Karl Soonpää päevik 25.-26. septembril 1939. aastal
Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 25. ja 26. septembril 1939 oma päevikusse:
25. sept. Vab.[ariigi] Val.[itsuse] koosolek kell 4. On teada, et [välisminister Karl] Selter Moskvast tagasi sõitnud, kuna venelased seadvat uusi nõudmisi. See häirib, kuid ei tea, milles seisab asi. Koosolek lõpeb kell 6.
26. sept. Vab. Val. koosolek kell 15.30, kus välisminister [Karl Selter] annab aru Moskva sõidust. Ka kuuldub, et [saadik August] Rei olevat jõudnud Moskvast Tallinna koos abikaasaga. Enne val. koosolekut tuleb vastu [vandeadvokaat] T.[õnis] Kalbus, peab mind kinni ja küsib, miks Selter tagasi tuli. Ütlen, et ei tea, aga arvan, et Moskva seab nõudmisi vahest kaubalepingu alal. Tema ütleb teadvat, et nõudmised olevat poliitilist laadi, ja nuriseb, et valitsus sõbrustas sakslastega ja nüüd, kus viimaste käed seotud, pole meil venelaste vastu kaitset. Ütlen, et kui oleks inglastega ligemal oldud, poleks sellestki midagi kasu, sest need saaks meid veel vähem aidata kui sakslased. Lõpetame jutu.
Vab. Val. koosolekul selgub Selteri seletustest, et otse esimesel kokkusaamisel on [NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees ja välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav] Molotov temale seletanud, et neid kaubaleping üksi ei rahulda, tarvis olevat luua poliitilist sõprust. Nemad olevat 1919. a. olnud nõrgad ja seepärast lasknud ennast lahesoppi suruda. Nüüd, kus nad tugevnenud, ei võivat nad leppida enam Kroonlinna ümbruse loiguga, vaid tahtvat välja merele. Selleks tahtvat nad meilt laevastikubaase nii saartel kui ka mandril. Samuti aerodroome saartel.
Selter vastanud, et temal puuduvat volitused selles asjus rääkida. Molotov pakkunud otsesidet Tallinnaga. Selter vastanud, et tema ei saa seda pakkumist kasutada, sest Tallinnast ei saaks nagunii keegi temale vastata enne, kui valitsus, president ja parlament asju kaalunud. Molotov öelnud, et tema tahaks asja lahendada sõbraliku kokkuleppega. Kui aga Eesti vastu ei tule, võetavat tarvitusele teised abinõud. Ja need "teised abinõud" nii Selteri kui ka Rei arusaamist mööda olevat sõda.
Rei , kes ka Vab. Val. koosolekul, ütleb, et kaubalepingu läbirääkimised läinud nii libedasti, et saatkonnale paistnud asi liig ilus, et olla tõsi. Kui siis veel nad kuulnud, et Selter sõidab Moskva, siis olnud nad ettevalmistunud, et võib tulla pomm. Venelased olevat läinud iseteadvaks. Kui väed Poolasse saadetud, siis pole Saksa saatkond sellest teadnud, tervele diplom. korpusele Moskvas paistnud, et mobilisatsioon Venes on võetud ette selleks, et Poola piiril vastu võtta taganev Poola vägi, vahest ainult ameeriklastel olnud rohkem teada.
Selter teatab, et tema rääkinud Saksa saadikuga Tallinnas, see polevat asjust midagi teadnud ega annud nõu vastu ajada. Laidoner ütleb, et Saksa sõjaväeline esindaja, kes 110% meie sõber, olevat ütelnud, et tema arvates ei jäävat meil muud üle, kui Venele järele anda. [Peaminister Kaarel] Eenpalu küsib ülemjuhatajalt , kas suudame endid relvadega kaitsta. Viimane ütleb, et maal suudaksime teatav aeg eduga sõdida, aga õhus oleksime kaitseta. President, ülemjuhataja, peaminister ja välisminister olevat omavahel eelmisel ööl nõuu pidanud ja tulnud otsusele, et tuleb venelastega leping sõlmida.
Arvatakse, et lepingus peaks selgesti sees olema, et meie suvereniteet jääb puutumatuks ja venelased ei sega meie sisekorrasse ega mõjuta meie majanduslist struktuuri ja selle aluseid. Ka arvatakse, et baasiks ei peaks olema mingil tingimusel Tallinn, vaid saartel mõni koht ja häda korral – Paldiski.
