Lahutust tuleks laste seisukohalt käsitleda kui leina ({{commentsTotal}})

Pere.
Pere. Autor/allikas: Caro Photo Agency/Hechtenberg/Scanpix

Lahutusega tuleb tegeleda kui leinaga, kus inimesed ei käitu ratsionaalselt ning vajavad tuge, seda nii laste kui ka vanemate seisukohalt. Enne seda tuleks aga luua tugistruktuure, mis ennetaksid paarisuhte lagunemist ning toetaksid pere kooshoidmist, leiti Arvamusfestivali arutelus.

Arvamusfestivali arutelus "Lahkuminek – mis saab lastest?" osalesid pere- ja paariterapeut Monika Koppel, Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Andra Olm, Elo Madissoon MTÜst Lapsele Vanemad ja Tarvo Tendal Lepituse Instituudist. Arutelu juhtis Tori abivallavanem Priit Ruut.

Sarnane teemakäsitlus oli esindatud ka 2018. aasta arvamusfestivalil. Tänapäevane ühiskond on muutunud: mõlemad vanemad käivad tööl ning on iganenud muster, et laps või lapsed jäävad ainult ühe vanema kasvatada.

Selline otsus soodustab soolist ebavõrdsust, palgalõhet ning vanemate ebavõrdsust.

Skandinaaviamaades on populaarne jagatud vanemlus ennetades edukalt laste psühholoogilisi probleeme, mis võivad tekkida ühest vanemast ilma jäämisel. Siinkohal tuleb rõhutada, et määrav tegur, lapse heaolus on vanemate omavaheline suhtlus ning rahu, mitte elukorraldus.

Lahutusprotsessi tuleks käsitleda kui leina. Sellises olukorras ei suuda inimene olla ratsionaalne, ainus mis loeb ning tähelepanu pälvib on emotsionaalne valu.

Kodused vanemate konfliktid, eriti kui neid on palju, mõjutavad otseselt laste stressitaset. Väga kõrge emotsionaalse pingega kodudes võib väärkohtlemata laste stressitaset kõrvutada ning samaväärseks lugeda väärkoheldud laste omaga.

Lapses, kes on pandud olukorda, kus ta peab pidevalt valima ühe või teise vanema vahel, kes omavahel läbi ei saa, tekitab see tunde, et ta on kõigi oma probleemidega üksi, arvates, et nemad on vanemate probleemides süüdi.

Sellise tunde tekitavad vanemate vaidlused, kus põhiteemaks on tihti pisidetailid just laste elust.

Millest algab lahendus?

Probleemi lahenduseks tuleb alguses leida juurprobleem ning arvestades, et partnerit muuta ei saa, püüelda ühise keele ning koostöö poole. Probleemid, mis mõjutavad konfliktses või juba lahku läinud peres kasvavaid lapsi ei ole kinni mitte seadusandluses, vaid vanemate paarisuhetes.

Parimaks mooduseks laste eluolu parendada on alustada konfliktsete vanemate lepitus meetodiga, et jõuda toimiva koostööni.

Just vanemate omavahelised konfliktid on need, mis peres kasvavaid lapsi kõige rohkem kahjustavad, elukorraldus ei oma siinkohal nii suurt tähtsust. 

Ainsad, kes saavad korda saata muutusi, on vanemad. Tihti antakse vastutus ära: süüdistatakse lastekaitset ja kohtuprotsesse.

Otsused peavad olema lastepõhised ning vastutus vanemate ning nende tugisüsteemi käes. Iga ärajäänud kohtuprotsess on võit ning sellega tuleb töötada, see töötamine on just nimelt laste nimel. 

Kindlasti ei tohi riigi tuge kriisiolukordades unustada, aga kohus peaks olema viimane koht, kus paarisuhteid lahendatakse. Arutelust käis läbi mõtteid ning soovitusi juurutada riigipoolseid konfliktide lahendamiseks mõeldud materjale, mis oleksid kõigile lihtsasti kättesaadavad. 

Lisanduksid ka tugisüsteemide, näiteks perekondade ja koolide. Kõik eelnimetatud võiksid olla vabatahtlikud, sest seaduslikud sunnivahendid ei aita laste heaolule sellistes olukordades kaasa.

Pall on ekspertidelt veeretatud riigi kapsaaeda. Justiitsiministeeriumil on vaja teha veel analüüse ning leida vahendid, mis võiksid anda seadusandlusele soovitud käigu. 

Eestis on praegu taustsüsteemide võrgustik nõrk, lepitajaid pole piisavalt ning kui perekonnad jõuavad abi otsimiseni, võib selleks juba liiga hilja olla. Perelepitajad võiksid olla esimene süsteemi osa.

Võimalusi on vaid suuremates linnades

Eestis on Tartu ning Tallinn leidnud endale juba toimivamad võimalused, kuid muu Eesti on siiani ebalev. Hiljem, juba probleemide avaldumisel hakata tegelema elatisvõlglaste, emotsionaalsete väärkohtlemisega ning muude karistusmeetoditega on kordades aja ning ressursimahukam. Selleks tuleb suunata jõud individuaalsele rahu leidmisele. 

Perekonnad on erinevad. Sisepingetega kodudes tuleb tihti välja, et naised tahavad õpetada mehi, kuidas nad peavad olema isad ning vastupidi. Siinkohal arvab Monika Koppel, et partnerid peavad leppima üksteise olemusega ning tõelist sooneutraalsust ei ole võimalik taga ajada. Iga inimene annab endast parimad ning kõigil on piirid, seda on lahutusprotsessis ning konfliktiolukordades oluline meeles pidada.

Pere aluseks on tugev paarisuhe

Ei ole võimalik olla hea lapsevanem, aga halb partner. Inimestel on tekkinud liiga utoopilised ootused suhetest ning tihti rikub laste saamisega kaasnev täiskohaga töö illusiooni. On pea võimatu panna kaks karjääri, laste kasvatamine ning hobid ühte ellu kokku ning loota, et kõik mängib ideaalselt välja. Hea perekonna alustalaks on funktsioneeriv ning tugev paarisuhe.

Kõige selle toimima saamiseks on vaja, et ühiskonnaks kasvaks teadlikkus vaimsest tervisest ning selle olulisusest. Julgus ning oskus rääkida oma probleemidest esmalt oma partneriga ning vajadusel osata otsida abi.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: