemaksu meie poeskäikudelt. Ja inimesed saavad tööd. Me kõik oleme sellest ahelast sõltuvad.

Parim näide on kiirmood. Siin on riiete kvaliteedi kohta igaühel omad lood ja ma ei hakka midagi lisama. Aga mõelgem, mitu riidepoodi oleks näiteks Tallinnasse vaja, kui riided peaks sama kaua vastu, kui sada aastat tagasi? Ja mida kauplusemüüjad siis teeksid ja kaupade reklaamijad? Ja kust siis riigimaksud tuleksid, kui riie kümme aastat vastu peaks?

Aga majandus peab kasvama. Seda dogmat on meile kaua pähe taotud. Ja kuidas see majandus ikka kasvab, kui mitte rohkem tarbides?

Seepärast jookseme me iga päev nagu oravad rattas, et saaks kasvada ehk rohkem tarbida. Rohkem riideid osta, rohkem ning paremini süüa ja rohkem nipsasjakesi osta. Samuti rohkem ravimeid osta, sest meie füüsis ja vaimne pool ei tule selle kasvuga kaasa.

Huvitav, mis oli näiteks Eesti elanike kogukaal kakskümmend viis aastat tagasi ja mis on praegu? Ja kui palju tarbiti veerand sajandit tagasi erinevaid ravimeid ja kui palju praegu? Ja kuhu me niiviisi järgmise kahekümne viie aastaga välja jõuame?

Sellise trendi jätkudes peame me kahekümne viie aasta pärast normaalseks, et näiteks aluspesu ei pesta, vaid võetakse iga päev uus. Sest küllap on tehtud meile ajupesu, et aluspesu ei ole tervislik pesta, vaid on kasulik uus osta. Kindlasti kasvab veerandsaja aastaga ülekaaluliste inimeste hulk ja nende hulk, kes ravimeid regulaarselt tarvitavad. Ja kindlasti kasvab ka majandus.

Selle ohjeldamatu majanduskasvu tagaajamises on kuidagi imelik rääkida peamiselt kasvuhoonegaaside vähendamisest. Põllumaa ja selle läbi ka vee mürgitamine ei ole kindlasti vähemtähtsad teemad. Ja neid teemasid on palju enam.

Ühelt poolt kütame muudkui majanduskasvu ootusi üles ja teiselt poolt räägime, et oleks vaja vähem saastada. Praegu me suurendame keskkonna investeeringuid ja soodustame sellega majanduskasvu. Ka investeeringute tegemiseks on vaja ressursse.

Katsuks kuidagi lihtsamalt: tarbiks vähem, kulutaks sellega vähem toorainet ja saastaks vähem.

Näiteks tuleks teha tooteid, mis peaksid vastu oluliselt kauem kui praegused. Seda saaks riiklikult reguleerida, öeldes, et Euroopa turul müüdavate kaupade garantii oleks piisavalt pikk. Siis ei oleks ju vaja niipalju toorainet vaja, ei oleks vaja ehitada nii palju kaubanduskeskusi ja neid kütta. Ei oleks vaja nii palju hulgiladusid ning kaupu vedada ja jällegi kuluks naftat vähem.

Võtaks hoopis eesmärgiks, et vähendame Euroopas igal järgmisel aastal tarbimist ühe protsendi aastas. Niimoodi kakskümmend viis aastat järjest.

Loomulikult ei käiks see võrdselt iga vanusegrupi ja iga elanikegrupi kohta. Pigem käib see rikaste Lääne-Euroopa riikide kohta. Aga mõtteviisina oleks hea, kui me lepiksime sellega, et majandus ei pea kasvama.

Kui kulutame vähem, siis peab ka vähem teenima ja tööd tegema.

Saaks ühiskonna stressi madalamaks ning inimeste tervis paraneks. Paneks tarbimise ratta tagurpidi käima. Ja vähendaks loodusressursside tarbimist kahekümne viie aasta jooksul kakskümmend protsenti!

Praeguse plaani järgi paneme me põllumaale päikesepatareid. Põllumaad jääb vähemaks ning saagi suurendamiseks tuleb kasutada rohkem ja rohkem kemikaale.

Toit ja vesi muutuvad aina mürgisemaks ja me vajame aina rohkem ja rohkem ravimeid. Meie elukvaliteet langeb, aga see-eest majandus kasvab ning heitgaase paiskame vähem. Ei paista eriti mõistlik tegevus. Keskkonnakaitse on ikka palju rohkemat kui süsihappegaasi õhku paiskamise vähendamine.

Keskkonna säästmine ei hakka ju ometi uutest investeeringutest, vaid meie igaühe tarbimisharjumustest.

Kui me tahame, et meie planeet elamisväärne oleks, peame lihtsalt vähem tarbima. Ja vähehaaval: üks protsent keskmise eurooplase kohta tarbimise vähendmist aastas oleks igati jõukohane eesmärk.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.