Arvo-Mart Elvisto huvi tootmispraagiga raha vastu algas kroonisest rahatähest, mis sattus marsruuttaksos tagastatava raha hulka, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Selliseid rahatähti pole kuigi sageli võimalik leida, kuid lootus ei kao ning kollektsionäärid teevad igapäevaseid oste enemasti sularahas ja kontrollivad raha põhjalikult.

"Ega ise leida on päris keeruline ikkagi. Mina olen leidnud oma kollektsioonist, ma arvan, et umbes kaks väga suurt viga, aga väiksemaid vigu - seal, kus seeianumbrid on natuke nihkes -, on rohkem. Aga tegelikult on väga harv see võimalus, et ise leiad. Harilikult ikkagi kas keegi on leidnud ja kuulnud, et Elvisto tegeleb nende asjadega, pakume talle," selgitas Elvisto.

Paberrahal tasub vaadata, kas vajalikud numbrid on olemas. Numbrid võivad olla nihkes või on rahatähe värv laiali läinud.

Näitusel on aga muu hulgas 20-sendine münt, mille veaks on pööratud tempel. See tähendab, et kui münti pöörata nagu paberilehte peab tempel olema mõlemal pool ühte pidi, aga pööratud templilga 20-sendisel on vapilõvide käpad püsti. Sellised mündid on Kaupo Laane kogus.

Laan ütles, et kogu täiendamine pole sugugi odav - mida suurem viga, seda rohkem kollektsionäär selle raha eest on nõus maksma.

"Kui on luubipraak - see, mida tõesti ainult luubiga näeb -, siis see põhimõtteliselt ei maksa mitte midagi. Aga kui on väga suured ja väga radikaalsed vead, eriti Ameerika müntidel, siis need võivad maksta sadu tuhandeid. /.../ Eesti omad on õnneks odavamad," rääkis numismaatik.

Alates ajast, kui käibele tuli euro, satub ringlusesse järjest vähem vigaraha.

"Väike, väike tõenäosus. See on 0,00001 protsenti ikkagi. Midagi võib juhtuda ja selle unikaalsuse ja harulduse suhtes on järelturul tegu suure väärtusega," sõnas Eesti Panga sularaha- ja taristuosakonna juhataja Rait Roosve.