Selteri ja eriti Rei sõnavõtust selgub ka, et üks Moskva argumente on, et nad ei või endid merel julgena tunda, kuna Eesti ei ole võimeline oma neutraliteedist merel kinni pidama, mida näitavat "Orzel'i" juhus. Antakse välisministrile volitus Moskvaga poliitilise lepingu asjus rääkida ja alla kirjutada. Kui raskusi ei teki, pole vaja informeerida valitsust enne, kui aga raskused tulevad, siis mitte tagasi kodu sõita, vaid traadi teel asju ajada. Mindakse väliskommisjoni informeerima.
Ajaloolane Küllo Arjakas: Vandeadvokaat Tõnis Kalbus oli Soonpää ammune tuttav. Nad olid koos 1927.–1928. aastal Jaan Tõnissoni juhitud valitsuses, kus Kalbus oli kohtuminister. Järgmises, 1928. aasta August Rei juhitud valitsuses töötas Kalbus sise- ja kohtuministrina.
Välisminister Selter jõudis 24. septembril Moskvasse, kohtudes veel samal päeval Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari Molotovi ning väliskaubanduse rahvakomissari Anastass Mikojaniga. Molotov teatas, et Eesti ja NSV Liidu vahelised kaubandussuhted arenevad normaalselt, aga ta rõhutas Orzełi põgenemist ning teatas, et NSV Liidu valitsus on otsustanud Eestilt nõuda garantiisid NSV Liidu julgeoleku kindlustamiseks. Samas esitas Molotov kategoorilise nõude NSV Liidu ja Eesti vahel vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks, mille alusel NSV Liit saaks paigutada Eesti territooriumile Nõukogude sõjalaevastiku- ja lennuväebaasid.
Selteri vastuväiteid arvesse ei võetud ja paktiga mittenõustumise korral ähvardati otseselt kasutada jõudu. Lepiti kokku, et Eesti välisminister sõidab valitsuse ja parlamendi informeerimiseks tagasi Tallinna. Keskööl Kremlis alanud uuel kohtumisel esitas Molotov Eesti esindajatele juba vastastikuse abistamise pakti konkreetse kavandi ja lisas juurde mõned selgitused.
25. septembril lendas Selter Riia kaudu Tallinna ja informeeris presidenti, valitsust, sõjavägede ülemjuhatajat ning Riigikogu juhatust NSV Liidu nõudmistest. Selter informeeris samal päeval ka Saksa saadikut Tallinnas Hans Frohweini NSV Liidu nõudmistest ja arvas pärast seda, et Eesti ei leiaks Saksamaa ega Inglismaa toetust.
26. septembril algas Toompeal kell 15.35 valitsuse istung, kus arutati NSV Liidu sõjalisi nõudmisi ja üldist rahvusvahelist olukorda. Istungit juhatas president Konstantin Päts, kohal olid kõik ministrid, sõjavägede ülemjuhataja, riigikontrolör, riigisekretär, õiguskantsler ja Eesti saadik Moskvas August Rei. Presidendi kantselei ülema Elmar Tambeki mälestuste kohaselt osales sellel, suuresti Eesti saatust otsustanud nõupidamisel veel rohkem inimesi: "Sinna olid kutsutud ka kindral Traksmaa, kes oli sidepidajaks Punaarmeega, kindral Orasmaa, kindral Jaakson, Kleesment ja Fr. Akel juunior." (Tambek, Elmar. Tõus ja mõõn. Mälestusi kodumaalt. Esimene raamat. Toronto, 1964, lk. 320.)
Lisagem täpsustavalt juurde, et kindralmajor August Traksmaa nimetati sidepidajaks siinse Punaarmee väejuhatusega küll mõni nädal hiljem, juba baaside ajal, kindralmajor Johannes Orasmaa oli 1939. aasta sügisel Kaitseliidu ülem.
Arutluste järel leiti, et lepingu sõlmimine NSV Liiduga on paratamatu, sest ainult nii võib loota, et Eesti riik ja rahvas pääsevad tervena alanud suurest sõjast. Koosolekul otsustati NSV Liidu nõudmised vastu võtta ja pakt sõlmida ning sellest informeeriti kohe ka NSV Liidu saadikut Tallinnas.
Samal õhtul toimus veel Riigikogu mõlema koja välis- ja riigikaitsekomisjoni ühine koosolek, kus Riigikogu liikmeid informeeriti vastuvõetud otsustest. NSV Liit oli Eesti keeldumise korral valmis kohe sõda alustama: juba 26. septembril andis NSV Liidu kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov välja käskkirja, mis nõudis võimsa ja otsustava löögi andmist Eesti sõjaväele.
Loe lähemalt dokumentidest (link viitab pdf-failile Riigikontrolli veebikeskkonnas):
Toimetaja: Kaupo Meiel