Juhtus nii, et Suur Juht korraldas 1923. aastal Müncheni linnas riigipöördekatse, mis läks ajalukku Õlleputši nime all. Selle eest pandi Suur Juht vangi, kus tal oli piisavalt aega oma elu, olu ja ideoloogia üle järele mõtelda ning ideid destilleerida. Antud protsessi käigus sündis raamat, mis nüüd ilmus teist korda ametlikult Eesti keeles nime all "Minu Võitlus".

"Minu Võitlus" on vastuoluline raamat. Ametlikult oli see Kolmanda Riigi piibel, umbes nagu Mao väike punane raamat Hiinas või siis "Ruhnama" mõni aeg tagasi Turkmeenias. Raamat lõi ideoloogilise aluse paljudele inimkonna ajaloos läbi viidud kõige brutaalsemate inimvastaste kuritegude läbiviimiseks.

Seega on "Minu Võitlus" juba eos koormatud väga konkreetse taagaga. See oleks vast ainult asja pool (või isegi veerand) probleemi, kui "Minu Võitlus" ei oleks tänapäevani aktuaalne lugemislektüür. Seda näitab kasvõi see, et "Minu Võitluse" üllitanud kirjastuse Matrix Facebooki lehe andmetel on raamatu kaks tiraaži juba läbi müüdud ja müügile paisati kolmas.

Kas raamatu lugemine teeb natsiks?

Tõstatuv küsimus on natukene selline muna ja kana oma. Kas inimesed, kes ostavad Suure Juhi tähtteose on uusnatsid või siis muudab selle raamatu lugemine nad natsiks?

Pakun välja, et puhta lehena "Minu Võitlust" lugema asuvad inimesed siiski ei konverteeru hoobilt ja automaatselt uusnatsideks. Selleks peab olema inimesel ikkagi eelsoodumus ehk teatud juba välja kujunenud või kujunema hakkav mõttemaailm. Siis kinnitab Suure Juhi mõte antud inimese vaateid ja ta saab oma toetuda argumendile: "Aga isegi Hitler kirjutas/ütles seda."

Küll võib aga juhtuda, et Suure Juhi mõte saab keelatud vilja oreooli. Niimoodi juhtub kui poed näiteks ei võta raamatut müüki. See lisab "Minu Võitluses" väljaöeldule muidugi kaalu ja tekitab noores (aga miks ainult noores?) ja/või vähem analüüsida oskava inimese ajus loomuliku reaktsiooni: "Järelikult on seal midagi! Miks nad seda raamatut kardavad?"

Tegelikult on tänapäeval mingit raamatut peaaegu võimatu ära keelata. Ma tegin väikese katse ja kasutasin raamatute allalaadimisplatvorme. Umbes kümne sekundiga sain ma juurdepääsu "Minu Võitluse" erinevatele versioonidele vähemalt neljas keeles. Alla laadida sai ka näiteks kommenteeritud saksakeelset versiooni, mis paar aastat tagasi "Minu Võitluse" kodumaal avaldati ja millest Andrei Hvostov kirjutas nii ajalehes kui ka rääkis televiisoris.

Antud uustrükk oli päris suur ja müüdi läbi umbes sama kiiresti kui Led Zeppelini taasühinemise kontserdi piletid. Lisaks on vabalt kättesaadavad ka mitmeid lonkavaid eestikeelseid tõlkeid "Minu Võitlusest".

Kes on need inimesed, kes tormavad seda raamatut ostma nagu nõukaajal tormati banaanisappa ja miks nad seda teevad? Ma tõesti sooviks sellele küsimusele ammendavat vastust, aga praegu seda pole.

Igasuguseid raamatuid peabki lugema

Ma olen alushariduselt ajaloolane ja seepärast ma tean, et igasuguseid raamatuid peabki lugema, ükskõik kuidas me nendesse või nende autoritesse ka ei suhtu. Teatud ajalooetappe ja –sündmusi või ka teatud inimeste mõttemaailma saab teha arusaadavaks, kui lugeda n-ö alustekste. "Minu Võitlus" on kindlasti üks sellistest.

Aga mitte ainult. Euroopalikus kultuuriruumis on olulist rolli mänginud hulgaliselt poliitilisi autoreid ja nende kirjateoseid. Nii näiteks vaatasin ühe oma USA kolleegi kohustusliku seminarikirjanduse nimekirja. Kolleeg õpetab ja uurib teemasid seotud vene ja nõukogude kultuuriga.

Seminari teemaks oli modernism varasel nõukogude perioodil ja tudengid pidid lugema ka Lev Trotskit, värvikat ja prominentset vene bolševikku, meest, kelle kirjutised on tekitanud omaette ka tänapäeval eksisteeriva radikaalkommunistide koolkonna.

Kolleegi seminariplaani sirvides tuli mul meelde, kuidas lugupeetud kodumaine islamiekspert Peeter Espak nõudis kunagi Vikerkaare sulgemist, sest seal avaldati lühike Trotski tekst koos Eero Loone kommentaariga.

Igasuguste keelamiste, keelustamiste ja piiramistega on selline lugu, et need ei oma tihti mitte ainult eespool mainitud vastupidist efekti, vaid neile on väga raske piiri panna. Alguses keelame teose, siis autori, siis kirjastuse ning lõpuks läheme ajakirja kallale, mil oli jultumust mingeid jupikesi kellegile antipaatselt autorilt avaldada.

Mina näiteks tundsin kunagi siiralt huvi, et mis keerleb tänapäeva trotskistide peades. Ma olin juhtumisi Peterburis, avastasin sealt paar soodsa hinnaga Trotski põhiteost, ostsin ära ja sirvisin läbi. Trotskistiks ei muutunud. Ajaloolased ja teatud ajaperioodide vastu huvi tundjad peavad selliseid raamatuid lugema. Teatud ideede kriitikud peavad enne kritiseerimist neid ideid lugema.

Väga raske on hinnata, kes loeb või ostab mingi raamatu. "Minu Võitlust" võib lugeda (ja kindlasti ka loeb) veendunud uusnats, aga ka keegi, kes lihtsalt tahab teada, et mis pöörleb Suure Juhi järgijate peades. See võib aga olla ajaloomagistrant, kes kirjutab tööd Eesti vapsidest.

Võitlus "Minu Võitlusega" on ette kaotatud, sest me ei tea, kellega me võitleme ja me ei tea, kuidas seda tänapäeva internetiajastul teha. Laiakülgset paranoiat pole aga mõtet juurde toota.