Esmalt toimus suur majanduskriis. See oli praeguseks juba üle kümne aasta tagasi. Kriisi käigus leidsid suuremad keskpangad, et tavapärasest rahapoliitikast ei piisa ja tuleb rakendada midagi kõvemat, et majandused taas joonele saada ja rahasüsteem stabiilne oleks. Selleks langetati esmalt intressimäärad ülimadalale tasemele.

Seejärel alustati suuremas mahus, varasemalt vaid Jaapanis katsetatud, niinimetatud rahamahu poliitikat. Selle eesmärk on keskpankadel osta kokku erinevaid võlakirju, mis omakorda muudavad võlakirjade tootluse madalamaks, ja mis peaks vähendama investorite huvi oma raha nendes hoida. Samuti peaks võlakirjade kokkuostmine turule lisama raha ja andma võimaluse soovijatel oma võlakirjad hõlpsamini maha müüa.

Kuivõrd ainuüksi eelnevast kahest sammust ka ei piisanud, siis langetasid mitmed keskpangad mõni aeg hiljem intressimäärad negatiivseks. See tähendab, et hoiustajad pidid peale maksma, kui nad tahtsid oma raha keskpangas hoida.

Selle mudeli on ka kommertspangad oma suurematele klientidele üle kandnud, kes maksavad pangas raha hoidmise eest peale. Näiteks Eestis küsib Swedbank erinevatelt finantsasutustelt miljonit eurot ületava hoiuse pealt sama negatiivset intressimäära, mida rakendab Euroopa Keskpank.

Kogu selle asja mõte on kahetine. See peaks ühest küljest suunama investoreid oma raha paigutama suurema riskiga varadesse, kui seda on väga turvalised võlakirjad. See omakorda peaks suurendama võimalike investeeringuid majandusse ja aitama majanduskasvu käivitada.

Kui investoritel ei ole võimalik oma raha võlakirjades normaalselt teenima panna, siis sisuliselt ei jääks selle loogika alusel muud üle, kui asuda uusi ettevõtteid rajama või varasemate tegevuse laiendamist toetama.

See omakorda tähendaks majanduses uut nõudlust seadmete ja teenuste järgi, uusi töökohti ja kõik koos peaks majanduskasvu märgatavalt kasvatama. Aga see ei ole ainus asi, mida keskpangad üritavad teha. Keskpangad üritavad hoida inflatsiooni madalal aga ühtlasel tasemel. Euroopa Keskpank on öelnud, et see võiks olla ligi kaks protsenti aastas. Inflatsioon kaks protsenti aastas tähendaks seda, et üle euroala tooted ja teenused kallineksid keskmiselt aastas kaks protsenti.

Miks see hea on ja miks Euroopa keskpangad seda tahavad? Esmalt inflatsiooni ehk hindade kallinemise vastupidine olukord, deflatsioon ehk üldine hinnalangus on selgelt majandusele halb. Hinnalangus tähendab seda, et ostuotsuste edasilükkamine on kasulik, sest raha on sisuliselt homme väärt rohkem kui täna. See tähendab tarbimise ja sellega ka tootmise vähenemist.

Samuti muudab see olukord laenud kallimaks, sest raha on homme väärt kaupades ja teenustes rohkem, kui ta seda täna on. Lisaks ei pruugi inimesed tahta investeerida, kui homme saab sisuliselt sama raha eest rohkem teha.

Hinnalangus on halb. Ka hinnatõusu puudumine ei ole majanduse mõttes soositav. Hindadele ja palkadele on tavaks olla kinni olemasolevates numbrites. Nagu ei ole inimesed väga vaimustunud palgalangusest, siis ei soovi ka näiteks ettevõtjad liigse põhjuseta langetada kaupade ja teenuste hindu.

Kerge inflatsioon seda just võimaldab. Asjade hinnad, mis parasjagu ei tõuse, lähevad üldise fooni suhtes odavamaks. See võimaldab viia ühiskonnas kaupade ja teenuste hinnastruktuuri optimaalseks. Nende kaupade puhul, millel on odavam hind õigustatud, nende hind ei tõuse. Nende inimeste puhul, kelle palga kasvuks põhjust ei ole, nende palgad ei kasva.

Seega on Euroopa Keskpanga hinnangul selliseks mõistlikuks inflatsiooni tasemeks ligi kaks protsenti aastas. Üle selle võiks liialt kõrge inflatsioon jällegi majandusele probleemiks osutuda. Kõrge inflatsioon võib inimestel vähendada usaldust rahandussüsteemi suhtes ja panna inimesi ekstreemsetel juhtudel ka muid valuutasid või väärtasju kaubavahetuses kasutama.

Nüüd tulleks tagasi ebatraditsiooniliste rahapoliitikate juurde. Euroopa Keskpank on niinimetatult raha trükkinud juuli lõpu seisuga suurusjärgus 2600 miljardit eurot. See on kolossaalne summa. Intressimäärad on negatiivsed ja kaks nädalat tagasi teatas Euroopa Keskpank, et need kindlasti järgmisel aastal ei tõuse ja võivad hoopiski langeda.

Samuti märkis keskpanga juht, et on võimalik et jätkatakse niinimetatud raha trükkimisega. Seda kõike selle pärast, et juunis oli eurotsooni inflatsioon alla ootuste. Pisut rohkem kui mais – vaid 1,3 protsenti. Aasta varem oli see kaks protsenti. Samuti ei näe hea välja Euroopa majanduskasv.

Seis on pisut parem Ameerika Ühendriikides, kus majandus kasvab Euroopast paremini ja tööpuudus on väga madalal tasemel. Samas otsustas ka USA-s sealne keskpank intressimäärasid möödunud nädalal langetada. Eesmärgiga hoida majandust kasvamas ja hoida ära kriisi. Küll mitte negatiivseks, aga märgiline on see siiski.

Maailmas ei ole ajalooliselt selliseid eksperimente sellises mahus läbi viidud. Raha trükkimine ja aastaid kestnud ülimadalad intressimäärad ei ole varasemalt eluliselt läbi katsetatud. Euroopas on suur osa erinevate riikide võlakirjadest negatiivse tootlusega – see tähendab investorid maksavad võlakirja investeerides sellele peale.

Keegi ei oska väga täpselt öelda mis saab, kui tuleb järgmine kriis. Ja kas need rahapoliitilised meetmed, mida me praegu kasutame, võivad tuua kaasa järgmise kriisi süvenemise. Või kuidas me sellega hakkama saame.

Selge on, et kunagi järgmine kriis tuleb. Alati on tulnud. Kuid keegi ei tea millal. Seega oleks tavainimesel seni mõistlik nautida madalaid kodulaenude ja autoliisingute intresse. Kunagi need ka kindlasti tõusevad.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.