Huko Aaspõllu: riigikogu liikmete palku tuleb tõsta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Riigikogu liikmete palgad on kunagise puuduliku seadusemuudatuse tõttu stagneerunud. Selle tõttu on muutunud riigikogu palgad muude töödega võrreldes võrdlemisi väheatraktiivseks. Arvestades võimaliku palgatõusu eelarvemõju, leiab ERR-i ajakirjanik Huko Aaspõllu Vikerraadio päevakommentaaris, et meie parlamendi palku tuleks tõsta.

Möödunud nädalal lahkus parlamendist reformierakondlane Kalle Palling. Kunagi noorima parlamendi liikmena rahva asemikuks asunud mees oli oma elust riigikogu liikmena veetnud üle kümne aasta. Mees ise tõi oma lahkumisele erinevaid põhjendusi – partei sisekliimast kuni läbipõlemise ja ka mitte ministritoolile jõudmiseni.

Kas ja kui palju on mõistlik muretseda keskkonna- ja energeetikateemadega tegelenud parlamendiliikme riigikogust lahkumise üle, on iga ühe otsustada, kuid riigikogust lahkumine on mustriks muutumas. Ka tunnistas Palling oma lahkumisintervjuus Eesti Päevalehele, et tema hinnangul on riigikogu kvaliteet aastatega langenud.

Mõni kuu varem lahkus riigikogust sinna värskelt valitud Pallingu parteikaaslane Arto Aas. Tema läks juhtima suurfirmade lobiorganisatsiooni Tööandjate Keskliitu. Need on inimesed uuest riigikogust. Eelmisest riigikogu koosseisust lahkus omal soovil rekordarv rahvasaadikuid.

Jaak Aaviksoo, Mihkel Raud, Martin Kukk, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher, Andrei Novikov, Remo Holsmer, Deniss Boroditš, Martin Repinski ja Eerik-Niiles Kross ja Laine Randjärv, kes proovis edutult erinevatele kohtadele liikuda, kuni viimaks sai Viimsi vallavanemaks. Neile võib veel juurde arvestada mõned inimesed, kes küll olid eelmise riigikogu liikmed, kuid uuesti ei kandideerinud. Näiteks Anne Sulling, Hannes Hanso või Urve Palo.

Mida ma selle nimekirjaga öelda tahan, on see, et see kipub pikavõitu olema. Inimesed, kes on rahva mandaadi saanud, lahkuvad massiliselt riigikogust või ei soovi sinna taaskandideerida. Põhjendused on erinevad, räägitakse soovist muus sektoris midagi korda saata. Mõned on toonud põhjuseks väsimise poliitikast. Mõned on ka läinud parema palga peale või ka põhjusena välja öelnud riigikogu liikme kehva sissetuleku.

Riigikogu mainet, sealseid töötingimusi, selle institutsiooni olulisust või poliitikute isiklikke ambitsioone ei ole lihtne täiustada või parandada. Asi, mida jällegi saab võrdlemisi hõlpsalt teha, on sissetulekute muutmine.

Eesti riigikogu lihtliikme palk on 4000 eurot. See on umbes 3000 eurot kätte igas kuus. Komisjonide juhid ja riigikogu juhid saavad sellest nõksa rohkem. Palgale lisanduvad parlamendi liikmetele mõeldud tööga seotud kulude hüvitised kuni kolmandiku ulatuses. Lisaks saavad väljastpoolt pealinna parlamenti valitud endale maksumaksja kulul korteri üürida.

See kõik võib tavainimesele tunduda tohutu priiskamisena. Tohutud sissetulekud, millest pensionär võiks vaid und näha. Eesti keskmine palk oli möödunud aastal 1310 eurot. Pooled inimesed said töötasu vähem kui 1060 eurot. 4000 eurot tundub selle kõrval jaburalt kõrge.

Samal ajal ei ole Tallinnas, Tartus ja mujal sellest kõrgemad palgad enam mingi haruldus. Erinevate juhtide, spetsialistide sissetulek näiteks IT-, ehitus- või transiidisektoris võib vabalt riigikogu liikmete palka ületada ja nad võivad omada muid hüvesid. Näiteks aktsiaoptsioone või ka rahvusvahelist karjäärivõimalust. Ettevõtjatel võivad sissetulekud märgatavalt kõrgemad olla.

Riigikogu liikmetel mingeid erilisi karjäärivõimalusi ei ole. Peamiselt mure on selles, mida teha, kui tagasi ei valita. Mida oma ülejäänud eluga ette võtta. Karjäärikatkestusest taas edukalt endisele tööpostile naasmine ei pruugi alati lihtne olla.

Eelnevale lisandub pidev avalikkuse tähelepanu all olemine. Meedia pidev jälgimine ja seda mitte ainult enda vaid ka terve pere osas. Ükskõik mis sünnib võib sellest saada kohe üleriigiline uudis. Pole kõigi jaoks kuigi atraktiivne.

Iseseisvuse taastamise järgselt oli riigikogu liikme töötasu seotud keskmise palgaga. See oli lihtliikme puhul neli keskmist palka. Samal ajal tekitas see süsteem valijate hulgas palju pahameelt. See tipnes majanduskriisi ajal, kui varasem kiire palgakasv viis riigikogu liikmete palgad tõusule, samas kui ülejäänud ühiskonna liikmed pidid hakkama rihma pingutama.

Toona muudeti seadust nii, et riigikogulaste palk pidi hakkama tõusma vastavalt inflatsioonile ja sotsiaalmaksu laekumise kasvule. Seadust muudeti aga nii käpardlikult, et seadus tegelikult tööle ei rakendunud ja parlamendi liikmete palk tõusis üsna visalt. Kümne aasta jooksul mõnesaja euro võrra.

Kui enne kriisi oli see neli keskmist palka, siis möödunud aastal 2,7 ja uuel riigikogul kolm keskmist palka. Eeldatavasti püsib see edaspidi umbes sarnases suhtes.

Riigikogu liikmete palgakulu läheb meile maksma sel aastal 8,3 miljonit eurot. Seda on ühest küljest üsna palju, kuid arvestades riigieelarvet, siis mitte liialt. Me eelarve mõttes kannataksime selle ka mitmekordistada, ilma et sisuliselt probleeme oleks. Ma ei ütle, et me peaksime riigikogulaste palga mitmekordistama, aga kui äkki lõpetaks erinevate kuluhüvitiste jagamise ja viiks riigikogulaste palgad pisut kõrgemaks?

Riigikogus on inimesi, kelle nimi mulle midagi ei ütle. Mul puudub igasugune soov neile raha anda. Aga ma ei taha, et meil saaks olla olukord, et inimene raha pärast riigikogust lahkub või sinna üldse kandideerimata jätab. Eesti jaoks on oluline, et riigikogu liikmed võiksid olla võimalikult parimate seast valitud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: