Kiira Gornischeff: meil ei ole ükskõik! ({{commentsTotal}})

Kiira Gornischeff
Kiira Gornischeff Autor/allikas: Erakogu

Lapse surm ei ole iial ainult ühe pere tragöödia, see puudutab kogukondi laiemalt ning sunnib ühiskonda küsima, kas selle vältimiseks tehti ikka kõik, kirjutab Kiira Gornischeff sotsiaalkindlustusametist.

On võimatu kujutleda midagi hirmsamat kui seda, et üks laps surmab vägivallatsedes teise lapse. Sama traagilised on ehk vaid juhtumid, kui laps sureb täiskasvanute hoolimatuse või enesevigastamise tõttu.

Lapse surm ei ole iial ainult ühe pere tragöödia. See puudutab kogukondi laiemalt ning sunnib ühiskonda küsima, kas selle vältimiseks tehti ikka kõik? Just nii oli hiljuti Sillamäe enesetapujuhtumi puhul. Nüüd aga arutame, mida oleks saanud teha, et 13-aastane laps Pärnus poleks pidanud surema.

Seda, kelle tegevus oleks saanud juhtunut ära hoida, on õigustatult küsinud ka meedia. Osapooli on ka jõutud süüdistada soovimatuses võtta vastutust. Tõepoolest, kui inimene sureb, siis lihtsalt ei saa öelda, et kõik tehti õigesti ja tegu on õnnetu juhusega. Paraku pole aga ükski süsteem veatu ning alati saab süsteemi muuta paremaks.

Areng erikoolidest tugiteenuseks

Sotsiaalkindlustusametil on vastutus, et ühiskonna kõige haavatavamad ja keerukamad lapsed saaksid vajalikku tuge ja õigeaegset abi. Osadele lastele saab anda seda abi vaid nende vabadust piirates. Selle jaoks ongi mõeldud kinnised lasteasutused.

Vana nimega erikoolid on olnud aastaid meedia fookuses. Küll on nad saanud riigikontrolli ja uuringute kriitilisi raporteid, ilmunud on artiklid mässudest, põlengutest ja vägivallast.

Selline olukord, kus kinnisel intensiivsel teenusel laste olukord paranemise asemel halvenes või laste elu ja tervis olid ohus, oligi ebanormaalne. Taoline sekkumine ei vastanud nende laste vajadustele ning tegi kasu asemel pigem kahju. Personali oli vähe, rühmad liiga suured, noored tegevuseta ning vajalikke tugiteenuseid polnud.

Maarjamaa hariduskolleegium kui peamine kinnise lasteasutuse teenuse osutaja on nüüdseks astunud suure sammu edasi. Tegemist ei ole pelgalt last kinni hoidva asutusega, vaid teenusega, kus last toetatakse individuaalselt, lähtudes tema probleemidest.

Suur rõhk on lapse sotsiaalsete ja toimetulekuoskuste parandamisel, emotsioonide juhtimisel. Lapsega töötavad sotsiaalpedagoog, psühholoog, pereterapeut jt. Võrreldes varasemaga tehakse aktiivselt tööd nii lapse pere kui ka laiema võrgustikuga. Rühmad on väiksemad ning personali arv on kasvanud kaks korda. Paranenud on ka füüsilised tingimused ning laste ja noorte päevad on oluliselt paremini sisustatud.

Loomulikult tuleb lahendada mitmeid probleeme, näiteks sobiva personali nappus ja selle väljaõppe vajakajäämised. Kahjuks ei vasta teenus täna veel kõigi laste vajadustele. Seetõttu arendame välja uusi teraapia-ravikodule sarnaseid üksusi, et tõsiste psüühikahäiretega lapsed ja noored saaksid turvalises keskkonnas vajalikku tuge.

Mis on kinnise lasteasutuse teenus?

Teenusele ei satu vaid õigusrikkumisi toime pannud lapsed. Teenus on mõeldud alaealisele, kes oma käitumisega seab ohtu enda arengu või nii enda kui ka teiste elu ja tervise. Näiteks võib lapsel olla probleeme vaimse tervisega, sage on ennast kahjustav käitumine alates meelemürkide tarvitamisest kuni enda tahtliku vigastamiseni.

