Neljapäeval saadeti trükikotta teie raamat "Oma riigi tegemine. Kaido Kama elu poliitikas 1987–1995". Mis ajendas teid seda raamatut kirjutama?

Kõigepealt tahan väga tänada kahte inimest, ilma kelleta see raamat ei oleks mingil juhul sündinud. Need on muidugi raamatu peategelane Kaido Kama ise ning raamatu toimetaja, mootor ja hing Tiit Pruuli. Pruuli tuli selle projektiga minu juurde 2022. aasta sügisel. Praegu on 2026. aasta, nii et oleme seda asja teinud umbes kolm ja pool aastat või isegi veidi rohkem. Tõesti on väga hea meel, et see töö on nüüd tehtud ja septembri alguses peaks raamat jõudma lugejate ette.

Raamatutel on teadagi oma sünnilugu. Mis on selle raamatu sünnilugu ja kes selle teilt tellis?

Sünnilugu on põhiliselt see, et Kaido Kama, kes on Eesti poliitilises ajaloos iselaadne ja isepäine tegelane, oli oma sõbra Pruuliga sellest rääkinud ja arutanud suhteliselt pikka aega. Alguses ei võtnud ta väga vedu, aga mingil hetkel Tiit siiski veenis ta rääkima. Töö käis nii, et Kaido istus oma Võrumaa kodutalus laua ääres, meil oli Skype'i ühendus ja niimoodi me tegime intervjuusid. Võtsime kogu selle perioodi põhjalikult läbi. Minul oli muidugi hea meel selle üle, et Kaido on väga süsteemne. Ta ei aja tühja juttu, vaid räägibki sellest, mis oli tol ajal oluline, ning mäletas oma arhiivi ja märkmete põhjal neid sündmusi suhteliselt hästi. Kõik see, millest me raamatus kirjutame, toimus 35–40 ja tegelikult isegi rohkem aastat tagasi. Selles mõttes on need sündmused ikkagi väga selgelt juba Eesti ajalugu.

Kas tegemist on ajaloolise teosega?

Tegemist on raamatuga Eesti lähiajaloost, nagu on olnud minu eelmised raamatud Toomas Hendrik Ilvesest ja Indrek Tarandi aegsest välisministeeriumist. Kaido Kama raamatuga oli aga kindlasti rohkem tööd ja vaeva. Just nimelt seetõttu, et sündmustest on möödunud juba nii palju aega ja paljusid toona tegutsenud inimesi ei ole enam meie seas.

Mainisite, et suur osa raamatu allikatest olid suulised vestlused Kaido Kamaga. Millistel allikatel teos veel põhineb ja kas on kasutatud ka teisi allikaid?

Jaa, loomulikult on kasutatud palju teisi allikaid, neist osa on kirjalikud. Ma vist nimetasin juba Kaido Kama eraarhiivi, kus on säilinud tema käsikirju. Kaido kirjutas tol ajal – kui ta veel valitsuse liige ei olnud – Eesti ajakirjanduses üsna palju poleemilisi artikleid. Ta arutas erinevate teede üle, kuidas Eesti iseseisvumine võiks toimuda ja mis olid tol ajal olulised nüansid. Vaidlused olid väga suured, meil olid erinevad leerid. Kaido Kama oli väga sirgjooneline rahvuslane ja iseseisvuslane ning seda on ta kindlasti ka praegu. See kajastus loomulikult ka tema sõnavõttudes. Samuti on raamatusse palju panustanud tolleaegsed poliitikategelased ja ametnikud, kes Kaidoga koos töötasid ning kellega ta kokku puutus.

Mis oli teie jaoks kõige põnevam seik, mille teada saite selle raamatu kirjutamisel?

See on hea küsimus. Ma ei ole enda jaoks seda niimoodi mõelnud, sest minu jaoks oli kogu see periood väga huvitav. Kõige põnevam oli aga võib-olla Kaido Kama roll Mart Laari valitsuses justiitsministrina. Kaido Kama oli üks Eesti tänase õigussüsteemi raamistiku loojaid ja alusepanijaid, hoolimata sellest, et tal ei ole juriidilist haridust ega üldse kõrgharidust. Ta oli üks neist ministritest, kes lihtsalt hakkas tegema ja tuligi seda Eesti riiki teha nii, nagu see tol ajal oli.

Kellele see raamat mõeldud on ja kes peaks seda lugema?

Ma arvan, et raamatust leiavad palju huvitavat nii need inimesed, kes on Kaido kaasaegsed ja mäletavad Eesti iseseisvumiseni viinud aastaid ning esimesi iseseisvusaastaid, kui ka uus põlvkond, kes ei tea nendest sündmustest oma kogemuse järgi midagi, kuid on kindlasti tuttavad vanemate või vanema põlvkonna inimeste juttude kaudu. Arvan, et ka neil on sellest väga palju leida ja õppida.