Kinnises lasteasutuses on rõhk lapse probleemide põhjustel, sest põhjused on alati olemas. Näiteks jätavad pere või hooldajad lapse hooletusse, last väärkoheldakse - kiusatakse, karistatakse füüsiliselt või väärkoheldakse seksuaalselt. Lapsel võivad olla ravimata traumad või käitumishäired, vahel on neile määratud vale ravi jne.

Näiteks kui laps lõpetab õppimise ja hakkab hoopis koolist puuduma, siis on see vaid pealmine sümptom, mille põhjused on tegelikult sügavamad. Õigusrikkumistest esineb kõige sagedamini vägivaldset käitumist või vargusi.

Mida teha teisiti?

See, milline sündmuste jada ja millised vead viisid Pärnu juhtumini, vajab veel analüüsi. Ometi teeme sotsiaalkindlustusametis juba praegu ettevalmistusi, et muuta suunamist kiiremaks, lapse vajaduste ja riskide hindamist professionaalsemaks ja tagada süsteemne jätkutugi pärast kojunaasmist. Erilist tähelepanu vajavad noored, kes tulevad asenduskodust või saavad teenusel viibides täisealiseks.

Me peame pidevalt mõtlema, kuidas saame meie, sotsiaalkindlustusamet, kohalikke omavalitsusi veelgi enam toetada. Peame küsima, millest kohalik omavalitsus, kogukond, laps ja pere puudust tunnevad. Üksiklahenduste asemel tuleb vaadata süsteemi tervikult. Appi peab tulema kogu noorsootöö- ja haridusvaldkond.

Praeguse süsteemi üheks kitsaskohaks on ebapiisav töö lapse pere ja lähivõrgustikuga. Enamasti ei jõuta kohalikul tasandil lapse keskkonda aastaga piisavalt toetavaks ümber kujundada. Ent uuringud kinnitavad, et kinnisel teenusel saavutatud positiivseid tulemusi on võimalik säilitada ainult siis, kui on toimiv tugivõrgustik.

Lisaks kinnisema režiimiga asutustele on vajalik luua kohalikul tasandil üle Eesti esmatasandi teraapia-ravikodude võrgustik, et saaksime ennetavalt lapsi ja noorukeid tõhusamalt abistada. Praegu töötab Eestis sellisel põhimõttel vaid üks asutus, Tartus asuv Pepleri ravikodu, aga näiteks Hollandis on üle 700 ravikodu.

Struktureeritud ja miljööteraapilise lähenemisega ravikodus saab lapsi abistada palju rohkem ja piirata nende vabadust palju vähem. Kindlasti läheb jätkuvalt vaja ka kinnisemat keskkonda. Ent meie eesmärk on sekkuda probleemidesse võimalikult vara, et lukus uksi läheks tarvis võimalikult harva.

Teine oluline puudujääk on see, et kinnise lasteasutuse teenusel viibinud lapsed ei saa hiljem piisavalt tuge. Seni on rõhutud lapse abistamisele teenuse ajal. See-eest jätkutugi ei ole süsteemne ning on piirkonniti erinevalt kättesaadav. Ka konkreetsed vastutajad pole selgelt paigas.

Jätkutugi tähendaks lapse elukäigu planeerimist koos lapse ja tema võrgustikuga (uue kooli ettevalmistamine ja lapsele mentori määramine), lapse regulaarset süsteemset hindamist (lapse riskide ja tugevuste kaardistamist), regulaarseid kohtumisi ja arenguvestluseid (usaldusliku tugiisikuga kokku viimist).

Paljud lapsed muutuvad ärevaks just teenuse lõpus. Neil on hirm teadmatuse või kodukeskkonda naasmise ees. Siinkohal peavadki omavalitsus ja lasteasutused tegema tõhusamat koostööd, et kojunaasmise kõik aspektid oleks alati põhjalikult läbi kaalutud ning nii lapse kui ka ühiskonna jaoks maksimaalselt turvaliselt ellu viidud.

Seega küsimus pole niivõrd selles, kas laps peaks koju naasma või mitte, vaid kui toetatult ja turvaliselt oleme aidanud tal seda teha.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: